Mina seisin, üle kahekümne aasta tagasi, ühe haige lähedal, kellel luuroos jala sees oli. Juba üle nädali kisendas haige hirmsat valu, ehk küll kõik linna tohtrid ja maa-arstid olivad ära katsutut, isegi mitme roosiarsti käest roosipaberid, kuid valu ei vähenenud. Toodi haige juurde vanaldane naesterahvas, rahvuse poolest rootslane. Oisu metsaherra Limbergi proua. Haige juurde jõudes ajas ta kõik teised seest välja, et üksi olla. Umbes poole tunni pärast, kui mind sisse lasti, hakkas haige kaebama, et jala seest valu hulga vähemaks olla jäänud ja mõne tunni pärast olla valu täitsa kadunud. Arst arstimise eest raha ei võtnud. Kui mina pärast haige käest küsisin, mida ta jalale tegi, vastas haige, et ta mitte midagi muud ei teinud, kuid ainult käega mõned korrad katsunud. Valu vähenes küll ja kadus suutumaks, kuid kauaks jäämise pärast tekkisivad augud jalasääre sisse, ning luutükkisid tuli säält mitmeid välja. Läks aega, enne kui jalg terveks kasvas. Nimetama peab ka, et see haige oli nende ridade kirjutaja noorem vend Johannes. |