Nahksepa Tiidu-Märt.
Ahikotused ja usk majavaimudesse, kes neis ahikotustes omale asukoha võtnud, olid tekkinud meie esivanemate luulekujutusis küll hallil muinasajal, kuid ta oli jäänud säilima püsiva pärandina hulgale järelpõlvkondadele läbi pika katoliku usu ajastu. Kuid muutunud ajad ja uued voolud murendasid aeg-ajalt tükkhaaval osakesi vanast usust ja vanadest tõekspidamistest ja asendasid murdunud osakesed uute, ajakohasematega. Üksikud selgema peaga ja laiema silmaringiga inimesed olid peaasjalikult iganud tõekspidamiste purustajad.
Kui Sammaste küla tähtsam üldine ohvritetoomise koht, hiis Taru Kirikumäel, avaliku võimu käsul 1640. a. hävitati, ei hävinenud siiski mitte ühes hiiega usk viimases asumas olnud vaimudesse ja nende võimusse, vaid säilis veel pikemat aega pärast seda. Salaja käidi ööseti Kirikumäel andeid viimas, ja inimeste süda rahunes, kui ohvriviimine sooritatud. Üksikud inimesed olid aga juba ennemalt arusaamisele jõudnud, kui tühine see tembutamine hiiepuude alla või mõnda teise teatavasse paika viia peotäis uudsevilja, tort lambavilla või tükk värsket liha. Üks Taru Tiidu järglane neljandas põlves pärast Tiitu, Taru vanaperemees Mats Ruubel (1833–1901) teadis mulle vanade pärimuste põhjal kindlasti tõendada, et juba siis, kui Tiidu isa või vanaisa laastatud hiie maa-alale Taru talu asutanud, ei olnud neil usku hiievaimudesse ega pelganud nende kättemaksu uudistalusse elama ja töötama asudes. Tiit ja ta vanemad olnud juba kirjaoskajad ja kiri oli nende silmaringi avardanud. Uued vaimud, õieti uus ajakohasem vaimsus oli nüüd Kirikumäele rahvasse asunud ja see uus vaimsus näitas Taru Tiidule rada, nagu eelnevas peatükis nägime, mida mööda temal tuli sammuda. Tiidu tõe ja õiguse nõudmine toimus 1744. aastal, aga paar inimpõlve tagasi, enne suure sõja algamist, oli käinud sama rada nagu Tiitki teine Sammaste talunik, Nahksepa Tiidu-Märt, millest räägib järgnev peatükk.
|
