Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Kreutzwaldi kirjavahetus IV
Täisviide Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV, lk. 331–332
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d)
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Fr. R. Kreutzwald
Teksti sisu
Objekti liik mägi, järv
Tegelased hiid, hiid/kurat, loom/lind/kala, jumal, jumalus
Žanr topon, muist, mj
Jututüüp Muinasjutt Vanemuisest, Vanaisast ja Juudast. Lõõdla järve kukkunud Vanemuise kannel. Vanapagana paadist tekkinud lootsikukivi
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Pühajärve saar
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Otepää
Vana küla Pühajärve
Uus maakond Valga maakond
Uus küla Pühajärve
Koht 2
Objekti nimetus Vällamägi
Vana maakond Võrumaa
Kihelkond Rõuge
Vana küla Haanja
Uus maakond Võru maakond
Uus küla Haanja
Koht 3
Objekti nimetus Munamägi
Vana maakond Võrumaa
Kihelkond Rõuge
Vana küla Haanja
Uus maakond Võru maakond
Uus küla Haanja
Koht 4
Objekti nimetus Lootsikukivi
Vana maakond Võrumaa
Kihelkond Urvaste
Vana küla Vaabina
Uus maakond Võru maakond
Uus küla Vaabina
Koht 5
Objekti nimetus Lootsikuorg
Vana maakond Võrumaa
Kihelkond Urvaste
Vana küla Vaabina
Uus maakond Võru maakond
Uus küla Vaabina
Koht 6
Objekti nimetus Lõõdla järv
Vana maakond Võrumaa
Kihelkond Urvaste
Vana küla Vaabina
Uus maakond Võru maakond
Uus küla Vaabina
Koht 7
Objekti nimetus Kuradimägi
Tekst
Vanemuise kandlelugu
Urvaste kihelkonnas Vaabina mõisa lähedal on Lõõdla järv keset metsaga kaetud künkaid, mida sügavad orud lahutavad. Ühes niisuguses orus, mis Lootsikuoru nime kannab, seisab suur kivimürakas nimega Lootsikukivi, sest et see oma kuju poolest lootsikut meelde tuletab. – Nagu räägitakse, olnud see kivi ükskord sõiduriistaks, millega inimesed ja loomad kunagi suurevee ajal põgenenud. Kuid mitte alati ei seisnud see kivi pärast vee alanemist oma praegusel kohal, vaid asunud varem järve teisel kaldal. Sellest asukoha vahetusest kuuleme järgmist.
Kui jumalik laulik Vanemuine inimeste sekka tuli, siis viibis ta enamasti ühel Pühajärve saarel. Mitme põlve rahvas tundis rõõmu tema taevalikult ilusatest viisidest, mida ta oma imekandle helide saatel laulis. Aja jooksul muutusid aga inimesed halvemaks; tüli, riid ja isegi sõjad puhkesid nende vahel. Lõpuks kaotasid nad igasuguse arusaamise ülevatest ja kaunitest asjadest. See vihastas laulumeistrit. Ta jättis maapealse maailma maha. Läbi selge õhtueha ruttas ta üles Vanaisa kodadesse, kuid sel lennul libises imekannel ta käte vahelt ja kukkus maa peale. Juudas, kõige kurja juur, kes oll inimesed ära rikkunud, nägi võidurõõmsalt, kuidas Vanemuine oma kandle kaotas, kahmas selle enda kätte ja tõttas saagiga koju, mis sügaval Kuradimäe sees asus. Nagu oleks torm teda taga kihutanud, ruttas nüüd Juudas sinnapoole, kus Muna- ja Vällamäe tumedad pead nagu kodu poole teed juhatades kaugel silmapiiril kerkisid.
Juba mähikis öö maa ja taeva oma tumedasse linikusse, kui Vanakuri Lõõdla järve äärde jõudis. Oma heameeleks silmab ta paati, Lootsikukivi, tõukab selle laintesse ja hüppab sisse, et kähku teisele kaldale sõita. Talle on koguni tähtis, et ta oma teed saaks lühendada. Enne keskööd peab ta kodus olema. Keset järve kuuleb ta, kuidas ühes lähedases talus kukk esimest korda laulab. Ta sõuab nüüd kahekordse hooga ja ongi juba teisele kaldale jõudmas, kui – oh häda! – kukk juba teist ja kohe ka kolmat korda laulab. Kohkunult kargab ta üheainsa vägeva hüppega maale ja virutab jalakannaga paadi sinnapaika, kus see veel tänapäevani kui Lootsikukivi samanimelises orus seisab. Kannel aga kukkus alla Lõõdla rüppe. Kui vahutavad lained mühisevad ja rahutult voogavad, siis kuulevad asjasse pühitsetud kõrvad vete sügavusest taevalikke helisid. Need on Vanemuise kandlekõlad: "Ja pärib keeg’ kannelt, mis haviluust, sel kallavad laulud ka koldsest suust!"
Redigeeritud tekst
Vanemuise kandlelugu
Urvaste kihelkonnas Vaabina mõisa lähedal on Lõõdla järv keset metsaga kaetud künkaid, mida sügavad orud lahutavad. Ühes niisuguses orus, mis Lootsikuoru nime kannab, seisab suur kivimürakas nimega Lootsikukivi, sest et see oma kuju poolest lootsikut meelde tuletab. – Nagu räägitakse, olnud see kivi ükskord sõiduriistaks, millega inimesed ja loomad kunagi suurevee ajal põgenenud. Kuid mitte alati ei seisnud see kivi pärast vee alanemist oma praegusel kohal, vaid asunud varem järve teisel kaldal. Sellest asukoha vahetusest kuuleme järgmist.
Kui jumalik laulik Vanemuine inimeste sekka tuli, siis viibis ta enamasti ühel Pühajärve saarel. Mitme põlve rahvas tundis rõõmu tema taevalikult ilusatest viisidest, mida ta oma imekandle helide saatel laulis. Aja jooksul muutusid aga inimesed halvemaks; tüli, riid ja isegi sõjad puhkesid nende vahel. Lõpuks kaotasid nad igasuguse arusaamise ülevatest ja kaunitest asjadest. See vihastas laulumeistrit. Ta jättis maapealse maailma maha. Läbi selge õhtueha ruttas ta üles Vanaisa kodadesse, kuid sel lennul libises imekannel ta käte vahelt ja kukkus maa peale. Juudas, kõige kurja juur, kes oll inimesed ära rikkunud, nägi võidurõõmsalt, kuidas Vanemuine oma kandle kaotas, kahmas selle enda kätte ja tõttas saagiga koju, mis sügaval Kuradimäe sees asus. Nagu oleks torm teda taga kihutanud, ruttas nüüd Juudas sinnapoole, kus Muna- ja Vällamäe tumedad pead nagu kodu poole teed juhatades kaugel silmapiiril kerkisid.
Juba mähikis öö maa ja taeva oma tumedasse linikusse, kui Vanakuri Lõõdla järve äärde jõudis. Oma heameeleks silmab ta paati, Lootsikukivi, tõukab selle laintesse ja hüppab sisse, et kähku teisele kaldale sõita. Talle on koguni tähtis, et ta oma teed saaks lühendada. Enne keskööd peab ta kodus olema. Keset järve kuuleb ta, kuidas ühes lähedases talus kukk esimest korda laulab. Ta sõuab nüüd kahekordse hooga ja ongi juba teisele kaldale jõudmas, kui – oh häda! – kukk juba teist ja kohe ka kolmat korda laulab. Kohkunult kargab ta üheainsa vägeva hüppega maale ja virutab jalakannaga paadi sinnapaika, kus see veel tänapäevani kui Lootsikukivi samanimelises orus seisab. Kannel aga kukkus alla Lõõdla rüppe. Kui vahutavad lained mühisevad ja rahutult voogavad, siis kuulevad asjasse pühitsetud kõrvad vete sügavusest taevalikke helisid. Need on Vanemuise kandlekõlad: "Ja pärib keeg’ kannelt, mis haviluust, sel kallavad laulud ka koldsest suust!"
Lisaandmed
Sisu kommentaar J, Vp, Vanemuine
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32756
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 06.09.2018
Lisatud 06.09.2018 10:36
Viimati muudetud 29.03.2019 14:03
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala