Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Eisen, Eesti kohalikud...
Täisviide M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 105–107
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d)
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Matthias Johann Eisen
Teksti sisu
Objekti liik järv
Tegelased loom/lind/kala, hiid/kurat, jumal
Žanr muist, topon
Jututüüp Karujärve tekkelugu. Vanapagan järvele kala püüdma ja siis lootsikut tõrvama. Istub kivil, kui pikne teda tabab. Lootsik muutub kiviks
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Karujärv
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Nõo
Vana küla Aiamaa
Uus maakond Tartu maakond
Uus küla Aiamaa
Koht 2
Objekti nimetus Vanatondi lootsik
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Nõo
Vana küla Aiamaa
Uus maakond Tartu maakond
Uus küla Aiamaa
Tekst
Vanapagana lootsik
Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve. Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma. Karujärve tekkinud palju kalu. Eks Vanapagan saanud seda teada. Mehike maias kalade peale. Mõtleb, kudas kalu kätte saada. Ei jää muud nõu kui loatsikut ehitada. Siis pääseb igale poole järvele kalade juurde. Vanapagan metsa, raiub puid, lõhub, teeb lootsiku. Lükkab lootsiku vette, sõuab järvele. Aga ennäe õnnetust: lootsik ei pea vett. Vesi vulinal sisse, kastab Vanapagana täiesti märjaks. Hädavaevaga pääseb mehike lootsikuga veel kaldale. Kaldal arvab Vanapagan: viga selles, et lootsiku pragusid pole takkudega ära topitud. Ei muud kui kohe takku otsima. Saab takku, topib kõik praod hoolsasti kinni. Uuesti lootsikuga järvele kala püüdma. Püüdmisel küll hea tagajärg, aga vett kipub ikka veel lootsikusse. Püüdja märkab: ei ole lootsik veelgi korras. Vanapagan inimestelt küsima, mida lootsikuga teha, et see vett peaks. Küsitavad õpetavad: "Tõrva lootsik ära, küll siis vett peab!"
Vanapagan tõrva otsima. Jõuab tõrvapõletaja juurde. Tõrvapõletaja just vaadi täis täitnud. Vanapagan küsima: "Mis hea külamees teeb?" Mees näeb, kellega tal tegemist. Tahab mehikest narrida, ütleb: "Mul tänavu mesilased hästi õnnestunud. Ajasin praegu mett vaati. Mesi küll natuke must, aga pole viga!" Vanapaganal korraga kange meehimu. Mehike paluma: "Kulla külamees, kas lubad mind natuke mett maitseda?" "Maitse, kui tahad!" Vanapagan paneb vaadi suu äärde, joob veerand vaati korraga ära. Paneb siis vaadi käest, limpsab keelt, sõnub: "Kui ka tõmmu see mesi, aga mõnus siiski!" Külamees naerab seda nähes et küll saab.
Vanapagan paluma: "Kulla külamees, juhata mulle, kust võin tõrva saada!" Mees kardab, et ta kelmus välja tuleks, kui ta ise tõrva annaks. Juhatab Vanapagana sellepärast mujale tõrva otsima. Viimaks saab Vanapagan tõrva. Võtab tõrvatündri õlale, sammub Karujärve äärde lootsiku juurde, hakkab tõrvama. Tõrvab nii, et higi otsa eest voolab. Tõrvates lööb mehikese selg valutama. Peab lootsiku juures liig küürus seisma; see küürus seismine paneb aga selja valutama. Vanapagan arvama: istet tarvis. Aga kust istet võtta? Läheb otsima. Ei leia kusagilt parajat istet. Viimaks silmab tubli kivi. Mis muud kui kivi sülle, kiviga viis versta edasi Karujärve äärde lootsiku juurde. Istub kivile, tõrvab edasi. Ei nüüd tunne enam seljavalu. Tõrvates unustab mehike kogu maailma. Ei pane sugugi tähele, et Kõu ja Pikker taevatelgi all sõitu alanud ja tuhat tulist Karujärve poole kihutavad. Ei kuule ta midagi, sest Pikker ei puhu seekord pilli.
Kõu ja Pikker jõuavad Karujärve kohale. Korraga sähvab välk. Välk otse kohe Vanapagana pihta. Tabab tõrvajat nii osavalt, et sel kohe hing väljas. Tabab ühtlasi kivi. Kivi lõhkeb välgu löögist. Kivi praegu alles Karujärve ääres näha. Vanapagana lootsik moondub kiviks. Kivil nüüdki veel lootsiku mood. Vanapagana tütar käinud kaua aega lootsiku juures mahalöödud isa taga nutmas.
Redigeeritud tekst
Vanapagana lootsik
Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve. Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma. Karujärve tekkinud palju kalu. Eks Vanapagan saanud seda teada. Mehike maias kalade peale. Mõtleb, kudas kalu kätte saada. Ei jää muud nõu kui loatsikut ehitada. Siis pääseb igale poole järvele kalade juurde. Vanapagan metsa, raiub puid, lõhub, teeb lootsiku. Lükkab lootsiku vette, sõuab järvele. Aga ennäe õnnetust: lootsik ei pea vett. Vesi vulinal sisse, kastab Vanapagana täiesti märjaks. Hädavaevaga pääseb mehike lootsikuga veel kaldale. Kaldal arvab Vanapagan: viga selles, et lootsiku pragusid pole takkudega ära topitud. Ei muud kui kohe takku otsima. Saab takku, topib kõik praod hoolsasti kinni. Uuesti lootsikuga järvele kala püüdma. Püüdmisel küll hea tagajärg, aga vett kipub ikka veel lootsikusse. Püüdja märkab: ei ole lootsik veelgi korras. Vanapagan inimestelt küsima, mida lootsikuga teha, et see vett peaks. Küsitavad õpetavad: "Tõrva lootsik ära, küll siis vett peab!"
Vanapagan tõrva otsima. Jõuab tõrvapõletaja juurde. Tõrvapõletaja just vaadi täis täitnud. Vanapagan küsima: "Mis hea külamees teeb?" Mees näeb, kellega tal tegemist. Tahab mehikest narrida, ütleb: "Mul tänavu mesilased hästi õnnestunud. Ajasin praegu mett vaati. Mesi küll natuke must, aga pole viga!" Vanapaganal korraga kange meehimu. Mehike paluma: "Kulla külamees, kas lubad mind natuke mett maitseda?" "Maitse, kui tahad!" Vanapagan paneb vaadi suu äärde, joob veerand vaati korraga ära. Paneb siis vaadi käest, limpsab keelt, sõnub: "Kui ka tõmmu see mesi, aga mõnus siiski!" Külamees naerab seda nähes et küll saab.
Vanapagan paluma: "Kulla külamees, juhata mulle, kust võin tõrva saada!" Mees kardab, et ta kelmus välja tuleks, kui ta ise tõrva annaks. Juhatab Vanapagana sellepärast mujale tõrva otsima. Viimaks saab Vanapagan tõrva. Võtab tõrvatündri õlale, sammub Karujärve äärde lootsiku juurde, hakkab tõrvama. Tõrvab nii, et higi otsa eest voolab. Tõrvates lööb mehikese selg valutama. Peab lootsiku juures liig küürus seisma; see küürus seismine paneb aga selja valutama. Vanapagan arvama: istet tarvis. Aga kust istet võtta? Läheb otsima. Ei leia kusagilt parajat istet. Viimaks silmab tubli kivi. Mis muud kui kivi sülle, kiviga viis versta edasi Karujärve äärde lootsiku juurde. Istub kivile, tõrvab edasi. Ei nüüd tunne enam seljavalu. Tõrvates unustab mehike kogu maailma. Ei pane sugugi tähele, et Kõu ja Pikker taevatelgi all sõitu alanud ja tuhat tulist Karujärve poole kihutavad. Ei kuule ta midagi, sest Pikker ei puhu seekord pilli.
Kõu ja Pikker jõuavad Karujärve kohale. Korraga sähvab välk. Välk otse kohe Vanapagana pihta. Tabab tõrvajat nii osavalt, et sel kohe hing väljas. Tabab ühtlasi kivi. Kivi lõhkeb välgu löögist. Kivi praegu alles Karujärve ääres näha. Vanapagana lootsik moondub kiviks. Kivil nüüdki veel lootsiku mood. Vanapagana tütar käinud kaua aega lootsiku juures mahalöödud isa taga nutmas.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Vp, J
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32754
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 06.09.2018
Lisatud 06.09.2018 09:59
Viimati muudetud 06.09.2018 10:14
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala