| Arhiiviandmed |
| Viide |
H I 1, 599/602 |
| Täisviide |
H I 1, 599/602 < Pöide khk, Saare v – A. Küng (1888) |
| Viite osad |
Kogu:H IKöide:1LK1:599LK2:602Pala: |
| Kogumisaasta(d) |
1888 |
| Kogujad |
|
| Pala päritolukoht |
Saaremaa, Pöide, Saare v
|
| Teksti sisu |
| Objekti liik |
talu, kirik, mägi, mõis, küla, allikas, haud, heinamaa, puu, kivi, rand |
| Tegelased |
loom/lind/kala, hiid |
| Žanr |
topon, muist |
| Jututüüp |
Tõllu pere elas Tõlluste mõisas; teepuu - tamm, teemärk Tõllu kirikuteel Muhku; Saarekülla asub võõras vägimees/mõisnik, kes teepuu ladva murrab, teelisi eksitab, vara omastab, Tepu t teepuu juurest külla viib; Tepu laht - kurvastusest kuivanud allikas Tepu end. t juures; Tõll läheb Muhu kirikusse, eksib teelt, hobused löövad Sääre mäest tüki välja, surevad Hobuste hauas, tõld kivistub - Tõlluse tõllakivi; Lammassilm - lambad joomas; Kolli rand - hobused läinud kolinaga läbi; peata mõisniku haud Pöide kirikus. |
| Pärimuskohad |
| Koht 1 |
| Objekti nimetus |
Tõlluste mõis |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Püha |
| Vana küla |
Tõlluste |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Tõlluste |
| Koht 2 |
| Objekti nimetus |
teepuu |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla |
| Täpsem asukoht |
Pöide kihelkondas lõuna pool mere äeres – Saare küla lähedal Saare metsas |
| ERA kood |
Pöi_Saareküla_01 ? |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Märkus |
PV: Puu hävinud. |
| Koht 3 |
| Objekti nimetus |
Saareküla |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Koht 4 |
| Objekti nimetus |
Saareküla mõis |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Koht 5 |
| Objekti nimetus |
Tepu talu |
| Rahvapärane nimi |
Tepu |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana küla |
Saareküla |
| Vana talu |
Tepu |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Koht 6 |
| Objekti nimetus |
Tepu laht |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla |
| Täpsem asukoht |
Saareküla lähedal Saare metsas, pehme mudane loik, poolevakase põllu suurune |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Koht 7 |
| Objekti nimetus |
Muhu kirik |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Muhu |
| Vana küla |
Liiva |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Liiva |
| Koht 8 |
| Objekti nimetus |
Hobuste haud |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla? |
| Täpsem asukoht |
Teispool Sääremäge (maariba Saareküla all) pehme sees. |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 9 |
| Objekti nimetus |
Tõlluse tõllakivi |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Püha |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla |
| Täpsem asukoht |
Saareküla püha latsi heinamaal lõuna poole külge mere ääres |
| ERA kood |
Pöi_Saareküla_04 |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Koht 10 |
| Objekti nimetus |
Lammassilm |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla? |
| Täpsem asukoht |
koht Säere/Sääre mäe sees |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 11 |
| Objekti nimetus |
Kolli rand |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla |
| Vana talu |
Kolliranna |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Saareküla |
| Koht 12 |
| Objekti nimetus |
Saareküla mõisniku haud |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana küla |
Pöide |
| Täpsem asukoht |
Pöide kiriku altari ees |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Pöide |
| Koht 13 |
| Objekti nimetus |
Pöide kirik |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana küla |
Pöide |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Pöide |
| Koht 14 |
| Objekti nimetus |
Sääremägi |
| Rahvapärane nimi |
Säere mägi |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana vald |
Saare |
| Vana küla |
Saareküla? |
| Täpsem asukoht |
maariba Saareküla all Saastna lahes |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 15 |
| Objekti nimetus |
Püha latsi heinamaa |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Pöide |
| Vana küla |
Saareküla |
| Täpsem asukoht |
Pihlatsi? |
| ERA kood |
Pöi_Saareküla_05 |
| Tekst |
| Oma naese ja lastega elanud Suur Töllus Tõlluste mõisas. Olnud teisel aga väga pitk kirikutee; sest Saaremaal sel ajal ligidamal kirikut ei olnud, pidanud mehikene Muhu saarese minema, sest seal olnud juba kirik. Aga peale selle olla Tõllus ise Saaremaale veel mitu kirikud ehitanud. Et kirik kaugel olnud, käinud siis ka õige harba, enamast suurde pühade aegas seal. Et ta aga teelt ära ei eksiks, selle tarvis olnud temal – praeguses Pöide kihelkondas lõuna pool mere äeres – Saare küla lähedal Saare metsas üks arutu suur teepuu. See olnud tal ikka teejuhiks, nagu meil talve ajal õletuudid roegaste otsas teed näitamas on. Puu oli suur ja kõrge, peaaegu poole osa teisest metsast pitkem, oma olemise poolest tamm. Ajad olid aga ennast palju muutnud ning mitugid asja teiseks ennast muutnud; nii oli siis ka Saare küla ja metsa vahele üks suur võeralt maalt tulnud vägimees ennast ülekohtuga elama asutanud ja viimaks olla ta väevõimu ja kavalusega kõik valitsuse üle küla ja metsa enese kätte kiskunud. Seesammane kuri ülekohtune valitseja lasknud selle teepuu-tammel ladva pealt ära raiuda selleks eesmärgiks, et omale ilmlikku vara ja valitsust kasvatada. Vaesed eksinud teekäijad said teede pealt kindi võetud ning mõisa päris neid omale, kõige nonde ligioleva varandusega ühes. Niisammuti läinud ka palju laevu mere peal hukka, kes ikka selle puu järele olid harjunud praeguse Saare metsa ja Kübasaare vahekohast praegusest Kiudu löpest läbi otse Väikese väina purjutama, kus praegus veelgid sadamasild Tornimäe õigeusu kiriku ehk matuseaia taga mere ääres seisab. Ja seal lähedal ka Silla- ja Kalameiste mäed. – Ja selle pere, kes seal suure teepuu juurdes, otsegu selle puu vahiks ja kaitsijaks olla elanud, lasknud seesammane ülekohtune valitseja sealt ära teiste Saare küla perede juurde Saare külasse viia, kus ta nimi praeguskid veel Tepu pere on. Aga see kena allikas, kellest teepuu pere rahvas omale keelekastet ja suisel suurel palaval puule ka karastust andsid, olla ennast sellega nii kurvastanud, kui puul latv sai raiutud ja pere kaotud, et ta enesest muud ei ole järele jätnud kui pehme mudane loik, kedas praegus tema pehme oleku pärast Tepu laheks saab kutsutud, ehk ta küll suurem ei ole kui hea poolevakane põld. Nüüd tahtnud Suur Tõllus näeripäev Muhu kirikuse minna, tee olnud pitk, sellepeale hakkanud ka Tõllus kohe peale esimest kukelaulu kodunt sõitma, et hiljaks ei jäeks. Et aga teepuud Tõllusele kohegilt enam silmi ei paistnud, läinud ka vanamees kogemata hobustega ülespoole, nii kaua kunni jäe oli juba hakanud hobuste all murduma, sest ta olnud väga kõrgese ülese mere peale läinud, hobused ja tõld vajunud ühekorraga põhja. Tõllus tulnud ise kohe tõllast välja, tõmbanud hobused tõllaga seltsis loha oma järele ja vädanud neid nii kaua, kunni tõlla rattad olla põhja kindi hakkanud. Seal katkenud tõld hobuste järjest ära ning jäänud merese. Hobused viskanud ta aga mürinal kohe maad, käsi vääratanud ja hobused läinud suure joonega mööda mereäert kolinal edasi vastu Säere mägi, aga seesuguse jõuga, et mäest läinud kohe tükk välja. Nii läinud hobused mäest välja ning vaibunud ise kohe sellepeale senna teinepoole mäge pehme sisse ära, ja seda kohta, kuhu hobused olla ära vaibunud, hüitakse veel tänapäevani Hobuste hauaks. Tõlluse tõld, mis Saare küla püha latsi heinamaal lõuna poole külge mere ääre maha jäi, on ennast kiviks muutnud ja seisab tänapäevani seal, on aga suuruse poolest peaaegu juba meie mõisa vana saunaga ühesuurune ja hüütakse Tõlluse tõllakiviks. Seda kohta seal Säere mäe sees, kust hobused on läbi läinud, hüütakse Lammassilmaks, sest Haudla valla lambad käivad suvel seal joomas, see on lammastel väga hea joomaskäima koht. Ja seda mere äert, kust hobused kolinaga läbi on läind, kutsutakse praegus Kolli rannaks, mis sest sõnast „kolin“ on välja tulnud. Et aga meie Saaremaa kangelasel mitte just igal ajal võimalik ei olnud seesuguse suure tõllaga kirikuse sõita, on isegid mõista, mis talle ta alalised talitused mitte ei lubanud, sest on ka Saare küla vanad inimesed seda hakkanud tähele panema, et iga kahekümne viie aasta pärast näeripäe öösel saab seda kivi nägemata kätega kangest tormist veest ja jäest ikka natukene liigutud. Nõnda arvavad vanad inimesed, et see olla tõllal veel oma peremehe meeldetuletus, kes teda ikka enamast kahekümne viie aasta sees korra olla pruukinud. Need ülesekirjutud riad olen mina omas noores põlves vanade inimeste suust kuulnud, kes praegus juba ammugid mullas hingavad. Aga seda suurt teepuud olen mina ise oma silmaga veel noores põlves näinud. Ta vana ja mäda ladu oligit pealt järsku tõlp, aga seest alt tüist oli ta tühi ning õõnes, nii et meid 6 – 8 poissi võisime sisse minna, ja kui väljastpoolt tahtsime teda kätega ära mõeta, pidime 6 poissi käsipidi kokku hakkama, kui korra ümber saime. Nüüd on see puu juba ligi kakskümmend aastad kadunud, sest see oli selle järele, kui meie rahvas raharendi peale said, raiusid üks päev ühed noodamehed ta kirvestega maha, kui nad noodalt koju läksid. Sest nad olla arvand mesilased seal ülevel otsas sees olad, aga ei olnud mitte kedagid. Nelja-viie aasta pärast ei olnud seal mitte tompigid enam nähja. Veel praegugi teadvad seal kõik ümberkaudu rahvas räekida, et see ülekohtune mõisnik olla kohtu alla langenud seeläbi, et mere peal olla aruta palju laevu hukka saanud ning kõik selle varanduse pärinud mõisnik omale, mis aga iganis seal ligidal oli juhtunud õnnetuse minema. Rikkus olnud mehel aruta suur, aga ehk meie sel ajal küll veel mitte praeguse armulise kotka tiiva all ei olnud, on siiskid see asi ilmsiks tulnud ning mehel lastud kohe pea otsast ära lüia. Peale selle olla teised Saaremaa mõisnikud ta surnukiha ära koristanud ja praeguse Pöide kirikuse altari ette maha matnud, mis sel ajal siis olla katuliku kirik olnud, ja ta haua peale lasknud nad mälestuseks seesuguse kivi raiuda, mis just niisammuti on välja raiutud, kuidas surnukiha peab seal kirstus olema – kaks kätt rinna peal, aga pea otsast ära jälgotsis, paremapoolse jala kõrvas. Nii seisab ta just praeguskid veel alles tänapäev seal, ning iga pühalpäeval, kui lauarahvast võetakse, tallavad inimesed ta kivist väljaraiutud kivi peal jalgadega. |
| Redigeeritud tekst |
| Oma naese ja lastega elanud Suur Töllus Tõlluste mõisas. Olnud teisel aga väga pitk kirikutee; sest Saaremaal sel ajal ligidamal kirikut ei olnud, pidanud mehikene Muhu saarese minema, sest seal olnud juba kirik. Aga peale selle olla Tõllus ise Saaremaale veel mitu kirikud ehitanud. Et kirik kaugel olnud, käinud siis ka õige harba, enamast suurde pühade aegas seal. Et ta aga teelt ära ei eksiks, selle tarvis olnud temal – praeguses Pöide kihelkondas lõuna pool mere äeres – Saare küla lähedal Saare metsas üks arutu suur teepuu. See olnud tal ikka teejuhiks, nagu meil talve ajal õletuudid roegaste otsas teed näitamas on. Puu oli suur ja kõrge, peaaegu poole osa teisest metsast pitkem, oma olemise poolest tamm. Ajad olid aga ennast palju muutnud ning mitugid asja teiseks ennast muutnud; nii oli siis ka Saare küla ja metsa vahele üks suur võeralt maalt tulnud vägimees ennast ülekohtuga elama asutanud ja viimaks olla ta väevõimu ja kavalusega kõik valitsuse üle küla ja metsa enese kätte kiskunud. Seesammane kuri ülekohtune valitseja lasknud selle teepuu-tammel ladva pealt ära raiuda selleks eesmärgiks, et omale ilmlikku vara ja valitsust kasvatada. Vaesed eksinud teekäijad said teede pealt kindi võetud ning mõisa päris neid omale, kõige nonde ligioleva varandusega ühes. Niisammuti läinud ka palju laevu mere peal hukka, kes ikka selle puu järele olid harjunud praeguse Saare metsa ja Kübasaare vahekohast praegusest Kiudu löpest läbi otse Väikese väina purjutama, kus praegus veelgid sadamasild Tornimäe õigeusu kiriku ehk matuseaia taga mere ääres seisab. Ja seal lähedal ka Silla- ja Kalameiste mäed. – Ja selle pere, kes seal suure teepuu juurdes, otsegu selle puu vahiks ja kaitsijaks olla elanud, lasknud seesammane ülekohtune valitseja sealt ära teiste Saare küla perede juurde Saare külasse viia, kus ta nimi praeguskid veel Tepu pere on. Aga see kena allikas, kellest teepuu pere rahvas omale keelekastet ja suisel suurel palaval puule ka karastust andsid, olla ennast sellega nii kurvastanud, kui puul latv sai raiutud ja pere kaotud, et ta enesest muud ei ole järele jätnud kui pehme mudane loik, kedas praegus tema pehme oleku pärast Tepu laheks saab kutsutud, ehk ta küll suurem ei ole kui hea poolevakane põld. Nüüd tahtnud Suur Tõllus näeripäev Muhu kirikuse minna, tee olnud pitk, sellepeale hakkanud ka Tõllus kohe peale esimest kukelaulu kodunt sõitma, et hiljaks ei jäeks. Et aga teepuud Tõllusele kohegilt enam silmi ei paistnud, läinud ka vanamees kogemata hobustega ülespoole, nii kaua kunni jäe oli juba hakanud hobuste all murduma, sest ta olnud väga kõrgese ülese mere peale läinud, hobused ja tõld vajunud ühekorraga põhja. Tõllus tulnud ise kohe tõllast välja, tõmbanud hobused tõllaga seltsis loha oma järele ja vädanud neid nii kaua, kunni tõlla rattad olla põhja kindi hakkanud. Seal katkenud tõld hobuste järjest ära ning jäänud merese. Hobused viskanud ta aga mürinal kohe maad, käsi vääratanud ja hobused läinud suure joonega mööda mereäert kolinal edasi vastu Säere mägi, aga seesuguse jõuga, et mäest läinud kohe tükk välja. Nii läinud hobused mäest välja ning vaibunud ise kohe sellepeale senna teinepoole mäge pehme sisse ära, ja seda kohta, kuhu hobused olla ära vaibunud, hüitakse veel tänapäevani Hobuste hauaks. Tõlluse tõld, mis Saare küla püha latsi heinamaal lõuna poole külge mere ääre maha jäi, on ennast kiviks muutnud ja seisab tänapäevani seal, on aga suuruse poolest peaaegu juba meie mõisa vana saunaga ühesuurune ja hüütakse Tõlluse tõllakiviks. Seda kohta seal Säere mäe sees, kust hobused on läbi läinud, hüütakse Lammassilmaks, sest Haudla valla lambad käivad suvel seal joomas, see on lammastel väga hea joomaskäima koht. Ja seda mere äert, kust hobused kolinaga läbi on läind, kutsutakse praegus Kolli rannaks, mis sest sõnast „kolin“ on välja tulnud. Et aga meie Saaremaa kangelasel mitte just igal ajal võimalik ei olnud seesuguse suure tõllaga kirikuse sõita, on isegid mõista, mis talle ta alalised talitused mitte ei lubanud, sest on ka Saare küla vanad inimesed seda hakkanud tähele panema, et iga kahekümne viie aasta pärast näeripäe öösel saab seda kivi nägemata kätega kangest tormist veest ja jäest ikka natukene liigutud. Nõnda arvavad vanad inimesed, et see olla tõllal veel oma peremehe meeldetuletus, kes teda ikka enamast kahekümne viie aasta sees korra olla pruukinud. Need ülesekirjutud riad olen mina omas noores põlves vanade inimeste suust kuulnud, kes praegus juba ammugid mullas hingavad. Aga seda suurt teepuud olen mina ise oma silmaga veel noores põlves näinud. Ta vana ja mäda ladu oligit pealt järsku tõlp, aga seest alt tüist oli ta tühi ning õõnes, nii et meid 6 – 8 poissi võisime sisse minna, ja kui väljastpoolt tahtsime teda kätega ära mõeta, pidime 6 poissi käsipidi kokku hakkama, kui korra ümber saime. Nüüd on see puu juba ligi kakskümmend aastad kadunud, sest see oli selle järele, kui meie rahvas raharendi peale said, raiusid üks päev ühed noodamehed ta kirvestega maha, kui nad noodalt koju läksid. Sest nad olla arvand mesilased seal ülevel otsas sees olad, aga ei olnud mitte kedagid. Nelja-viie aasta pärast ei olnud seal mitte tompigid enam nähja. Veel praegugi teadvad seal kõik ümberkaudu rahvas räekida, et see ülekohtune mõisnik olla kohtu alla langenud seeläbi, et mere peal olla aruta palju laevu hukka saanud ning kõik selle varanduse pärinud mõisnik omale, mis aga iganis seal ligidal oli juhtunud õnnetuse minema. Rikkus olnud mehel aruta suur, aga ehk meie sel ajal küll veel mitte praeguse armulise kotka tiiva all ei olnud, on siiskid see asi ilmsiks tulnud ning mehel lastud kohe pea otsast ära lüia. Peale selle olla teised Saaremaa mõisnikud ta surnukiha ära koristanud ja praeguse Pöide kirikuse altari ette maha matnud, mis sel ajal siis olla katuliku kirik olnud, ja ta haua peale lasknud nad mälestuseks seesuguse kivi raiuda, mis just niisammuti on välja raiutud, kuidas surnukiha peab seal kirstus olema – kaks kätt rinna peal, aga pea otsast ära jälgotsis, paremapoolse jala kõrvas. Nii seisab ta just praeguskid veel alles tänapäev seal, ning iga pühalpäeval, kui lauarahvast võetakse, tallavad inimesed ta kivist väljaraiutud kivi peal jalgadega. |
| Lisaandmed |
| Tekstimärkus |
kokkuvõte |
| Kirjandus |
HVM II |
| Sisu kommentaar |
Tõll |
| Tööprotsess |
| IDkood (Koobas) |
32678 |
| Sisestaja |
Pille Vahtmäe |
| Sisestuskuupäev |
04.09.2018 |
| Lisatud |
04.09.2018 14:06 |
| Viimati muudetud |
13.09.2018 11:44 |
| Andmed Kivikeses |
| Säiliku viide |
H I 1 |
| Säilik |
|
| Pala |
|
