Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | Eisen, Kodused jutud | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 139–141 | ||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | |||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | järv, kivi, kirik | ||||||
| Tegelased | hiid/kurat, vaimulik | ||||||
| Muud märksõnad | ehitusohver | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Toomkiriku ehitamine. Müürid lagunevad, neiu müüritakse sisse, et müürid seisaks püsti. Püüab kedagi enda asemele saada. Vanapagan plaanib kirikut ehitada, kuid viskab kivi Emajõkke | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Toomemägi | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Tartu | ||||||
| Vana küla | Tartu | ||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
| Uus küla | Tartu | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Toomkirik | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Tartu | ||||||
| Vana küla | Tartu | ||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
| Uus küla | Tartu | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Vanapagana kivi | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Tartu-Maarja | ||||||
| Vana küla | Ihaste | ||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Peipsi järv | ||||||
| Tekst | |||||||
| Tartu Toomkiriku võtmete kandja Muiste hakanud sakslased Tartu Toomemäele kirikut ehitama. Ise juhatanud, eestlased ehitanud. Talurahvas vedanud kiva tuhandete koormate kaupa Toomemäele kokku. Aga ei kiriku ehitamine taha õnnestada. Mehed ehitavad, ehitavad päeva otsa. Lähevad teisel hommikul tööle, eilne ehitus lagunenud. Nii täna, nii homme, nii iga päev. Meistrid mures, mis teha, et ehitus seisma jääks. Keegi nupumees nõu andma: "Müürige keegi naesterahvas kiriku seina, küll siis müürid seisma jäävad!" Meistrid kohe sissemüürimiseks naesterahvast otsima. Küsivad ühelt, küsivad teiselt: "Kas tahad meie kiriku võtmete kandjaks tulla?" Naesterahvad aimavad paha, vastavad varsti: "Ei taha! Otsige teisi!" Meistrid otsivad ja otsivad. Ei leia kedagi. Mure kasvab iga päevaga. Kiriku müürid ei edene tolligi. Meistrid viimaks maale otsima. Leiavad noore, ilma süüta neiu. Neiut paluma: "Tule meile kirikuvõtmete kandjaks!" Lahke neiu ei aima midagi paha. Vastab palujatele: "Eks ma tule!" Palujad sasivad neiu kinni, viivad Tartu. Neiu aimab paha, sipleb vasta, aga kuhu tall enam hundi suust pääseb! Meistrid viivad neiu kiriku müüri juurde, lasevad sisse müürida. Neiu nutab ja palub, aga ükski ei pane nuttu tähele. Ei, üks preester paneb nuttu ometi tähele. Trööstib neiut ja ütleb: "Et sa ilma süüta sisse oled müüritud, olgu sul luba igal uueaasta öösel müürist välja tulla, vaimuna mööda Toomemäge lehvida, rist ahelate otsas käes. Leiad sa kellegi naisterahva, kellele kuldristi kaela võiks visata, siis peab see naisterahvas su asemele kiriku müüri sisse kiriku võtmete hoidjaks minema ja sa ise pääsed vabaks!" Sissemüüritud neiu ootab pikisilmi uueaasta ööd, ootab sada korda suurema igatsusega kui laps jõulu. Eks uueaasta öö jõua viimaks kätte. Kell lööb 12. Sedamaid pääseb neiu kiriku müürist vabaks, lehvib vaimuna kõrges Toomemäe kohal, enesel kuldrist hõbeahelate otsas käes. Vaatab ja vahib, kas Toomemäele keegi naisterahvas ilmuks, kellele kuldristi kaela võiks visata. Vaatab, ootab. All linnas neiusid küll kõndimas, Toomemäel ei ainustki. Kell lööb 1, lehvija peab tähetorni poolt vangikotta jälle tagasi minema. Aasta aasta järele käib neiu vaimuna uueaasta öösel kell 12 mäel asemikku otsimas, aga alati asjata. Kümnete, kümnete aastate pärast näeb lehviv neiu, keegi noor neiu ilmub Toomemäele. "See peab mind vangipõlvest lunastama ja ise mu asemele hakkama!" mõtleb sissemüüritud neiu. Lehvib suure rutuga mäele tulnud neiu pea kohale. Pats! heidab neiule ülevelt kuldse risti kaela. Rõõmutuhinas ei viska neiu küllalt ettevaatlikult ja kindlalt. Kuldne rist ei saja teisele neiule kaela, vaid käe peale. Neiu Toomemäel karjatab, tõmmab kuldristi õlalt kätte. Rist kukub käest. Enne kui kõndija neiu uuesti saab risti maast üles võtta, vali pragin ja mürin kuulda. Imestades vaatab öösel Toomemäel kõndiv neiu kiriku poole: kiriku müürid langevad siit-sealt varisedes maha. Kirikust varemed järel. Kadunud mahakukunud kuldrist. Keegi ei tea kõnelda, kuhu sissemüüritud, lehvima tõusnud neiu saanud. Mõned arvavad, et ta vabaks saanud, kui ka risti kaelaheitmine hästi ei õnnestunud. Teised jälle oletavad, et neiu terve müüri sisse tagasi läinud ja sealt nüüdki veel igal uueaasta öösel kell 12 välja tulla enesele asemikku otsima, aga ikka veel ei olla Toomemäel kella 12 ja 1 vahel naesterahvast näinud, kellele kuldristi kaela võiks visata. Vanapagan näeb Peipsi ääres viibides: Toomemäele tekib kirik. Vihastub, et kirik ehitatud. Otsustab kirikut hävitada. Võtab lingu, paneb kivimüraka peale, keerutab hoogu võttes kivi nii, et maa müdiseb. Aga oh häda: keerutamise ajal katkeb lingupael, kivi lendab küll edasi, aga ei taba uut kirikut, vaid satub Emajõkke. Ihaste kõrtsi kohal kivi praegu alles Emajões näha. Ei Vanapagana kivi suutnud neiut ära päästa. Neiu peab paremat aega ootama. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Tartu Toomkiriku võtmete kandja Muiste hakanud sakslased Tartu Toomemäele kirikut ehitama. Ise juhatanud, eestlased ehitanud. Talurahvas vedanud kiva tuhandete koormate kaupa Toomemäele kokku. Aga ei kiriku ehitamine taha õnnestada. Mehed ehitavad, ehitavad päeva otsa. Lähevad teisel hommikul tööle, eilne ehitus lagunenud. Nii täna, nii homme, nii iga päev. Meistrid mures, mis teha, et ehitus seisma jääks. Keegi nupumees nõu andma: "Müürige keegi naesterahvas kiriku seina, küll siis müürid seisma jäävad!" Meistrid kohe sissemüürimiseks naesterahvast otsima. Küsivad ühelt, küsivad teiselt: "Kas tahad meie kiriku võtmete kandjaks tulla?" Naesterahvad aimavad paha, vastavad varsti: "Ei taha! Otsige teisi!" Meistrid otsivad ja otsivad. Ei leia kedagi. Mure kasvab iga päevaga. Kiriku müürid ei edene tolligi. Meistrid viimaks maale otsima. Leiavad noore, ilma süüta neiu. Neiut paluma: "Tule meile kirikuvõtmete kandjaks!" Lahke neiu ei aima midagi paha. Vastab palujatele: "Eks ma tule!" Palujad sasivad neiu kinni, viivad Tartu. Neiu aimab paha, sipleb vasta, aga kuhu tall enam hundi suust pääseb! Meistrid viivad neiu kiriku müüri juurde, lasevad sisse müürida. Neiu nutab ja palub, aga ükski ei pane nuttu tähele. Ei, üks preester paneb nuttu ometi tähele. Trööstib neiut ja ütleb: "Et sa ilma süüta sisse oled müüritud, olgu sul luba igal uueaasta öösel müürist välja tulla, vaimuna mööda Toomemäge lehvida, rist ahelate otsas käes. Leiad sa kellegi naisterahva, kellele kuldristi kaela võiks visata, siis peab see naisterahvas su asemele kiriku müüri sisse kiriku võtmete hoidjaks minema ja sa ise pääsed vabaks!" Sissemüüritud neiu ootab pikisilmi uueaasta ööd, ootab sada korda suurema igatsusega kui laps jõulu. Eks uueaasta öö jõua viimaks kätte. Kell lööb 12. Sedamaid pääseb neiu kiriku müürist vabaks, lehvib vaimuna kõrges Toomemäe kohal, enesel kuldrist hõbeahelate otsas käes. Vaatab ja vahib, kas Toomemäele keegi naisterahvas ilmuks, kellele kuldristi kaela võiks visata. Vaatab, ootab. All linnas neiusid küll kõndimas, Toomemäel ei ainustki. Kell lööb 1, lehvija peab tähetorni poolt vangikotta jälle tagasi minema. Aasta aasta järele käib neiu vaimuna uueaasta öösel kell 12 mäel asemikku otsimas, aga alati asjata. Kümnete, kümnete aastate pärast näeb lehviv neiu, keegi noor neiu ilmub Toomemäele. "See peab mind vangipõlvest lunastama ja ise mu asemele hakkama!" mõtleb sissemüüritud neiu. Lehvib suure rutuga mäele tulnud neiu pea kohale. Pats! heidab neiule ülevelt kuldse risti kaela. Rõõmutuhinas ei viska neiu küllalt ettevaatlikult ja kindlalt. Kuldne rist ei saja teisele neiule kaela, vaid käe peale. Neiu Toomemäel karjatab, tõmmab kuldristi õlalt kätte. Rist kukub käest. Enne kui kõndija neiu uuesti saab risti maast üles võtta, vali pragin ja mürin kuulda. Imestades vaatab öösel Toomemäel kõndiv neiu kiriku poole: kiriku müürid langevad siit-sealt varisedes maha. Kirikust varemed järel. Kadunud mahakukunud kuldrist. Keegi ei tea kõnelda, kuhu sissemüüritud, lehvima tõusnud neiu saanud. Mõned arvavad, et ta vabaks saanud, kui ka risti kaelaheitmine hästi ei õnnestunud. Teised jälle oletavad, et neiu terve müüri sisse tagasi läinud ja sealt nüüdki veel igal uueaasta öösel kell 12 välja tulla enesele asemikku otsima, aga ikka veel ei olla Toomemäel kella 12 ja 1 vahel naesterahvast näinud, kellele kuldristi kaela võiks visata. Vanapagan näeb Peipsi ääres viibides: Toomemäele tekib kirik. Vihastub, et kirik ehitatud. Otsustab kirikut hävitada. Võtab lingu, paneb kivimüraka peale, keerutab hoogu võttes kivi nii, et maa müdiseb. Aga oh häda: keerutamise ajal katkeb lingupael, kivi lendab küll edasi, aga ei taba uut kirikut, vaid satub Emajõkke. Ihaste kõrtsi kohal kivi praegu alles Emajões näha. Ei Vanapagana kivi suutnud neiut ära päästa. Neiu peab paremat aega ootama. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Sisu kommentaar | Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32294 | ||||||
| Sisestaja | Reeli Reinaus | ||||||
| Sisestuskuupäev | 20.08.2018 | ||||||
| Kontrollimiskuupäev | 20.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:54 | ||||||
| Viimati muudetud | 20.08.2018 14:59 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||