Kahetaja
Pillussa talul eläs ennemal üits vananaine, kedä hõigati Pilussa vana Epp. Si naine oli üits suur nõiduja ja kahetaja, kui mõnel inimesel oli midägi viha tõise inimese pääle, sõs mindi ikki Pilussa Epu manu ja si sõs nõidus sellel inimesel, kelle pääle viha oli, et sellel inimesel tuli sõs midägi halba kas inimesele endele või jälle tema mõnele loomale. Enämiste nõiutu mõni loom ärä, nagu lehm, kes es anna sõs enäm piimä, või jälle es seisä enäm karjan. Kui aga nõiuti inimene ära, sõs tuli sellele inimesele suur kõtuvalu või muud haigust, kudas just si Epp oma nõidmist tegi, sedä ei tää, sest kes siast asja tõisele inimesele sellätäb või õpetab. Si hoiti salavusi ja nõiuti nõnda, et kennigi es näe. Ainult mõni ütsik kõrd juhtus nägema kahetamist päält. Üitskõrd nõide Epp ka miu lehmä ära. Si üitskõrd suvel, kui miu lehm oli minnu Pillussa maa pääle sööma ja Epp oli seda nännu ja hakas sõs sajatama ja vandma, et "Susi söögu si sinu lehm ära ja kadugu tal piimäand," ja sellejärgi jäigi lehmal piimä andmine väiksese ja sii piim, mis viil sõs lehmäst tuli, läits ruttu paksusse ja hakas venima, nenda et es sünni enamb süüvä. Sedaviisi oli lehm kaits nädalit ja muidu es saa sedä kahetust ära, kui pidi jälle mõne „targa“ manu minema abi otsima, kes sõs jälle lehmä tervesse nõid. Üldse oli sellel naisel siande kahetaja silm, et sellele inimesele es tohi midagi asja või looma näidata või vaatama kutsu, sest sõs oli jälle midägi ära kahetet. Tõiste nõidmisi ja kahetamisi Epp küll tervesse es sa nõidu, tema sai ainult halve poole ajada.
|
