Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | E 6760/1 | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | (E 8) 6517/8 < Haljala, Metsiku – Danel Pruhl(1889) | ||||||
| Viite osad | Kogu:EKöide:LK1:6760LK2:6761Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | kivi | ||||||
| Tegelased | nõid/ravija | ||||||
| Muud märksõnad | nõidus, hukkamine | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Nõiakivi - nõid Krõõdast, kes end libahundiks moondanud, must kass oksendas võid, viis teiste vilja, tahetud uputada mõisatiigis, pärast põletatud kivil, süda muutus harakaks | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Nõiakivi | ||||||
| Vana maakond | Virumaa | ||||||
| Kihelkond | Haljala | ||||||
| Vana küla | Sagadi-Metsanurga | ||||||
| ERA kood | Hlj_metsanurga_02 | ||||||
| Uus maakond | Lääne-Viru maakond | ||||||
| Uus küla | Metsanurga | ||||||
| Tekst | |||||||
| Nõia kivi Palmses. Ajaloolik ennemuistne jut. Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb nääb 2 ½ versta Palmse mõisast minnes pahemat kät tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal ühe eina kuhja moodi kivi, kuuse ja männi metsa sees. Sealne rahvas hüüdvad seda „nõia“ kiviks. Kust see nimi selle kivile tulnud; räägib rahvas nõnda: Palmse vallas, Võhma külas, Kingu peres, elanud üks perenaine nimega „Krõõt“. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moontanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundi nahk, kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt; läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neid perele süia. Ükskord homiku vara olnud pere veel tööle minematta, viskand ühe murtud koera üle sanga tuppa, ja keetnud perele lõunaks värsked leent; sest saadik ei ole pere enam liha söönud. Temal olnud mood iga Laupääv võid teha, ükskord kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada kuda perenaene võid teeb. Perenaene toonud nattuke koort, pannud kernu, liigutanud nattuke ümber, siis läinud aga ahju laele magama; nattukese ajapärast tulnud nurgast üks suur must kass välja, tulnud kernu juure oksendanud selle täis, siis läinud tultud teed tagasi. Sellepeale tõusnud perenaene magamast ülesse liigutanud kenus nattuke ümber, või olnud valmis. [joonealune tekst]See kivi on praegu Sagadi mõisa maa peal, rahva juttu järele on see enne Palmse mõisa maa olnud. [Pag] Sest saadik ei ole pere enam võid söönud. Selle juures on teine pere nimega „Kanguste“. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda jo mittu kord olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järele metsast kuuse oksi, pannud reie üles, kuivatanud ja peksnud, nii kui viljagi; kui see kuuse oksa reie jos hakkanud tuulatud saama tulnud kange tuul ja viinud kõik ära. Mõni pääv peale selle hakkanud Kingu perenaine kurtma, ei tea mis lugu see on, meie leib on nii kuuse okka magu. Sest on siis teada saatud kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud. Need ja paljo muid kaebtusi on mõisas tema peale kaebatud. – (!) Sellepärast on tahetud teda ärahukata, mõisa härra käsu peale tootud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ärauppuma; aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tigis olin kivi otsa, ja öölnud: „ei uppu, ei uppu, olen laps kel nööp nõel perses“. – Siis tootud tiigist välja ja viitud see nimetud Nõika kivi otsa, sääl on ta tulega ärapõletatud. Keha on küll ärapõlenud, aga süda jäänud järele, üks mees on siis ühe kadaka keppi leikanud, vastu oksa oksad küljest ärakiskunud, selle keppika on siis selle põlematta südame läbipistnud, siis läinud see süda suure paukuga häkitselt lõhki ja karganud suure kuuse otsa ja olnud harakas. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Nõia kivi Palmses. Ajaloolik ennemuistne jut. Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb nääb 2 ½ versta Palmse mõisast minnes pahemat kät tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal ühe eina kuhja moodi kivi, kuuse ja männi metsa sees. Sealne rahvas hüüdvad seda „nõia“ kiviks. Kust see nimi selle kivile tulnud; räägib rahvas nõnda: Palmse vallas, Võhma külas, Kingu peres, elanud üks perenaine nimega „Krõõt“. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud, ennast mitmet moodi moontanud. Temal olnud ahju ees põranda all hundi nahk, kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt; läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neid perele süia. Ükskord homiku vara olnud pere veel tööle minematta, viskand ühe murtud koera üle sanga tuppa, ja keetnud perele lõunaks värsked leent; sest saadik ei ole pere enam liha söönud. Temal olnud mood iga Laupääv võid teha, ükskord kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada kuda perenaene võid teeb. Perenaene toonud nattuke koort, pannud kernu, liigutanud nattuke ümber, siis läinud aga ahju laele magama; nattukese ajapärast tulnud nurgast üks suur must kass välja, tulnud kernu juure oksendanud selle täis, siis läinud tultud teed tagasi. Sellepeale tõusnud perenaene magamast ülesse liigutanud kenus nattuke ümber, või olnud valmis. [joonealune tekst]See kivi on praegu Sagadi mõisa maa peal, rahva juttu järele on see enne Palmse mõisa maa olnud. [Pag] Sest saadik ei ole pere enam võid söönud. Selle juures on teine pere nimega „Kanguste“. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda jo mittu kord olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järele metsast kuuse oksi, pannud reie üles, kuivatanud ja peksnud, nii kui viljagi; kui see kuuse oksa reie jos hakkanud tuulatud saama tulnud kange tuul ja viinud kõik ära. Mõni pääv peale selle hakkanud Kingu perenaine kurtma, ei tea mis lugu see on, meie leib on nii kuuse okka magu. Sest on siis teada saatud kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjuks elanud. Need ja paljo muid kaebtusi on mõisas tema peale kaebatud. – (!) Sellepärast on tahetud teda ärahukata, mõisa härra käsu peale tootud ja visatud mõisa tiiki, et pidanud ärauppuma; aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühe kesk tigis olin kivi otsa, ja öölnud: „ei uppu, ei uppu, olen laps kel nööp nõel perses“. – Siis tootud tiigist välja ja viitud see nimetud Nõika kivi otsa, sääl on ta tulega ärapõletatud. Keha on küll ärapõlenud, aga süda jäänud järele, üks mees on siis ühe kadaka keppi leikanud, vastu oksa oksad küljest ärakiskunud, selle keppika on siis selle põlematta südame läbipistnud, siis läinud see süda suure paukuga häkitselt lõhki ja karganud suure kuuse otsa ja olnud harakas. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | kopeeritud failist, KONTROLLI VIIDET! | ||||||
| Sisu kommentaar | pp MR 2018 | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32155 | ||||||
| Sisestaja | Mari-Ann Remmel | ||||||
| Sisestuskuupäev | 16.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 16.08.2018 14:30 | ||||||
| Viimati muudetud | 10.09.2019 23:51 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | E | ||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||