Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | kirik, talu, küla | ||||||
| Tegelased | hiid, isik | ||||||
| Muud märksõnad | varandus, tabu | ||||||
| Žanr | k, muist | ||||||
| Jututüüp | Öru Tiis saab tüdrukuga lapse ja lubab surmaotsusest pääsemiseks Tõllust pooleli jäänud Kärla kiriku lõpuni ehitada; Tiisu surma eel peidetud raha toob talule kahju. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Tiisu talu | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Üru | ||||||
| Vana talu | Tiiso-Oti? | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Üru | ||||||
| Märkus | PV: Üru külast leitav Tiiso-Oti talu võiks olla ehk Öru Tiisu koht. | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Üru küla | ||||||
| Rahvapärane nimi | Öru küla | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Üru | ||||||
| Täpsem asukoht | Öru küla on Pidula valdas Kihelkonna kirikkonnas ja on Kerla kirikult arvata 7 versta loode poole suure metsa sees. Toimetaja [= P. Süda.] | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Üru | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Kärla kirik | ||||||
| Rahvapärane nimi | Kerla/Keerula kirik | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kärla | ||||||
| Vana küla | Kärla | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Kärla | ||||||
| Tekst | |||||||
| ÖRU TIIS Öru külas 2 elanud vanal ajal üks taluperemees, kelle nimi Tiis olnud. Oma mehise julge meele, kindla pealehakkamise ja suure rikkuse poolest olnud ta omal ajal tähtjas mees, kellest rahvaraamatus mõnda kena tükki võib veel tänapäevani üles hoitud leida. Üht tükki panen temast tänapäise saarlastele sellepärast ülesse, et see vana saarlaste omal kombel abielu pühakspidamist avaldab ja natuke Suur-Tõllu elu meele tuletab. Oru Tiis olnud omal ajal küll väga rikas mees, aga siiski mitte uhke ega kõrgemeeleline. Oma pere valitsemist pidanud ta valjuste õiges kordas, ise olnud tubli ja kõva töötegija, kes mitte üksi peret ei juhatanud, vaid töö kallal oli ise esimene hakkama ja viimane lõpetama. Tiisule tulnud vanas eas see kentsakas äpardus, et ta oma ümmardajaga lapse saanud. Kas see tütar või poeg olnud, ei ole mitte ülesse pandud. Mis kohus selle töö eest Tiisule süüks võis anda ehk trahvi peale panna, seda teadis Tiis niisama heaste kui kohtumõistjad, see on: Tiis pidi selle eest, et tal omal naine oli [ja] siiski tüdrukut ära narrinud, kividega saama surmatud. Kui kohtuotsus Tiisule ette loeti, ütles ta: „See on küll õige ja teie teete seaduse järele, et mind kividega lasete surmata, aga see ei saada suuremat kasu, kui et teiste kergemeelelistele hirmuks on selle kurja töö eest. Kui teie aga mind elusse jätate, luban ma teile, et Tõllust poolelejäänud Keerula (Kerla) kiriku oma kuluga ülesse ehitan ja rahast, mis mul veel peaks üle jääma, luban ma pool osa Keerula kirikule raudvaraks.“ Pika nõupidamise ja läbirääkimise järele sai Tiis viimaks otsuse, et võib siis elusse jääda, kui poolelejäänud Keerula kiriku taieste valmis ehitab ja ülejäänud varast pool osa selle kirikule raudvaraks annab. Tiis tundis ennast õnneliku olevat, et veel võis elada ja kirikut ehitada, ja pidas oma lubamist, ehitas Keerula kiriku valmis, mis Tõll Sõrve sõtta minnes, kuhu ta suri, poolele oli jätnud [138]. Rahast, mis Tiisul kirikuehitamisest veel järele jäänud, andis ta poole osa selle kirikule raudvaraks. Sellest on Kerla kiriku raha siginema hakkanud ja on mõistliku valitsemisega nii kaugele tõusnud, et küll kirik 1842. aastal uueste ehitud valmis sai, siiski Kerla kogudusele seda iialgi ette ei tule, kiriku ehituse eest kopikat välja anda, et küll kirik iga kolme aasta pärast nõnda saab parandatud, et nagu uus välja näitab. Kui kirik valmis sai, läks Tiis rahulise südamega koju, jäi aga lühikese aja järele põdevaks ja arvas oma päevade aru täis saavat. Ühel päeval läks ta ilma kellegi nägemata kõrveheinamaale ja mattis oma viimase rahavaranduse sellesama küüni lähedale, kus Uduvere muusika järele kord tantsides heinu tallati, ühe mädand kasekännu sisse ära. Kui ta tagasi tulnud, olla ta teinepool ta tulemist näinud. Peale selle olla Tiis raskesti haigeks jäänud ja mõne päeva kannatamise järele ka ära surnud. Pärast Tiisu surma otsiti asjata ta raha järele; arvati küll, et see kõrveheinamaal pidi olema, aga ei leitud siiski ülesse. Kaua aja järele on Tiisu pojapojapoeg selle raha küll ülesse leidnud, aga sest pole ta majapidamisele mingisugust õnne, vaid ennem ikka õnnetust tulnud, sest mitmesugust äpardust on sest rahaleidmisest saadik Tiisu koha ja majapidamisele ette tulnud, selle järele viimaks puudus vaesuse mundris majale nii liginenud, et ilma hõbedase kuuliga laskmata taganemise peale sugugi ei tahtnud mõtelda. Neist viimseist tükkidest võime aimata, et Saaremaa vana paganarahva juures omal ajal ja omal kombel abielu väga suure au sees on peetud, et selle rikkumine surmaväärt süüks on arvatud. Seda ma ei ole tänini veel mitte kuulnud, et ristiusu rahva juures kuskil pool abieluseaduse vastu eksinud meeste- või naisterahvas surmaga on karistud. See kange karistusekomme ulatas vist paganapõlvesse, kus põlves see karistus aegamööda alanes. Et vanad saarlased kõik oma surnud ära on põletanud, nagu neist viimseist juttudest kuuleme, seda pole kustkilt mujalt kuulda. Seda võib aga arvata, et üksi seaduse üleastujate kehadega seda tehti. P.L.m.s. 1 Sõna „ind“ tähendab Saaremaal, kui vahest sõnnid ehk noored kabuhärjad summas lehma järele hakkavad jooksma. Ka arvab ebausklik rahvas juhtumise korral, et seesugune lehm peab ära nõiatud olema. Toimetaja [= P. Süda]. 2 Öru küla on Pidula valdas Kihelkonna kirikkonnas ja on Kerla kirikult arvata 7 versta loode poole suure metsa sees. Toimetaja [= P. Süda.] |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| ÖRU TIIS Öru külas 2 elanud vanal ajal üks taluperemees, kelle nimi Tiis olnud. Oma mehise julge meele, kindla pealehakkamise ja suure rikkuse poolest olnud ta omal ajal tähtjas mees, kellest rahvaraamatus mõnda kena tükki võib veel tänapäevani üles hoitud leida. Üht tükki panen temast tänapäise saarlastele sellepärast ülesse, et see vana saarlaste omal kombel abielu pühakspidamist avaldab ja natuke Suur-Tõllu elu meele tuletab. Oru Tiis olnud omal ajal küll väga rikas mees, aga siiski mitte uhke ega kõrgemeeleline. Oma pere valitsemist pidanud ta valjuste õiges kordas, ise olnud tubli ja kõva töötegija, kes mitte üksi peret ei juhatanud, vaid töö kallal oli ise esimene hakkama ja viimane lõpetama. Tiisule tulnud vanas eas see kentsakas äpardus, et ta oma ümmardajaga lapse saanud. Kas see tütar või poeg olnud, ei ole mitte ülesse pandud. Mis kohus selle töö eest Tiisule süüks võis anda ehk trahvi peale panna, seda teadis Tiis niisama heaste kui kohtumõistjad, see on: Tiis pidi selle eest, et tal omal naine oli [ja] siiski tüdrukut ära narrinud, kividega saama surmatud. Kui kohtuotsus Tiisule ette loeti, ütles ta: „See on küll õige ja teie teete seaduse järele, et mind kividega lasete surmata, aga see ei saada suuremat kasu, kui et teiste kergemeelelistele hirmuks on selle kurja töö eest. Kui teie aga mind elusse jätate, luban ma teile, et Tõllust poolelejäänud Keerula (Kerla) kiriku oma kuluga ülesse ehitan ja rahast, mis mul veel peaks üle jääma, luban ma pool osa Keerula kirikule raudvaraks.“ Pika nõupidamise ja läbirääkimise järele sai Tiis viimaks otsuse, et võib siis elusse jääda, kui poolelejäänud Keerula kiriku taieste valmis ehitab ja ülejäänud varast pool osa selle kirikule raudvaraks annab. Tiis tundis ennast õnneliku olevat, et veel võis elada ja kirikut ehitada, ja pidas oma lubamist, ehitas Keerula kiriku valmis, mis Tõll Sõrve sõtta minnes, kuhu ta suri, poolele oli jätnud [138]. Rahast, mis Tiisul kirikuehitamisest veel järele jäänud, andis ta poole osa selle kirikule raudvaraks. Sellest on Kerla kiriku raha siginema hakkanud ja on mõistliku valitsemisega nii kaugele tõusnud, et küll kirik 1842. aastal uueste ehitud valmis sai, siiski Kerla kogudusele seda iialgi ette ei tule, kiriku ehituse eest kopikat välja anda, et küll kirik iga kolme aasta pärast nõnda saab parandatud, et nagu uus välja näitab. Kui kirik valmis sai, läks Tiis rahulise südamega koju, jäi aga lühikese aja järele põdevaks ja arvas oma päevade aru täis saavat. Ühel päeval läks ta ilma kellegi nägemata kõrveheinamaale ja mattis oma viimase rahavaranduse sellesama küüni lähedale, kus Uduvere muusika järele kord tantsides heinu tallati, ühe mädand kasekännu sisse ära. Kui ta tagasi tulnud, olla ta teinepool ta tulemist näinud. Peale selle olla Tiis raskesti haigeks jäänud ja mõne päeva kannatamise järele ka ära surnud. Pärast Tiisu surma otsiti asjata ta raha järele; arvati küll, et see kõrveheinamaal pidi olema, aga ei leitud siiski ülesse. Kaua aja järele on Tiisu pojapojapoeg selle raha küll ülesse leidnud, aga sest pole ta majapidamisele mingisugust õnne, vaid ennem ikka õnnetust tulnud, sest mitmesugust äpardust on sest rahaleidmisest saadik Tiisu koha ja majapidamisele ette tulnud, selle järele viimaks puudus vaesuse mundris majale nii liginenud, et ilma hõbedase kuuliga laskmata taganemise peale sugugi ei tahtnud mõtelda. Neist viimseist tükkidest võime aimata, et Saaremaa vana paganarahva juures omal ajal ja omal kombel abielu väga suure au sees on peetud, et selle rikkumine surmaväärt süüks on arvatud. Seda ma ei ole tänini veel mitte kuulnud, et ristiusu rahva juures kuskil pool abieluseaduse vastu eksinud meeste- või naisterahvas surmaga on karistud. See kange karistusekomme ulatas vist paganapõlvesse, kus põlves see karistus aegamööda alanes. Et vanad saarlased kõik oma surnud ära on põletanud, nagu neist viimseist juttudest kuuleme, seda pole kustkilt mujalt kuulda. Seda võib aga arvata, et üksi seaduse üleastujate kehadega seda tehti. P.L.m.s. 1 Sõna „ind“ tähendab Saaremaal, kui vahest sõnnid ehk noored kabuhärjad summas lehma järele hakkavad jooksma. Ka arvab ebausklik rahvas juhtumise korral, et seesugune lehm peab ära nõiatud olema. Toimetaja [= P. Süda]. 2 Öru küla on Pidula valdas Kihelkonna kirikkonnas ja on Kerla kirikult arvata 7 versta loode poole suure metsa sees. Toimetaja [= P. Süda.] |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32134 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 15.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 15.08.2018 09:50 | ||||||
| Viimati muudetud | 15.08.2018 09:50 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||