Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | rist, tee, mets | ||||||
| Tegelased | isik | ||||||
| Muud märksõnad | tabu, tapmine | ||||||
| Žanr | muist, u, topon | ||||||
| Jututüüp | Kõnnu Kaarli noorik läheb kiiruga innas lehmale appi ja pea jääb katmata, kirikulised tapavad Mari Kõnnu Reo metsas; naise põletamise kohta nim. Reo risttee risuks, kuhu möödujad oksi viskasid. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Reo risttee | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Mustjala | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Reo risttee risu | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Mustjala | ||||||
| Märkus | PV: Ei leia Mustjala khk-st Reo ega Kõnnu nimelist kohta. Küll leiab need Püha khk-st, ent see jääks Mustjala kirikuliste teest juba liiga kaugele... Võimalik khk on siin tuletatud kiriku järgi. | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Kõnnu Reo mets | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Mustjala | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Märkus | PV: Ei leia Mustjala khk-st Reo ega Kõnnu nimelist kohta. Küll leiab need Püha khk-st, ent see jääks Mustjala kirikuliste teest juba liiga kaugele... Võimalik khk on siin tuletatud kiriku järgi. | ||||||
| Tekst | |||||||
| KÕNNU MARI SURM Kesk lehekuud ühel ilusal pühapäeval istus Kõnnu Kaarli noorik Mari tuas ja suges pead. Korraga näeb ta oma noort lehma karjamaalt tulles õueväravast mööda minevat, suur kari sõnnisi ja noori härgi jooksevad järele. „Lehmal ind!“1 hüüab ta iseenese ette. Teised majarahvas olivad kõik Mustjala kirikusse läinud. Ehmatusega ei tulnud tal meelegi mütsi pähe panna. Kartus, et tema noore lehmale kahju sünniks, kui sõnnid teda maha tambivad, sundis teda järele jooksma, mis ta [---] ilma mütsita tegi. Kui ta lehma inna järele jookstes Kõnnu Reo metsa oli jõudnud, kus teine tee teisest üle läheb, mis paika sellepärast Reo risttee kutsuti, seal tuli hulk rahvast (kirikulised) Mustjala kirikust koju poole, kelle vastu Mari lehma inna järele jooksis. Kõik kirikulised tundsivad, et ta mehenaine oli. Seda noort naist ilma katmata peaga nähes ehmatasivad kõik hirmsaste ära, nagu oleksivad nad äkitselt tulekahju eneste ees näinud. Nagu tulekahjule veega appi jookstakse, nõnda jooksis kõik see rahvas selle noore naise peale kividega ja tapsivad teda ära sennasama paika. Ruttu kanti puid ja oksi kokku ja põletadi tema keha sealsamas paikas ära. Et neil küll kahju oli üht noort inimest kautada, siiski olivad nemad oma vana usu järele oma tööga väga rahul, nagu oleksivad nad põleva maja juures tule peale võimust saanud. Sest ajast võtsivad rahvas viisiks: igaüks, kes sest paigast, kus see noorik surmatud ja ta keha ära põletud sai, mööda läks, viskas üht oksa ehk pulka senna paika maha. Kui risuhunnik suureks oli saanud, siis põletati ära, aga aegamööda korjas risuhunnik jälle põletamise vääriliseks. Seda hunnikud, mida Reo risttee risuks kutsuti, olen ise pisut peale 30 aasta eest näinud. Oli kena kogu koos. Kas senna eile ehk täna veel oksi on visatud, seda ei või ma mitte julgest ütelda. M.T.r.k. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| KÕNNU MARI SURM Kesk lehekuud ühel ilusal pühapäeval istus Kõnnu Kaarli noorik Mari tuas ja suges pead. Korraga näeb ta oma noort lehma karjamaalt tulles õueväravast mööda minevat, suur kari sõnnisi ja noori härgi jooksevad järele. „Lehmal ind!“1 hüüab ta iseenese ette. Teised majarahvas olivad kõik Mustjala kirikusse läinud. Ehmatusega ei tulnud tal meelegi mütsi pähe panna. Kartus, et tema noore lehmale kahju sünniks, kui sõnnid teda maha tambivad, sundis teda järele jooksma, mis ta [---] ilma mütsita tegi. Kui ta lehma inna järele jookstes Kõnnu Reo metsa oli jõudnud, kus teine tee teisest üle läheb, mis paika sellepärast Reo risttee kutsuti, seal tuli hulk rahvast (kirikulised) Mustjala kirikust koju poole, kelle vastu Mari lehma inna järele jooksis. Kõik kirikulised tundsivad, et ta mehenaine oli. Seda noort naist ilma katmata peaga nähes ehmatasivad kõik hirmsaste ära, nagu oleksivad nad äkitselt tulekahju eneste ees näinud. Nagu tulekahjule veega appi jookstakse, nõnda jooksis kõik see rahvas selle noore naise peale kividega ja tapsivad teda ära sennasama paika. Ruttu kanti puid ja oksi kokku ja põletadi tema keha sealsamas paikas ära. Et neil küll kahju oli üht noort inimest kautada, siiski olivad nemad oma vana usu järele oma tööga väga rahul, nagu oleksivad nad põleva maja juures tule peale võimust saanud. Sest ajast võtsivad rahvas viisiks: igaüks, kes sest paigast, kus see noorik surmatud ja ta keha ära põletud sai, mööda läks, viskas üht oksa ehk pulka senna paika maha. Kui risuhunnik suureks oli saanud, siis põletati ära, aga aegamööda korjas risuhunnik jälle põletamise vääriliseks. Seda hunnikud, mida Reo risttee risuks kutsuti, olen ise pisut peale 30 aasta eest näinud. Oli kena kogu koos. Kas senna eile ehk täna veel oksi on visatud, seda ei või ma mitte julgest ütelda. M.T.r.k. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32131 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 14.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 14.08.2018 15:43 | ||||||
| Viimati muudetud | 14.08.2018 17:20 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||