Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | talu, haud, rand, mõis, soo/raba | ||||||
| Tegelased | hiid, rahvas | ||||||
| Muud märksõnad | sõda, surm | ||||||
| Žanr | muist, topon | ||||||
| Jututüüp | Türju rand - koht, kus sõrulased vaenlase merre ajavad; Tõll tõttab sõrulastele appi läbi Tirimetsa mõisa, kus siis Tedremetsa talud olid, nende nimest; Leetse (Leili) rahu - koht, kus Tõllu käest läinud ratas meres suure leiliga kive kokku ajas; Palaja soo - lahingupaik, kus sõrulased peale jäid; Tõllu surm, matmine ja lein. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Tiirimetsa mõis | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Anseküla | ||||||
| Vana küla | Tiirimetsa | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Tiirimetsa | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Palaja soo | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Anseküla | ||||||
| Vana küla | Läätsa | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Läätsa | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Leetse/Leili rahu | ||||||
| Rahvapärane nimi | Leetse/Leili rahu | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Anseküla | ||||||
| Täpsem asukoht | meres | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Tedremetsa talud | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Anseküla | ||||||
| Vana küla | Tiirimetsa | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Tiirimetsa | ||||||
| Märkus | Hävinud. | ||||||
| Koht 5 | |||||||
| Objekti nimetus | Türju rand | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Jämaja | ||||||
| Vana küla | Türju | ||||||
| Täpsem asukoht | meres | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Türju | ||||||
| Koht 6 | |||||||
| Objekti nimetus | Suure-Tõllu haud | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kärla | ||||||
| Vana küla | Hirmuste | ||||||
| Vana talu | Taterselja | ||||||
| Täpsem asukoht | Sütema raiesmaal, Taterselja karjamaa nurgas tammede all (vt ka jätgmise pala algust) | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Hirmuste | ||||||
| Tekst | |||||||
| SÕDA MASSI NÕMMES, SUUR-TÕLLU SURM [169 A, 174 B, C.] Kui Tõll Kerla kirikut ehitanud, on ta Sõmera küla magasini juures Riigu Risteni juures korteris olnud. Kirik oli juba pea valmis saamise ligi, kui ühel õhtul hilja Tõllule Riigu peresse Sõrvemaalt sõnumid toodi, et lääne poolt vaendlaste vägi Sõrve säärele maale tulnud ja nii suure jõuga endid laiali lautanud, et vahvad Sõrve mehed neid ei ole jaksanud tagasi tõrjuda. Ühes paikas on sõrulased veikse salga vaendlastega küll nalja teinud, neid põgenema ajades, kus vaendlased sõrulaste vägeva vommide eest põgenedes ja oma nahka hoides meresse läinud ja ära uppunud, tahtnud parem veesurma surra, kui kuival maal sõrulaste kuivas saunas hinge heita.1 Siiski oli vaendlaste vägi teistes paikades tugev küll, tungisivad edasi, tapsivad, riisusivad ja põletasivad kunni Sõrvemaast läbi jõudes Massi pere juure laagrisse heitsivad, et sõjamehed hingada saaksivad. Salme ja Üüdibe rahvas olivad endid kõigest väest vastupanemisele valmistanud ja Tõllule alandliku palvesõna läkitanud — abi paluma. Kui Sõrve saadikud kõik seda lugu Tõllule olivad ära rääkinud ja oma alandlikud palvesõnad temale ära ütelnud, ei viitnud Tõll ka sugugi aega, ehk küll õhtu käes oli. Ta pistis Sõrve saadikud jaki tasku ja ruttas Sõrve poole. Ta ei käinud mitte teed mööda, vaid otse metsast läbi. See tee, mis ta praegu käis, viis teda Tirimetsa mõisa 2 juure Tõnu pere peale metsast välja. Tõll puhkas Tõnu pere õues lühikest aega. Kui juba koiduvalge välja tuli, tungis Massi poolt hädaheal Tõllu kõrvu ja viha vaendlase ülekohtu töö pärast, mis need tema armsa Sõrvemaa rahvale olivad teinud, täitis kuhjaga tema südant. Seal tuli nüüd korraga tema meele, et rutulise tulemisega eilsel õhtul oli unustanud sõjariistu kaasa võtmata. See viga võis parandatud saada, sest Tõnu õues oli üks härjapaari vanker nähtaval. Seda võttis ta sõrmede otsa ja ruttas otse Kuldi küla tagant Lassi pere kaudu üle karjamaa välja Massi nõmme poole. Salme ja Üüdibe mehed olivad juba vaendlase väele tere homikut ütelnud. Seda ei olnud nad aga mitte õieti teinud, nad oleksivad Tõllu tulemist pidanud ootama. Seda edevust pidivad nad pärast kahjuga kahetsema, sest vaendlane oli väga perekas ja külvas selget surma Üüdibe ja Salme meeste sekka. Kui Tõll seda verist tööd üks silmapilk oli üle vaatanud, astus ta välja, läks vaendlaste ligi oma vankriratastega ümber veeretama. Kui ta rattad ümber veeretas, astus ta ise veikese sammudega edasi, nagu rehetallaja hobuste keskel, sennapoole, kus paksem vaendlaste salk nähti olevat. Seda tempu tehes langes vaendlasi nagu heina vikati ees maha. Aga õnnetus pidi ka tulema. Rataste keeltehargi, ehk kudas sõrulased ise ütlevad, seasuu-naga-pulk, läks katki või oli see välja kukkunud, vankri tagumised rattad laksivad hirmsa suure jõuga vaendlaste salkadest läbi, viisivad Tamera Taavi õuevärava ja aiad puruks, lõhkusivad Läätsa Kleemu sauna ja sealauda maani maha, laksivad edasi merevett mööda, kunni viimaks vette langesivad, siis veel mere põhjast kiva kokku rüüstasivad, kunni jõud lõppes ja [nad] seisma jäivad. Seda paika, kus need rattad palju kiva olivad kokku rüüstanud, nimetavad sõrulased oma keele Leetse (Leili) rahuks tänapäevani, [sest] et Tõllu sõjarattad kange leiliga sinna veealust rahu teinud. Tõllul olivad nüüd esimesed rattad vehmriga üksi käes ja veeretas neid edasi ja külvas surma vaendlaste hulka. Järg oli nii kaugel, et Salme ja Üüdibe mehed juba hõiskasivad: „Ta elagu! Hurraa!“ Seal pidi jälle õnnetus tulema: rataste põlvepulk läks katki, esimesed rattad lendasivad läbi õhu üle Salme kortsu, lõhkusivad Kaeta Kärla tuuleveski juureni maha, kündsivad maapinda segamine, kus paika iialgi enam puu ega rohi ei kasvanud, vaid sai järveke ja ongi järv tänapäevani [112]. Tõllu taplemise jõud oli alandatud, [ta] veeretas küll veel vehmriga edasi, aga kaugele see ulatas? Vaendlane seda nähes sai julgemaks. Kui Salme [ja] Üüdibe mehed seda nägivad, hakkasivad nad oma roodusid korrale seadma, sest tänini olivad nad üksi Tõllu peale lootnud. Korraga tuli veel viimne õnnetus [174 C]: vehmri pulk oli välja libisenud ja vehmer ei seisnud enam Tõllu peus, vaid lipsas peust välja vaendlaste sekka. Kui Tõll seda kummardades läks ära võtma, tuli jällegi veike õnnetus, sest üks tugev mees vaendlaste hulgast lõi Tõllu pea otsast ära. Tõll sai küll pea varsti maast üles võtta, aga vehmer jäi kaduma. Ilma peata ei tahtnud Tõll vaendlastega enam mässata, vaid ruttas sõjaplatsilt ära. Salme mehed oma naabritega olivad siiamaani puhkanud, nüüd hakkasivad nad uue jõuga vaendlase kallale, kelle hulka Tõll küllalt oli harvendanud, ja ajasivad neid põgenema. Kui Salme mehed neid ligi kaks versta olivad taga ajanud, seal tulivad tagant sõrulased neile vastu, nii et vaendlane kahe väe vahele jäi, ja kautasivad nende elu viimse meheni ära. Et see üks soo-maakoht oli, mida enne Lõuka ja Piirandi sooks kutsuti, kus nemad vaendlasele viimast palavat olivad teinud, [siis] hakkas rahvas seda sood Palavaks sooks nimetama. Praegu on see nimi natuke muudetud, et keele vaeva kergitada, ja nimetavad Palaja soo [138]. Tõllu, keda keegi kiire sõdimisega tähele ei pannud, tahtis nüüd Kerla poole rutata, et veel kord oma viimast tööd, Kerla kirikut, näha. Oma pead kaendlas kandes tõttas ta üle karjamaa välja, Suurmaa ja Länga külast läbi. Kui ta Kangru pere värava juure jõudis, nägi ta pea kaendlast, kuda üks noorik lehma lüpsis. [Noorik] oli aga, kas meelega või kogemata, oma aluskuue hõlma või saba maha kükitades, et põlved kuube ei venitaks, natuke palju ülesse tõstnud. Seda nägi Tõllu pea kaendlast ja ütles: „Oi, oi, noorik, kas pole häbi, ise lüpsad lehma ja kuuvalge väljas!“ Noorik vastas: „Kas see veel suurem häbi ei ole, kui nii suur mees, nagu sina oled, teed käib ja pead ei olegi otsas. Kuu paistus võib kogemata pilvede vahelt ilmuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaendlas kanda.“ Seal oli vorst vorstiga maksetud. See vastus äratas Tõllule uueste meele, et ta pea enam otsas ei ole, astus aga siiski edasi, aga seal tundis ta südame nõdrust ja ta pea kaendlas hakkas kangeste higistama [174 B, C]. Kui [ta] Sõõru nõmmest, mis praegu kroonu mets on, läbi Sütema raiesmaa oli jõudnud, seal lõppes tema jõud, jalad läksivad nõdraks ja ta langes senna maha. Esmalt suri tema keha ja pea elas veel. Kui pea nägi, et keha juba surnud, hüüdis see need viimsed sõnad veel: „Siia matke mind maha, tammepuud varjagu mo voodi, kadakas kaitsku mo pea. Põhja kuningas peastku mo sugu. Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehti ja lehepuu okkaid kannab.“ [174 B.] Neid viimseid sõnu on suu pea kulges pärast keha surma veel nii valjuste välja hüüdnud, et Taterselja Taavi neid selgeste oma koju kuulnud. See läinud varsti vaatama, mis seal pidi olema, ja leidnud Tõllu surnud olevat. Üle pea ja kaela läkitas Taavi Sõrve, kus Tõll surmahaava oli saanud, sõnumid. Salme mehed oma naabritega olivad Palaja soos vaendlaste kehasid maha matmas. Kui [nad] need sõnumid Tõllust saivad, olivad vahvad Salme ja Üüdibe mehed, kelle huikas ka palju tagant-Sõrve mehi oli, varsti valmis Tõllu matusele tõttama. Sinnasama paika, kus Tõll oli maha langenud, matsivad nad teda maha. Tuulekiirusel lendas Tõllu surmasõnum üle Saare-, Sõrve- ja Muhumaa. Tema surma leinamiseks kandsivad kõik nimetatud saarte rahvas 30 päeva leinariideid. Naisterahvad, kes ikka sui ajal punaseid sukasääresid kandsivad, mida nemad suure leinamise pärast nüüd ei tohtinud kanda, lõikasivad siniste ja mustade sukkade, mida talvel kanti, pöised otsast ära ja käisivad leinaajal sukasäärtega, sest et võimalik ei olnud, nii ruttu kui tarvis oli, uusi sukasääresid kududa. Kärla kihelkonna naisterahvad leidsivad sukasääred õige head kanda olevat, seega kandvad nad tänapäevani Suur-Tõllu mälestuseks mustad ja sinised sukasääred [174 C]. M. L. m. s. 1 Seda paika, kus sõrulased vaendlasi meresse tõrjunud, nimetakse tänapäevani Türju rand [169 A]. — P. Süda märkus. 2 Seal, kus praegu Tirimetsa mõis seisab, olnud sel ajal kaks talukohta, mis Tedremetsa taludeks kutsutud, sellepärast et ses suures metsalaanes, mis sealt juba peale algas, kus praegu Käeselja mõis seisab. Lõuna pool otsas ses laanes oli enamiste lehtpuumets, kus igasugu lehtpuud võisid leida, ka okaspuid oli küllalt. Ses metsas elas väga palju tedri, kes kevadisel homikul koidu ajal kõik seda metsa oma kudrutamisega täitsivad. Seega andsivad rahvas nende taludele, kes seda ilusat tedrede muusikat igal homikul kuulsivad, nimeks Tedremetsa talud, kust natuke muutmise läbi praegune Tirimetsa nimi tulnud. Toimetaja [= P. Süda]. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| SÕDA MASSI NÕMMES, SUUR-TÕLLU SURM [169 A, 174 B, C.] Kui Tõll Kerla kirikut ehitanud, on ta Sõmera küla magasini juures Riigu Risteni juures korteris olnud. Kirik oli juba pea valmis saamise ligi, kui ühel õhtul hilja Tõllule Riigu peresse Sõrvemaalt sõnumid toodi, et lääne poolt vaendlaste vägi Sõrve säärele maale tulnud ja nii suure jõuga endid laiali lautanud, et vahvad Sõrve mehed neid ei ole jaksanud tagasi tõrjuda. Ühes paikas on sõrulased veikse salga vaendlastega küll nalja teinud, neid põgenema ajades, kus vaendlased sõrulaste vägeva vommide eest põgenedes ja oma nahka hoides meresse läinud ja ära uppunud, tahtnud parem veesurma surra, kui kuival maal sõrulaste kuivas saunas hinge heita.1 Siiski oli vaendlaste vägi teistes paikades tugev küll, tungisivad edasi, tapsivad, riisusivad ja põletasivad kunni Sõrvemaast läbi jõudes Massi pere juure laagrisse heitsivad, et sõjamehed hingada saaksivad. Salme ja Üüdibe rahvas olivad endid kõigest väest vastupanemisele valmistanud ja Tõllule alandliku palvesõna läkitanud — abi paluma. Kui Sõrve saadikud kõik seda lugu Tõllule olivad ära rääkinud ja oma alandlikud palvesõnad temale ära ütelnud, ei viitnud Tõll ka sugugi aega, ehk küll õhtu käes oli. Ta pistis Sõrve saadikud jaki tasku ja ruttas Sõrve poole. Ta ei käinud mitte teed mööda, vaid otse metsast läbi. See tee, mis ta praegu käis, viis teda Tirimetsa mõisa 2 juure Tõnu pere peale metsast välja. Tõll puhkas Tõnu pere õues lühikest aega. Kui juba koiduvalge välja tuli, tungis Massi poolt hädaheal Tõllu kõrvu ja viha vaendlase ülekohtu töö pärast, mis need tema armsa Sõrvemaa rahvale olivad teinud, täitis kuhjaga tema südant. Seal tuli nüüd korraga tema meele, et rutulise tulemisega eilsel õhtul oli unustanud sõjariistu kaasa võtmata. See viga võis parandatud saada, sest Tõnu õues oli üks härjapaari vanker nähtaval. Seda võttis ta sõrmede otsa ja ruttas otse Kuldi küla tagant Lassi pere kaudu üle karjamaa välja Massi nõmme poole. Salme ja Üüdibe mehed olivad juba vaendlase väele tere homikut ütelnud. Seda ei olnud nad aga mitte õieti teinud, nad oleksivad Tõllu tulemist pidanud ootama. Seda edevust pidivad nad pärast kahjuga kahetsema, sest vaendlane oli väga perekas ja külvas selget surma Üüdibe ja Salme meeste sekka. Kui Tõll seda verist tööd üks silmapilk oli üle vaatanud, astus ta välja, läks vaendlaste ligi oma vankriratastega ümber veeretama. Kui ta rattad ümber veeretas, astus ta ise veikese sammudega edasi, nagu rehetallaja hobuste keskel, sennapoole, kus paksem vaendlaste salk nähti olevat. Seda tempu tehes langes vaendlasi nagu heina vikati ees maha. Aga õnnetus pidi ka tulema. Rataste keeltehargi, ehk kudas sõrulased ise ütlevad, seasuu-naga-pulk, läks katki või oli see välja kukkunud, vankri tagumised rattad laksivad hirmsa suure jõuga vaendlaste salkadest läbi, viisivad Tamera Taavi õuevärava ja aiad puruks, lõhkusivad Läätsa Kleemu sauna ja sealauda maani maha, laksivad edasi merevett mööda, kunni viimaks vette langesivad, siis veel mere põhjast kiva kokku rüüstasivad, kunni jõud lõppes ja [nad] seisma jäivad. Seda paika, kus need rattad palju kiva olivad kokku rüüstanud, nimetavad sõrulased oma keele Leetse (Leili) rahuks tänapäevani, [sest] et Tõllu sõjarattad kange leiliga sinna veealust rahu teinud. Tõllul olivad nüüd esimesed rattad vehmriga üksi käes ja veeretas neid edasi ja külvas surma vaendlaste hulka. Järg oli nii kaugel, et Salme ja Üüdibe mehed juba hõiskasivad: „Ta elagu! Hurraa!“ Seal pidi jälle õnnetus tulema: rataste põlvepulk läks katki, esimesed rattad lendasivad läbi õhu üle Salme kortsu, lõhkusivad Kaeta Kärla tuuleveski juureni maha, kündsivad maapinda segamine, kus paika iialgi enam puu ega rohi ei kasvanud, vaid sai järveke ja ongi järv tänapäevani [112]. Tõllu taplemise jõud oli alandatud, [ta] veeretas küll veel vehmriga edasi, aga kaugele see ulatas? Vaendlane seda nähes sai julgemaks. Kui Salme [ja] Üüdibe mehed seda nägivad, hakkasivad nad oma roodusid korrale seadma, sest tänini olivad nad üksi Tõllu peale lootnud. Korraga tuli veel viimne õnnetus [174 C]: vehmri pulk oli välja libisenud ja vehmer ei seisnud enam Tõllu peus, vaid lipsas peust välja vaendlaste sekka. Kui Tõll seda kummardades läks ära võtma, tuli jällegi veike õnnetus, sest üks tugev mees vaendlaste hulgast lõi Tõllu pea otsast ära. Tõll sai küll pea varsti maast üles võtta, aga vehmer jäi kaduma. Ilma peata ei tahtnud Tõll vaendlastega enam mässata, vaid ruttas sõjaplatsilt ära. Salme mehed oma naabritega olivad siiamaani puhkanud, nüüd hakkasivad nad uue jõuga vaendlase kallale, kelle hulka Tõll küllalt oli harvendanud, ja ajasivad neid põgenema. Kui Salme mehed neid ligi kaks versta olivad taga ajanud, seal tulivad tagant sõrulased neile vastu, nii et vaendlane kahe väe vahele jäi, ja kautasivad nende elu viimse meheni ära. Et see üks soo-maakoht oli, mida enne Lõuka ja Piirandi sooks kutsuti, kus nemad vaendlasele viimast palavat olivad teinud, [siis] hakkas rahvas seda sood Palavaks sooks nimetama. Praegu on see nimi natuke muudetud, et keele vaeva kergitada, ja nimetavad Palaja soo [138]. Tõllu, keda keegi kiire sõdimisega tähele ei pannud, tahtis nüüd Kerla poole rutata, et veel kord oma viimast tööd, Kerla kirikut, näha. Oma pead kaendlas kandes tõttas ta üle karjamaa välja, Suurmaa ja Länga külast läbi. Kui ta Kangru pere värava juure jõudis, nägi ta pea kaendlast, kuda üks noorik lehma lüpsis. [Noorik] oli aga, kas meelega või kogemata, oma aluskuue hõlma või saba maha kükitades, et põlved kuube ei venitaks, natuke palju ülesse tõstnud. Seda nägi Tõllu pea kaendlast ja ütles: „Oi, oi, noorik, kas pole häbi, ise lüpsad lehma ja kuuvalge väljas!“ Noorik vastas: „Kas see veel suurem häbi ei ole, kui nii suur mees, nagu sina oled, teed käib ja pead ei olegi otsas. Kuu paistus võib kogemata pilvede vahelt ilmuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaendlas kanda.“ Seal oli vorst vorstiga maksetud. See vastus äratas Tõllule uueste meele, et ta pea enam otsas ei ole, astus aga siiski edasi, aga seal tundis ta südame nõdrust ja ta pea kaendlas hakkas kangeste higistama [174 B, C]. Kui [ta] Sõõru nõmmest, mis praegu kroonu mets on, läbi Sütema raiesmaa oli jõudnud, seal lõppes tema jõud, jalad läksivad nõdraks ja ta langes senna maha. Esmalt suri tema keha ja pea elas veel. Kui pea nägi, et keha juba surnud, hüüdis see need viimsed sõnad veel: „Siia matke mind maha, tammepuud varjagu mo voodi, kadakas kaitsku mo pea. Põhja kuningas peastku mo sugu. Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehti ja lehepuu okkaid kannab.“ [174 B.] Neid viimseid sõnu on suu pea kulges pärast keha surma veel nii valjuste välja hüüdnud, et Taterselja Taavi neid selgeste oma koju kuulnud. See läinud varsti vaatama, mis seal pidi olema, ja leidnud Tõllu surnud olevat. Üle pea ja kaela läkitas Taavi Sõrve, kus Tõll surmahaava oli saanud, sõnumid. Salme mehed oma naabritega olivad Palaja soos vaendlaste kehasid maha matmas. Kui [nad] need sõnumid Tõllust saivad, olivad vahvad Salme ja Üüdibe mehed, kelle huikas ka palju tagant-Sõrve mehi oli, varsti valmis Tõllu matusele tõttama. Sinnasama paika, kus Tõll oli maha langenud, matsivad nad teda maha. Tuulekiirusel lendas Tõllu surmasõnum üle Saare-, Sõrve- ja Muhumaa. Tema surma leinamiseks kandsivad kõik nimetatud saarte rahvas 30 päeva leinariideid. Naisterahvad, kes ikka sui ajal punaseid sukasääresid kandsivad, mida nemad suure leinamise pärast nüüd ei tohtinud kanda, lõikasivad siniste ja mustade sukkade, mida talvel kanti, pöised otsast ära ja käisivad leinaajal sukasäärtega, sest et võimalik ei olnud, nii ruttu kui tarvis oli, uusi sukasääresid kududa. Kärla kihelkonna naisterahvad leidsivad sukasääred õige head kanda olevat, seega kandvad nad tänapäevani Suur-Tõllu mälestuseks mustad ja sinised sukasääred [174 C]. M. L. m. s. 1 Seda paika, kus sõrulased vaendlasi meresse tõrjunud, nimetakse tänapäevani Türju rand [169 A]. — P. Süda märkus. 2 Seal, kus praegu Tirimetsa mõis seisab, olnud sel ajal kaks talukohta, mis Tedremetsa taludeks kutsutud, sellepärast et ses suures metsalaanes, mis sealt juba peale algas, kus praegu Käeselja mõis seisab. Lõuna pool otsas ses laanes oli enamiste lehtpuumets, kus igasugu lehtpuud võisid leida, ka okaspuid oli küllalt. Ses metsas elas väga palju tedri, kes kevadisel homikul koidu ajal kõik seda metsa oma kudrutamisega täitsivad. Seega andsivad rahvas nende taludele, kes seda ilusat tedrede muusikat igal homikul kuulsivad, nimeks Tedremetsa talud, kust natuke muutmise läbi praegune Tirimetsa nimi tulnud. Toimetaja [= P. Süda]. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32127 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 14.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 14.08.2018 11:42 | ||||||
| Viimati muudetud | 16.08.2018 15:27 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||