Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide P. Süda, Suur-Tõll...
Täisviide Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda
Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen)
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1889
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
P. Süda
Pala päritolukoht Saaremaa
Teksti sisu
Objekti liik jõgi, kirik, põld, karjamaa, heinamaa
Tegelased hiid, isik, kurat, loom/lind/kala
Žanr muist, topon
Jututüüp Püha- ja Kärla jõe nimedest; Tõll ehitab mustade härgade abil Kärla kiriku, selle nimest; Tõllu poeg rajab Kaarma kiriku, hirmus isa ees teeb kirikule toed. Kohta, kus Tõllu poeg peatus, nimet. Tõllu taluks, hävinud - põld, heinamaa, karjamaa veel Tõllu nime peal.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Tõllu põld, heinamaa, karjamaa
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Tõlli
Täpsem asukoht Tõlli talukoht on kadunud, praegu on seal Mullutu mõisal ligi 60 ruutvakamaad põldu. Niihästi põld, heinamaa kui ka karjamaa — kõik kutsutakse Tõlli nime peal. Allikas on seal õueplatsi ligidal.
Uus maakond Saare maakond
Koht 2
Objekti nimetus Kaarma kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Kaarma
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kaarma-Kirikuküla
Koht 3
Objekti nimetus Kärla kirik
Rahvapärane nimi Kerla kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Kärla
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kärla
Koht 4
Objekti nimetus Kärla jõgi
Rahvapärane nimi Keerula/ Kerla jõgi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Kärla
Täpsem asukoht jookseb Kärla külast läbi
Uus maakond Saare maakond
Koht 5
Objekti nimetus Pühajõgi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Täpsem asukoht osalt Vägara ja Mullutu lahe vahel
Uus maakond Saare maakond
Tekst
KERLA JA KAARMA KIRIKUTE EHITAMISEST
[129.] Mõnikord ja väga sagedaste tuleb seda ette, et vanade meeste nõud ja mõtted palju kaugemale ulatavad kui noorte omad, kui nemad küll vähem õpetust on saanud kui noored ja neist vaimuharimise poolest on järele jäänud. Seda näeme Tõllu ja poja juures. Tõll ehitas kirikut, poeg kabelit, mõlemate töö oli salakiusaja pärast õnnetu ja pidi käsile jääma. Poja töö jäi hoopis tegemata, aga vana Tõll leidis nõu, kuda meie tulev jutt seda avaldab. Kui Tõll nägi, et kiusaja kaval küll oli nii päris kuradi moodi tema ettevõtmist rikkuma, siis jättis temagi seda paika maha, kus ta tänini kiriku pärast tööd oli teinud, aga kirikut ei jätnud ta siiski mitte üles ehitamata, vaid see pidi teise paika ehitud saama. Aga kuda õiget paika üles leida ja kuda kiusaja kurjuse eest uue paiga peal ennast varjata, seks oli head nõu tarvis. Kuulge, mis Tõll seks teadis ja tegi. Lepiku Hansul oli üks paar päris musti härgi, kes ühest emast ühel ajal olivad sündinud, keda Lepiku kaksikmustad hüüti. Neid laskis Tõll Hansu käest paluda, kes neid ka heameelega lubas ja andis. Nende kaksikmustade vankrile pani Tõll nüüd uue kiriku nurgakivid ja saatis need kaksikmustad ise oma tahtmist mööda minema, neile üteldes: „Minge kirikuplatsile, ärge jääge enne seisma!“ Härjad pöörsivad varsti Kassikult Killikare jõe poole, kust härjad mõlemad läbi minnes jõid. Et rahvas, kes järele käisivad, sest nii suurt lugu pidasivad, et kaksikmustad härjad kiriku nurgakiva ilma juhatajata vedades sealt jõest joonud, panivad nad selle jõekohale nimeks Pühajõgi, kuda seda jõekohta tänapäevani nimetakse. Härjad laksivad siit ikka edasi põhja poole, kunni nemad tulivad Keerula jõest läbi. Senna jõe põhjapoolsele kaldale jäivad härjad seisma lageda liivaplatsi peale. Seal saivad kivid pealt ära tõstetud ja kiriku nurgakivideks seatud ja ka kirik üles ehitatud ilma millegi takistuseta, mis kiusaja poolt oleks võinud tulla. Vana Saaremaa rahvas on igale paigale püüdnud oma loomuliku nime anda. Nõnda oli ka selle jõe nimega lugu. Ses paikas, kus härjad kivikoormaga seisma jäivad, võib sest jõest öölda: see jõgi on lõnglik-kõver, väntlik, soplik ja keeruline, et ta kaardi peal välja näitab nagu korgitõmbaja (Korkenzieher). Sellepärast nimetasivad teda Keerula jõgi. Sellest Keerula nimest on pärast lühendamise läbi Kerla nimi saanud, mis nime see kirik praegugi kannab. Kerla kiriku esimene ilu oli see keeruline jõgi ja veike lepasalguke jõe kaldal; põhja-homiku pool oli üks peale viie versta pikkune liivaseljandik, mis seda paika sealtpoolt küllest inetumaks tegi. Aegamööda on mõistliku hoolekandmise läbi liivaseljandik kaunis kenaks männikuks saanud. Väike lepasalguke on Lepa kopliks saanud, mis praegu pargi nime eest mitte liiaks ära ei punasta, nõnda et Kerla kiriku koht üle Saaremaa suisel ajal kõige ilusam ja lõbusam kirikukoht on. Aga läki Tõllu jutu järjele tagasi. Jäägu Tõll Kerla kirikut ehitama [129, 133] ja meie otsime ta poja ülesse. Kui poeg kabeli ehitust oli Pälli juures käsile jätnud ja teada sai, et isal niisamasugune äpardus kirikuehituses olnud, kui tema kabeliehitusega oli, siis võttis poeg Kaarma kiriku ehitust ette. Et aga susi sugu selle tööle niisamasugust takistust ei teeks, nagu kabeliehituse juures sündis, sellepärast olla poeg kiriku aluskivid isesugusel viisil maha pannud, aga mil viisil, see on rahvaraamatus nii segaselt ülesse pandud, et ma seda praeguse rahva keele ei oskagi ümber panna. Võib-olla, et edespidi seda võin, kui veel juure olen õppinud. Aga abi on sest tõeste olnud, sest poeg ehitas jo kiriku ülesse.
[129.] Kui Tõll aru sai, et poeg Käärmale kirikut ehitab, mis peaaegu juba valmis saab, võttis ta nõuks seda vaatama minna. Nagu meie juba teame, oli must kass kord isa ja poja vahelt läbi läinud. Seega ehmatas poeg väga, kui Tõllut nägi Elme poolt tulevat. Ruttu võttis ta ette kirikule toed külge teha. Et Tõll nii ligi tuli, seega ei kartnud ta mitte kiviga viskamist, vaid seda, et Tõll ehk saaks kirikut ümber lükkama. Sellepärast arvas ta tugede ehituse tarvis olevat. Kui ta teise külge tugesid ehitas, pidas ta teisest küljest teise käega vastu, et kui Tõll ühest küljest lükkaks, siis käsi vastupidamiseks valmis oleks. Tõll, kes poja kohkumist nägi, ei teinud kirikule midagi paha, et küll kirik, mida poeg Kaarmale ehitas, palju suurem oli, kui tema oma ehitatud Kerla kirik. Kord räägib rahvaraamat, et Tõll ja poeg olla ühe haamriga need kaks Kerla ja Kaarma kirikut seltsis ehitanud ja teineteisele haambert kätte viskanud. Aga et see meie jutu jooksuga, mis teistest paikadest oleme lugenud, selle pahanduse pärast, mis nende vahel mõnda aega valitses, õiete ühte ei taha passida, seega ei taha ma sest siin laiemalt arutust teha. Selle paiga peal, kus Kaarma kirik praegu seisab, olla enne üks maja seisnud, kus sisse lõppenud loomade luud sellepärast olla koristatud, et mõningad lehmad neid karjamaal närinud ja seega oma kallist sööma aega viitnud. Et selle maja katukse peal sagedaste kaarnad on istunud, seepärast olla seda maja Kaarnamaja kutsutud. Nüüd pidi kirik kaarna kiriku nime kandjaks ka jääma, aga et kaarn lindude riigis oma jume ja lauluheli poolest esimeses numbris ei seisa, siis vahetati n m eest ära ja anti kirikule Kaarma nimeks. Kui poeg Kaarma kiriku ehitanud, on ta Lepiku Leemeti juures korteris olnud. Seda kohta hakati sest ajast Tõlli taluks hüüdma [151]. See talukoht on kadunud, praegu on seal Mullutu mõisal ligi 60 ruutvakamaad põldu. Niihästi põld, heinamaa kui ka karjamaa — kõik kutsutakse Tõlli nime peal. Talu ahjuvaremed on veel tunda. Üks selge veega allikas on seal õueplatsi ligidal.
P. L. ms.
Redigeeritud tekst
KERLA JA KAARMA KIRIKUTE EHITAMISEST
[129.] Mõnikord ja väga sagedaste tuleb seda ette, et vanade meeste nõud ja mõtted palju kaugemale ulatavad kui noorte omad, kui nemad küll vähem õpetust on saanud kui noored ja neist vaimuharimise poolest on järele jäänud. Seda näeme Tõllu ja poja juures. Tõll ehitas kirikut, poeg kabelit, mõlemate töö oli salakiusaja pärast õnnetu ja pidi käsile jääma. Poja töö jäi hoopis tegemata, aga vana Tõll leidis nõu, kuda meie tulev jutt seda avaldab. Kui Tõll nägi, et kiusaja kaval küll oli nii päris kuradi moodi tema ettevõtmist rikkuma, siis jättis temagi seda paika maha, kus ta tänini kiriku pärast tööd oli teinud, aga kirikut ei jätnud ta siiski mitte üles ehitamata, vaid see pidi teise paika ehitud saama. Aga kuda õiget paika üles leida ja kuda kiusaja kurjuse eest uue paiga peal ennast varjata, seks oli head nõu tarvis. Kuulge, mis Tõll seks teadis ja tegi. Lepiku Hansul oli üks paar päris musti härgi, kes ühest emast ühel ajal olivad sündinud, keda Lepiku kaksikmustad hüüti. Neid laskis Tõll Hansu käest paluda, kes neid ka heameelega lubas ja andis. Nende kaksikmustade vankrile pani Tõll nüüd uue kiriku nurgakivid ja saatis need kaksikmustad ise oma tahtmist mööda minema, neile üteldes: „Minge kirikuplatsile, ärge jääge enne seisma!“ Härjad pöörsivad varsti Kassikult Killikare jõe poole, kust härjad mõlemad läbi minnes jõid. Et rahvas, kes järele käisivad, sest nii suurt lugu pidasivad, et kaksikmustad härjad kiriku nurgakiva ilma juhatajata vedades sealt jõest joonud, panivad nad selle jõekohale nimeks Pühajõgi, kuda seda jõekohta tänapäevani nimetakse. Härjad laksivad siit ikka edasi põhja poole, kunni nemad tulivad Keerula jõest läbi. Senna jõe põhjapoolsele kaldale jäivad härjad seisma lageda liivaplatsi peale. Seal saivad kivid pealt ära tõstetud ja kiriku nurgakivideks seatud ja ka kirik üles ehitatud ilma millegi takistuseta, mis kiusaja poolt oleks võinud tulla. Vana Saaremaa rahvas on igale paigale püüdnud oma loomuliku nime anda. Nõnda oli ka selle jõe nimega lugu. Ses paikas, kus härjad kivikoormaga seisma jäivad, võib sest jõest öölda: see jõgi on lõnglik-kõver, väntlik, soplik ja keeruline, et ta kaardi peal välja näitab nagu korgitõmbaja (Korkenzieher). Sellepärast nimetasivad teda Keerula jõgi. Sellest Keerula nimest on pärast lühendamise läbi Kerla nimi saanud, mis nime see kirik praegugi kannab. Kerla kiriku esimene ilu oli see keeruline jõgi ja veike lepasalguke jõe kaldal; põhja-homiku pool oli üks peale viie versta pikkune liivaseljandik, mis seda paika sealtpoolt küllest inetumaks tegi. Aegamööda on mõistliku hoolekandmise läbi liivaseljandik kaunis kenaks männikuks saanud. Väike lepasalguke on Lepa kopliks saanud, mis praegu pargi nime eest mitte liiaks ära ei punasta, nõnda et Kerla kiriku koht üle Saaremaa suisel ajal kõige ilusam ja lõbusam kirikukoht on. Aga läki Tõllu jutu järjele tagasi. Jäägu Tõll Kerla kirikut ehitama [129, 133] ja meie otsime ta poja ülesse. Kui poeg kabeli ehitust oli Pälli juures käsile jätnud ja teada sai, et isal niisamasugune äpardus kirikuehituses olnud, kui tema kabeliehitusega oli, siis võttis poeg Kaarma kiriku ehitust ette. Et aga susi sugu selle tööle niisamasugust takistust ei teeks, nagu kabeliehituse juures sündis, sellepärast olla poeg kiriku aluskivid isesugusel viisil maha pannud, aga mil viisil, see on rahvaraamatus nii segaselt ülesse pandud, et ma seda praeguse rahva keele ei oskagi ümber panna. Võib-olla, et edespidi seda võin, kui veel juure olen õppinud. Aga abi on sest tõeste olnud, sest poeg ehitas jo kiriku ülesse.
[129.] Kui Tõll aru sai, et poeg Käärmale kirikut ehitab, mis peaaegu juba valmis saab, võttis ta nõuks seda vaatama minna. Nagu meie juba teame, oli must kass kord isa ja poja vahelt läbi läinud. Seega ehmatas poeg väga, kui Tõllut nägi Elme poolt tulevat. Ruttu võttis ta ette kirikule toed külge teha. Et Tõll nii ligi tuli, seega ei kartnud ta mitte kiviga viskamist, vaid seda, et Tõll ehk saaks kirikut ümber lükkama. Sellepärast arvas ta tugede ehituse tarvis olevat. Kui ta teise külge tugesid ehitas, pidas ta teisest küljest teise käega vastu, et kui Tõll ühest küljest lükkaks, siis käsi vastupidamiseks valmis oleks. Tõll, kes poja kohkumist nägi, ei teinud kirikule midagi paha, et küll kirik, mida poeg Kaarmale ehitas, palju suurem oli, kui tema oma ehitatud Kerla kirik. Kord räägib rahvaraamat, et Tõll ja poeg olla ühe haamriga need kaks Kerla ja Kaarma kirikut seltsis ehitanud ja teineteisele haambert kätte viskanud. Aga et see meie jutu jooksuga, mis teistest paikadest oleme lugenud, selle pahanduse pärast, mis nende vahel mõnda aega valitses, õiete ühte ei taha passida, seega ei taha ma sest siin laiemalt arutust teha. Selle paiga peal, kus Kaarma kirik praegu seisab, olla enne üks maja seisnud, kus sisse lõppenud loomade luud sellepärast olla koristatud, et mõningad lehmad neid karjamaal närinud ja seega oma kallist sööma aega viitnud. Et selle maja katukse peal sagedaste kaarnad on istunud, seepärast olla seda maja Kaarnamaja kutsutud. Nüüd pidi kirik kaarna kiriku nime kandjaks ka jääma, aga et kaarn lindude riigis oma jume ja lauluheli poolest esimeses numbris ei seisa, siis vahetati n m eest ära ja anti kirikule Kaarma nimeks. Kui poeg Kaarma kiriku ehitanud, on ta Lepiku Leemeti juures korteris olnud. Seda kohta hakati sest ajast Tõlli taluks hüüdma [151]. See talukoht on kadunud, praegu on seal Mullutu mõisal ligi 60 ruutvakamaad põldu. Niihästi põld, heinamaa kui ka karjamaa — kõik kutsutakse Tõlli nime peal. Talu ahjuvaremed on veel tunda. Üks selge veega allikas on seal õueplatsi ligidal.
P. L. ms.
Lisaandmed
Kirjandus HVM II
Sisu kommentaar Tõll, Tõllu poeg, Kurit (Vp poeg)
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32126
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 14.08.2018
Lisatud 14.08.2018 10:34
Viimati muudetud 24.08.2018 10:28
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala