Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | kivi, kirik, meri | ||||||
| Tegelased | hiid | ||||||
| Žanr | topon, mst | ||||||
| Jututüüp | Mustjala kiriku nimi Tõllu mustadest jalgadest; Tõll sihib Leigeri ehitatud Käina kirikut, kivi kukub merre - Tõllu kivi; Karjused äratavad Tõllu, see viskab neid kuusega, mis kukub Küdema lahte. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Tõllu kivi | ||||||
| Vana maakond | Läänemaa | ||||||
| Kihelkond | Käina | ||||||
| Täpsem asukoht | meres Hiiumaa ranna ligidal | ||||||
| ERA kood | Käi_?_tõll | ||||||
| Uus maakond | Hiiu maakond | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Käina kirik | ||||||
| Vana maakond | Läänemaa | ||||||
| Kihelkond | Käina | ||||||
| Vana küla | Käina | ||||||
| Uus maakond | Hiiu maakond | ||||||
| Uus küla | Käina | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Küdema laht | ||||||
| Rahvapärane nimi | Kiidema laht | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Mustjala | ||||||
| Täpsem asukoht | mere põhjas | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Mustjala kirik | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Mustjala | ||||||
| Vana küla | Mustjala | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Mustjala | ||||||
| Tekst | |||||||
| KEINA KIRIKU EHITUS HIIUMAAL [Leiger 9—11.] Selsamal ajal, kui Tõll Mustjala ja poeg Kihelkonna kirikuid ehitasivad, olla nende sugulane, Hiiumaa vägimees Leiger, Keina kirikut ehitanud. Kui Tõll oma pahameelt Kihelkonna kirikutorni viskamisega natuke oli lahutanud, siis sammus ta jälle Mustjala poole, kus tee peal ta Teesuu Lõpemere nurgast üle, otse Abula küla peale välja läks. Meres olnud aga üks tükk põhja üsna pehme hundisauene, sellega määrinud ta oma jalad ära. Kõva maa peal hakanud kõiksugu puru saueste jalge ümber, mida ta nüüd tähele ei pannud. Kui ta oma jalgu leidis nii mustad olevat, andis ta kirikule Mustjalg nimeks, kuda teda tänapäevani veel kutsutakse [134 B]. Siin toodi Tõllule sõnumid Hiiumaalt Keina kiriku ehitamisest. Sõnumid olivad iseenesest väga head, mis üle temagi ennast oleks pidanud rõõmustama, aga Tõllu kärsitu meel sai pahandud selle mõttega: ehk on see Keina kirik jällegi parem tema ehitusest. Ja kui ta teada sai, et lugu nõnda ongi, siis ei kandnud ta süda seda vaatama minnagi, vaid võttis pahas tujus nõuks seda ka puruks visata. Kui ta selle töö tarvis üht parast kivi oli leidnud, sirutas ta ennast kord kikivarvale ja vaatas üle metsade, kus kohal Keina kirik just seisab. Kui ta seda oli ära silmanud, siis ta viskas [6]. Aga Tõll oli ka lihalik inimene, sellepärast olivad aastate hambad vanaduse väes ta jõudu jõudnud närida. Et küll vanake visates ühtigi jõudu tagasi ei hoidnud, siiski ei ulatanud kivi mitte Keina kirikuni, vaid langes Hiiumaa randa meresse, kus teda tänapäevani Tõllu kiviks nimetakse. Kes seda lugu tõeks ei taha pidada ehk soovib seda kivi näha saada, olgu hea mees ja mingu Hiiumaale, küllap hiidlased, head mehed, teda varsti kivi juure juhatavad. Seda kivi olla Tõll Küdema mõisa piirist Rista kõrtsi juurest ühe mäekünka otsast Hiiumaa lahte visanud. Tõll aga heitnud pärast sennasamasse paika natuke puhkama. Kui kaua Tõll Rista kõrtsi juures on puhkanud, sest ei ole rahvaraamatus midagi ülevel, aga tema ülesäratamisest olen küll natuke kuulnud. Karjalapsed olla sagedaste oma karjadega selle paiga ligidal käinud, kus Tõll puhkas, ja on neil ka mitu korda see nõu olnud teda ülesse äratada, ikka sellesama tüki pärast, et näha saada, kui suur see Tõll ometi oleks. Ühel päeval ei jõudnud karjapoisid oma uudishimu enam valitseda, vaid laksivad puhkaja Tõllu juure ja hüüdsivad: „Tõllu, Tõllu, tõuse ülesse! Vaendlane on maal!“ Tõllu tõusis varsti istuma. Kui lapsed teda istudes juba nägivad üle madala metsa võivat ümber vaadata, jooksivad nemad suure hirmuga tiheda metsasalgu sisse varjule [13]. Kui Tõll nägi, et teda jällegi petetud, tõmbas ta ühe paraja kuusepuu juurtega tükkis maast ülesse, et seega lapsi karistada. Lapsi aga ei olnud enam kusagil näha, need olivad padrikus varjul. Siis viskas Tõll vitsa käest ära, mis kõrgest õhu seest läbi jooksis ja viimaks kesk Küdema lahte meresse langes, kus ta esmalt ladvapidi sauese põhja sees püsti seisnud, juured ülespool, pärast küljeli merepõhja peale langenud, kõige viimaks aga aegamööda merepõhja sisse liidetud, kus ta tänapäev peab alles olema [13 O]. Mustjala mehed! Otsige see puu sealt merepõhjast ülesse ja kiskuge välja, sest saate head tarvitusepuud, see peab laevanagadeks ja rehapulkadeks ütlemata hea tükk olema. M. T. K. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| KEINA KIRIKU EHITUS HIIUMAAL [Leiger 9—11.] Selsamal ajal, kui Tõll Mustjala ja poeg Kihelkonna kirikuid ehitasivad, olla nende sugulane, Hiiumaa vägimees Leiger, Keina kirikut ehitanud. Kui Tõll oma pahameelt Kihelkonna kirikutorni viskamisega natuke oli lahutanud, siis sammus ta jälle Mustjala poole, kus tee peal ta Teesuu Lõpemere nurgast üle, otse Abula küla peale välja läks. Meres olnud aga üks tükk põhja üsna pehme hundisauene, sellega määrinud ta oma jalad ära. Kõva maa peal hakanud kõiksugu puru saueste jalge ümber, mida ta nüüd tähele ei pannud. Kui ta oma jalgu leidis nii mustad olevat, andis ta kirikule Mustjalg nimeks, kuda teda tänapäevani veel kutsutakse [134 B]. Siin toodi Tõllule sõnumid Hiiumaalt Keina kiriku ehitamisest. Sõnumid olivad iseenesest väga head, mis üle temagi ennast oleks pidanud rõõmustama, aga Tõllu kärsitu meel sai pahandud selle mõttega: ehk on see Keina kirik jällegi parem tema ehitusest. Ja kui ta teada sai, et lugu nõnda ongi, siis ei kandnud ta süda seda vaatama minnagi, vaid võttis pahas tujus nõuks seda ka puruks visata. Kui ta selle töö tarvis üht parast kivi oli leidnud, sirutas ta ennast kord kikivarvale ja vaatas üle metsade, kus kohal Keina kirik just seisab. Kui ta seda oli ära silmanud, siis ta viskas [6]. Aga Tõll oli ka lihalik inimene, sellepärast olivad aastate hambad vanaduse väes ta jõudu jõudnud närida. Et küll vanake visates ühtigi jõudu tagasi ei hoidnud, siiski ei ulatanud kivi mitte Keina kirikuni, vaid langes Hiiumaa randa meresse, kus teda tänapäevani Tõllu kiviks nimetakse. Kes seda lugu tõeks ei taha pidada ehk soovib seda kivi näha saada, olgu hea mees ja mingu Hiiumaale, küllap hiidlased, head mehed, teda varsti kivi juure juhatavad. Seda kivi olla Tõll Kiidema mõisa piirist Rista kõrtsi juurest ühe mäekünka otsast Hiiumaa lahte visanud. Tõll aga heitnud pärast sennasamasse paika natuke puhkama. Kui kaua Tõll Rista kõrtsi juures on puhkanud, sest ei ole rahvaraamatus midagi ülevel, aga tema ülesäratamisest olen küll natuke kuulnud. Karjalapsed olla sagedaste oma karjadega selle paiga ligidal käinud, kus Tõll puhkas, ja on neil ka mitu korda see nõu olnud teda ülesse äratada, ikka sellesama tüki pärast, et näha saada, kui suur see Tõll ometi oleks. Ühel päeval ei jõudnud karjapoisid oma uudishimu enam valitseda, vaid laksivad puhkaja Tõllu juure ja hüüdsivad: „Tõllu, Tõllu, tõuse ülesse! Vaendlane on maal!“ Tõllu tõusis varsti istuma. Kui lapsed teda istudes juba nägivad üle madala metsa võivat ümber vaadata, jooksivad nemad suure hirmuga tiheda metsasalgu sisse varjule [13]. Kui Tõll nägi, et teda jällegi petetud, tõmbas ta ühe paraja kuusepuu juurtega tükkis maast ülesse, et seega lapsi karistada. Lapsi aga ei olnud enam kusagil näha, need olivad padrikus varjul. Siis viskas Tõll vitsa käest ära, mis kõrgest õhu seest läbi jooksis ja viimaks kesk Kiidema lahte meresse langes, kus ta esmalt ladvapidi sauese põhja sees püsti seisnud, juured ülespool, pärast küljeli merepõhja peale langenud, kõige viimaks aga aegamööda merepõhja sisse liidetud, kus ta tänapäev peab alles olema [13 O]. Mustjala mehed! Otsige see puu sealt merepõhjast ülesse ja kiskuge välja, sest saate head tarvitusepuud, see peab laevanagadeks ja rehapulkadeks ütlemata hea tükk olema. M. T. K. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll, Tõllu poeg, Leiger | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32120 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 13.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 13.08.2018 14:14 | ||||||
| Viimati muudetud | 16.08.2018 15:29 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||