Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide P. Süda, Suur-Tõll...
Täisviide Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda
Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen)
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1889
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
P. Süda
Pala päritolukoht Saaremaa
Teksti sisu
Objekti liik kivi
Tegelased hiid, isik, kurat
Žanr muist
Jututüüp Tõll päästab neitsi Vanapagana saadiku käest, kes teda nõiduse abil ratsa põrgusse toaneitsiks viib; hobune muutub (H)ookiviks.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus (H)ookivi/ Hobusekivi
Rahvapärane nimi Ookivi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Parila
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Parila
Tekst
HOO- (HOBUSE)KIVI*
[92.] Kui meie Kuresaare linnast seda teed välja sõidame, mis õhtu-põhja poole läheb Kellamäe mõisast mööda, siis näeme viienda versta sees üsna maantee ligidal pahemat kätt kõrval üht kivi, mis Hookivi kutsu takse. Kui meie seda kivi vanaaegse jutu järele silmame, siis võime teda ilma peata hobuseks kujutada. Sest kivist leiame rahvaraamatus nõnda: Põrgupapa-Vanapoiss oli oma mamma Babiloonal tuaneitsit tarvis näinud olevat, kes tema targa arvamise ja südame soovi järele üks kõige ilusamaist ja nägusamaist neidudest pidi olema. Seepärast on üks Vanapoisi perekonnaliige välja läkitud Saaremaalt, kus neist iialgi puudus pole olnud, üht kõige ilusamat üles otsima ja, olgu miskombel see ka sünnib, ära tooma. Üht niisugust meelepäralist, ilusatest ilusamat leidis see põrgusaadik Rootsinina taluperest, mis Püha kirikkonnas on. Seda neiut on tema magamise ajal katsunud ära varastada. Ta on iseennast hobuseks muutnud ja neiut, kes magusaste magas, nõiduse väega oma selga kinnitanud. Nõnda kandnud ta magajat imeilusat neiut kiirelt, aga tasa vaikselt vastu põhjatuult põrgu poole edasi. Ilma takistamata jõudis ta oma teel juba Kellamäe ligidale. Selsamal tunnil oli ka Suur-Tõll, kes Pidutalu poole tõttas, uue põrgu ehituse tööd üle vaatama, selle paiga ligidale jõudnud. Korraga oli kuulda kukelaulu, sest Tingistema kirjulind jagas ööd pooleks, kui suure healega hüüdis: „Võtke neiuvaras kinniii...!“ [18 B, D, 43].
Neiuvaras kohkus ja komistas natuke, kukelaul ja kandja komistamine olivad neiu üles äratanud omast raskest unest. Aru saades, missuguse järje peal tema saatus praegu on, kisendas ta kõigest hingest: „Appi, appi, appi!“ Suur-Tõll, kes iialgi kellegi appihüüdmise healt tuimalt ei võinud kuulda, kuulis esmalt kukelaulu ja komistamist, siis hädalist appihüüdmise healt, seega pani ta jalgadele jõudu juure ja jõudis paariverstalise ruttamisega appihüüdjale järele. Suur-Tõll sai asjast varsti aru ja ta nõu oli kohe peetud. Ta lõikas nende kolme kepiga, mis ta Pihtla arust oli lõiganud, hobusele otse kaelakeeru pihta. Klops — hobuse pea otsast ära ja vajus visisedes maa põhja, aga hobuse keha muutis ennast kiviks. Noor neiu tegi Suur-Tõllule ilusa pika pai ja ütles: „Aitumal, aitumal! Sa oled mind põrgulise küüsist peastnud! Aitumal, aitumal!“
Südamest andis ta Suur-Tõllu mõlema käele suud ja ta silmad tilkusivad rõõmu pärast. Suur-Tõll aga ütles: „Mine rahuga ja ära jää mitte enam nii raskeste magama!“ Neiu hakkas Rootsinina ja Suur-Tõll Pidutalu poole tõttama. Hookivi on kõige õhtu-põhjapoolse Saaremaa rahvale tuttav. Seega olen tema sündimiselugu ära jutustanud, nõnda kuda see rahvaraamatus üleval seisab. Ega kiri ei või valetada.
R. sch.

*Esimeses trükis (1883) puudub. — E. L
Redigeeritud tekst
HOO-(HOBUSE)KIVI*
Kui meie Kuresaare linnast seda teed välja sõidame, mis õhtu-põhja poole läheb Kellamäe mõisast mööda, siis näeme viienda versta sees üsna maantee ligidal pahemat kätt kõrval üht kivi, mis Hookivi kutsu takse. Kui meie seda kivi vanaaegse jutu järele silmame, siis võime teda ilma peata hobuseks kujutada. Sest kivist leiame rahvaraamatus nõnda: Põrgupapa-Vanapoiss oli oma mamma Babiloonal tuaneitsit tarvis näinud olevat, kes tema targa arvamise ja südame soovi järele üks kõige ilusamaist ja nägusamaist neidudest pidi olema. Seepärast on üks Vanapoisi perekonnaliige välja läkitud Saaremaalt, kus neist iialgi puudus pole olnud, üht kõige ilusamat üles otsima ja, olgu miskombel see ka sünnib, ära tooma. Üht niisugust meelepäralist, ilusatest ilusamat leidis see põrgusaadik Rootsinina taluperest, mis Püha kirikkonnas on. Seda neiut on tema magamise ajal katsunud ära varastada. Ta on iseennast hobuseks muutnud ja neiut, kes magusaste magas, nõiduse väega oma selga kinnitanud. Nõnda kandnud ta magajat imeilusat neiut kiirelt, aga tasa vaikselt vastu põhjatuult põrgu poole edasi. Ilma takistamata jõudis ta oma teel juba Kellamäe ligidale. Selsamal tunnil oli ka Suur-Tõll, kes Pidutalu poole tõttas, uue põrgu ehituse tööd üle vaatama, selle paiga ligidale jõudnud. Korraga oli kuulda kukelaulu, sest Tingistema kirjulind jagas ööd pooleks, kui suure healega hüüdis: „Võtke neiuvaras kinniii...!“.
Neiuvaras kohkus ja komistas natuke, kukelaul ja kandja komistamine olivad neiu üles äratanud omast raskest unest. Aru saades, missuguse järje peal tema saatus praegu on, kisendas ta kõigest hingest: „Appi, appi, appi!“ Suur-Tõll, kes iialgi kellegi appihüüdmise healt tuimalt ei võinud kuulda, kuulis esmalt kukelaulu ja komistamist, siis hädalist appihüüdmise healt, seega pani ta jalgadele jõudu juure ja jõudis paariverstalise ruttamisega appihüüdjale järele. Suur-Tõll sai asjast varsti aru ja ta nõu oli kohe peetud. Ta lõikas nende kolme kepiga, mis ta Pihtla arust oli lõiganud, hobusele otse kaelakeeru pihta. Klops — hobuse pea otsast ära ja vajus visisedes maa põhja, aga hobuse keha muutis ennast kiviks. Noor neiu tegi Suur-Tõllule ilusa pika pai ja ütles: „Aitumal, aitumal! Sa oled mind põrgulise küüsist peastnud! Aitumal, aitumal!“
Südamest andis ta Suur-Tõllu mõlema käele suud ja ta silmad tilkusivad rõõmu pärast. Suur-Tõll aga ütles: „Mine rahuga ja ära jää mitte enam nii raskeste magama!“ Neiu hakkas Rootsinina ja Suur-Tõll Pidutalu poole tõttama. Hookivi on kõige õhtu-põhjapoolse Saaremaa rahvale tuttav. Seega olen tema sündimiselugu ära jutustanud, nõnda kuda see rahvaraamatus üleval seisab. Ega kiri ei või valetada.
R. sch.

*Esimeses trükis (1883) puudub. — E. L
Lisaandmed
Kirjandus HVM II; P. Süda, Suur-Tõll, Saaremaa vägimees II, 1889
Sisu kommentaar Tõll, Vp, Babiloona (Vp mamma)
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32088
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 10.08.2018
Lisatud 10.08.2018 10:12
Viimati muudetud 16.08.2018 15:38
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala