Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | mõis, saar, reomägi, jõgi, poolsaar | ||||||
| Tegelased | hiid, kurat | ||||||
| Žanr | muist, topon | ||||||
| Jututüüp | Piret keedab Tõlluste mõisas Ruhnu kapsamaa kapsastest Tõllule suppi; võitlus vaenlastega; Tõll puhkab Viieristil, kuhu oksi kanti - Viieristi risu; Tõllu vaenlane Vanapagan tambib sisse Salme jõe, et Sõrvet Saaremaast lahutada. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Sõrve pls | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Anseküla | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Salme jõgi | ||||||
| Rahvapärane nimi | Salanõu/Salamäe/Salme jõgi | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Anseküla | ||||||
| Vana küla | Salme | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Salme | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Viieristi risu | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Jämaja | ||||||
| Vana küla | Mässa | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Mässa | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Tõlluste mõis | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Püha | ||||||
| Vana küla | Tõlluste | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Tõlluste | ||||||
| Koht 5 | |||||||
| Objekti nimetus | Ruhnu saar | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Ruhnu | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus vald | Ruhnu vald | ||||||
| Tekst | |||||||
| SÕDA SÕRVEMAAL Kui nüüd Suur-Tõll kord üleval oli, ehk küll sauna peale oleks rohkem magada tahtnud, mida aga laste vallatuse läbi eksitud sai, siis ei heitnud ta mitte uueste enam magama, vaid jättis Tammiku peres killakogu jumalaga ja läks oma Tõlluste mõisa. Kui ta oma juhtumised abikaasa Piretile oli ära rääkinud, soovis ta süüa saada, ja nimelt värsket kapstaleent. Sellepärast pidi Piret katelt tulele seadma, ta ise läks kapstaid aiast tooma, mis Ruhnu saares oli [156]. Ta läks merest läbi Ruhnu ja ajas nii palju kapstaid kotti, kui arvas tarvis olevat, ja ruttas tagasi. Kui ta koju jõudis, oli vesi juba keemas. Piret pani kapstad katla ja varsti oli igatsetud toit valmis. [168.] Teisel hommikul tulivad saadikud Sõrvemaalt Tõlluste mõisa. Need palusivad Suur-Tõllut väga alandlikult, et [ta] neile appi tuleks, sest need vaendlaste salgad, kes Katri rannast ära põgenesivad, olivad Sõrve säärele maale tulnud ja rüüstasivad rahvast, riisusivad varandust ja tapsivad neid, kes vastu hakkasivad; peale selle oli sõrulastel see viga, et kõik noored ja tugevamad mehed sel ajal väljas kalapüügil olivad. Selle pärast palusivad Sõrve saadikud väga, et Suur-Tõll ka meeste abi juure võtaks. Aga kuda neid kõik nii ruttu senna saada? Selle poolest leidis Suur-Tõll varsti nõu. [169 A.] Ta pistis esiteks kummassegi jakitasku 10 meest, laskis siis Pireti peade pealt tasku kinni õmmelda, siis pani ta jälle 10 meest teiste peade peale tasku, kes siis just ulatasivad üle tasku serva välja vaatama. Et alumise korra mehed õhupuuduse pärast lämmastusesse ei jäeks, lõikas Piret nende suude kohalt niipalju jaki lõhki, et [mehed] värsket õhku sisse hingata ja välja vaadata võisivad. Nõnda oli 40 meest taskutes. Sõjariistadeks võttis ta kahed härgade rattad kaasa, kus peale ta jälle kummagi rattale 20 meest mahutas; õla peale, vöörihma vahele ja teise käevarre peale ruumitas ta 20 meest, kelle hulkas ka Sõrve saadikud olivad; nüüd köitis ta teised rattad teiste taha kinni ja võttis esimeste rataste vehmri peosse ja ruttas Sõrve poole. Kui ta Määpä küla väljale jõudis, sai ta seal ühe vaendlaste salgaga kokku. Nüüd seadis ta omad mehed platsi ja ütles: „Näidke üles, et teie mehed olete, võitke!“ [169 A.] Ise jäi ta pealt vaatama ja juhatama. Kui Suur-Tõll tähele pani, et vaendlaste hulk palju perekam oli ja et juba üks Tõlluste mees maha langes, arvas ta enesel õige aja olevat peale hakata, enne kui veel keegi tema meestest appi kisendas. Nüüd ei viitnud Suur-Tõll sugugi enam aega, võttis teised rattad teise käe otsa ja hakkas ümber veeretama, mis nii suure hoo ja rutuga sündis, et lühikese ajaga vaendlasi nagu loogu maas oli. Omad mehed oli ta enne kõrvale saatnud. Üks salk vaendlasi olivad jalgele valu annud ja põgenesivad Mentu mäest alla. Seda nähes sai Suur-Tõll Rüssa Tiidrika rehe ulualt ühe 6-süllase kuusepalgi kätte, sellega viskas ta vaendlaste järele, mis neid viimse meheni magama pani. Kui Suur-Tõll rattaid ümber keerutas, oli parema käe vasaku külje tagumise ratta pulk eest ära läinud. Ratas lendas õhust läbi kunni [ta] Kolise kõrtsi taha metsa maha langenud. Seal on ratas ühest ära lagunedes hirmust kära teinud, metsa maha murdnud ja maapinda purustanud, kus asemele sestsaadik puu ega rohi pole kasvanud, vaid järv sündinud [112]. Sel rattal võis jõudu taga olla, et peale viie versta suutis õhust läbi lennata ja maha langedes veel nii ränka tööd teha. Kui Suur-Tõll sõrulaste asjad seekord jälle oli korrale seadnud ja vaendlaste surnukehad Mentu rünka lasknud maha matta, pööris ta jälle otse Tõlluste poole. Mehi ei võtnud ta seekord mitte kaasa kanda, vaid käskis neid sõrulaste juures välja puhata ja siis taga järele tulla. Kui Suur-Tõll Koltse metsast läbi Viieristi rünka oli jõudnud, tundis ta jalad natuke väsinud olevat, seega heitis ta senna, kus viis teeharu kokku käivad ja sellepärast Viieristi kohaks hüütakse, teeharude vahele puhkama [95, 96]. Et tema süda nii tähtsa ja hea töö järele rahul oli, magas ta seal paikas 3 päeva ja oleks vist veel kauem maganud, kui teda mitte jälle ühe hädaohu pärast ei oleks ülesse äratatud. Tema nina noorskamisest magades värises Viieristi mägi, kõik männapuud vabisesivad ja kõik Sõrvemaa tunti põruvat [95]. Sõrulased tulivad Suur-Tõllut ta puhkamisepaika vaatama ja tõivad igaüks ühe värske puu oksa kaasa, pistsivad seda tänu tunnistuseks, et neid suurest hädast päästnud, Suur-Tõllu ligi püsti maa sisse ja läksivad jälle tagasi. Seda lugu rääkisivad Sõrve taadid oma lastele, need edasi oma lastele, seega on jutt ka minu kõrvu ulatanud [vt. muist. 95 kommentaar lk. 382]. Pärast tõusis aegamööda Sõrves teise põlve rahvas, kes Suur-Tõllut ega tema tegusid ei tundnud ega ka oma vanemate juttusid õiete tähele ei pannud. Need nägivad seda, kui nende vanemad Viieristilt mööda minnes üht oksa tee kõrvale maha viskasivad, mis need Suur-Tõllu mälestuseks tegivad, aga ei pärinud põhjust järele, miks seda tehti. Ka olivad nad tähelepanemata jätnud, kas oks toores või kuiv olnud. Kui pärast ise sest paigast mööda laksivad, tegivad sedasama, viskasivad ühe oksa, olgu kuiv ehk toores, sennapaika. Aegamööda korjas senna päratu hunnik oksi kokku, mida Viieristi risuks kutsuti. Kui noorematelt küsiti, miks nad seda teevad, siis oli see umbne vastus: See ei pea hea olema, kui siit muidu mööda minnakse. Selle põlve rahvas pole sedagi Suur-Tõllu mälestuseks teinud, ja ajahammas on Viieristi risu mullaks ja põrmuks muutnud, et noored Tiidrikud ja Priidikud kõige oma Mari ja Triinudega seda kohta ei tunnegi. Aga läheme jutujärjele tagasi. Vanapagan, keda vanarahvas Vanapoisiks nimetas, oli Suur-Tõllu tõsine vaendlane. Kui Vanapoiss märku sai, et sõrulaste sõber ja abimees raskes unes rahulikult magas, tuli talle see kentsakas nõu Suur-Tõllut kõige sõrulastega ära uputada. Kuulge, kuidas ta seda tahtis teha. [110, 150, 162 A, B] Ta tampis seal, kus Salme jõgi praegu on ja Sõrvemaa suurest saarest lahkub ja maa mitte täit kahte versta lai ei ole, üht kraavi ühest merest teise ja tahtis Sõrvemaad suurest saarest lahti lükata ja Suur-Tõllut kõige sõrulastega Läänemeres ära hukata. Eldri Mats oli teda selle töö juures tähele pannud ja läkitas varsti sõnumeid Suur-Tõllule, kes Viieristil magas. Kui Suur-Tõll seda Vanapoisi paha nõu teada sai, läks ta varsti Mässa Mardi juure ja palus ta käest üks mesilaste pere, kes ilma keelmata seda ka lubas. Suur-Tõll läks mesilaste aeda ja saatis sealt üks tugev mesilastepere Vanapoissi nõeluma. Vanapoiss oli just Kippaga pere kohal kraavis ja tahtis praegu rinna varal Sõrvemaad Saaremaast väljale lükata, kui mesilastepere sinna jõudis. Mesilaste perekond hakkas varsti Vanapoisi kallal ametisse. Küll ta vihtus neid teise ja teise käega enesest eemale ja oli mitu kord selle tööga üsna kimbus, nii et Eldri Mats, kes seda eemalt salaja pealt vaatas, vägisi pidi naerma, kunni krambid kõhtu laksivad; ometi oli Vanapoisi vehklemine ilma kasuta - mine hoia sa mesilasteperet, nõelusivad Vanapoissi nii kaugele, kunni nina paistetamise läbi lõuapikkuseks ulatas. Seal needis Vanapoiss mesilased ära, et nemad üle selle kraavi, mis ta oli teinud, lõuna pool ei pidanud eluaset leidma; aga mis sest ikka kasu, teda nõeluti ikka edasi. Viimaks ei olnud Vanapoisil ometi teist nõu, kui pani aga lõikama, otse vastu põhjatuult ikka koju poole [150, 162 A]. Ei tea, kus ta kodu õieti peaks olema? Küll ta kargas ka kuradi moodi, aga mine sa nüüd mesilastega võidu jooksma. Lühikese ajaga oli ta Hirmuste heinamaale jõudnud. Seal nägi ta üht kuuseoksa risu, sinna alla läks Vanapoiss kõige oma pika ninaga nii ruttu, nagu kapatäis vett palava sauna ahju kerisele — sauhhh! ja peasis nõnda mesilaste käest. Pärast ei ole Vanapoiss seda nõu mitte enam julgenud ette võtta, sõrulasi ära uputada. Seda kraavi, mis Vanapoiss teisest merest teise tegi, kutsus vanarahvas esile Salanõu jõeks, aga kui tähendus aja rüppes ikka enam unustusetolmu enese peale oli kogunud, siis nimetati jõge Salamäe jõeks, nüüd aga hüütakse teda ikka Salme jõgi. See muutmine on,kõik keele vaeva kergituse pärast sündinud [110]. Et Mässa perest see peastja linnupere välja tulnud, seepärast hakkas rahvas seda talu Linnuse taluks hüüdma, mis nime ta tänapäevani kannab. Suur-Tõll läks Viieristilt Vintri külast läbi, otse Abruka saarest mööda Tõlluste mõisa. H.A.t. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| SÕDA SÕRVEMAAL Kui nüüd Suur-Tõll kord üleval oli, ehk küll sauna peale oleks rohkem magada tahtnud, mida aga laste vallatuse läbi eksitud sai, siis ei heitnud ta mitte uueste enam magama, vaid jättis Tammiku peres killakogu jumalaga ja läks oma Tõlluste mõisa. Kui ta oma juhtumised abikaasa Piretile oli ära rääkinud, soovis ta süüa saada, ja nimelt värsket kapstaleent. Sellepärast pidi Piret katelt tulele seadma, ta ise läks kapstaid aiast tooma, mis Ruhnu saares oli [156]. Ta läks merest läbi Ruhnu ja ajas nii palju kapstaid kotti, kui arvas tarvis olevat, ja ruttas tagasi. Kui ta koju jõudis, oli vesi juba keemas. Piret pani kapstad katla ja varsti oli igatsetud toit valmis. [168.] Teisel hommikul tulivad saadikud Sõrvemaalt Tõlluste mõisa. Need palusivad Suur-Tõllut väga alandlikult, et [ta] neile appi tuleks, sest need vaendlaste salgad, kes Katri rannast ära põgenesivad, olivad Sõrve säärele maale tulnud ja rüüstasivad rahvast, riisusivad varandust ja tapsivad neid, kes vastu hakkasivad; peale selle oli sõrulastel see viga, et kõik noored ja tugevamad mehed sel ajal väljas kalapüügil olivad. Selle pärast palusivad Sõrve saadikud väga, et Suur-Tõll ka meeste abi juure võtaks. Aga kuda neid kõik nii ruttu senna saada? Selle poolest leidis Suur-Tõll varsti nõu. [169 A.] Ta pistis esiteks kummassegi jakitasku 10 meest, laskis siis Pireti peade pealt tasku kinni õmmelda, siis pani ta jälle 10 meest teiste peade peale tasku, kes siis just ulatasivad üle tasku serva välja vaatama. Et alumise korra mehed õhupuuduse pärast lämmastusesse ei jäeks, lõikas Piret nende suude kohalt niipalju jaki lõhki, et [mehed] värsket õhku sisse hingata ja välja vaadata võisivad. Nõnda oli 40 meest taskutes. Sõjariistadeks võttis ta kahed härgade rattad kaasa, kus peale ta jälle kummagi rattale 20 meest mahutas; õla peale, vöörihma vahele ja teise käevarre peale ruumitas ta 20 meest, kelle hulkas ka Sõrve saadikud olivad; nüüd köitis ta teised rattad teiste taha kinni ja võttis esimeste rataste vehmri peosse ja ruttas Sõrve poole. Kui ta Määpä küla väljale jõudis, sai ta seal ühe vaendlaste salgaga kokku. Nüüd seadis ta omad mehed platsi ja ütles: „Näidke üles, et teie mehed olete, võitke!“ [169 A.] Ise jäi ta pealt vaatama ja juhatama. Kui Suur-Tõll tähele pani, et vaendlaste hulk palju perekam oli ja et juba üks Tõlluste mees maha langes, arvas ta enesel õige aja olevat peale hakata, enne kui veel keegi tema meestest appi kisendas. Nüüd ei viitnud Suur-Tõll sugugi enam aega, võttis teised rattad teise käe otsa ja hakkas ümber veeretama, mis nii suure hoo ja rutuga sündis, et lühikese ajaga vaendlasi nagu loogu maas oli. Omad mehed oli ta enne kõrvale saatnud. Üks salk vaendlasi olivad jalgele valu annud ja põgenesivad Mentu mäest alla. Seda nähes sai Suur-Tõll Rüssa Tiidrika rehe ulualt ühe 6-süllase kuusepalgi kätte, sellega viskas ta vaendlaste järele, mis neid viimse meheni magama pani. Kui Suur-Tõll rattaid ümber keerutas, oli parema käe vasaku külje tagumise ratta pulk eest ära läinud. Ratas lendas õhust läbi kunni [ta] Kolise kõrtsi taha metsa maha langenud. Seal on ratas ühest ära lagunedes hirmust kära teinud, metsa maha murdnud ja maapinda purustanud, kus asemele sestsaadik puu ega rohi pole kasvanud, vaid järv sündinud [112]. Sel rattal võis jõudu taga olla, et peale viie versta suutis õhust läbi lennata ja maha langedes veel nii ränka tööd teha. Kui Suur-Tõll sõrulaste asjad seekord jälle oli korrale seadnud ja vaendlaste surnukehad Mentu rünka lasknud maha matta, pööris ta jälle otse Tõlluste poole. Mehi ei võtnud ta seekord mitte kaasa kanda, vaid käskis neid sõrulaste juures välja puhata ja siis taga järele tulla. Kui Suur-Tõll Koltse metsast läbi Viieristi rünka oli jõudnud, tundis ta jalad natuke väsinud olevat, seega heitis ta senna, kus viis teeharu kokku käivad ja sellepärast Viieristi kohaks hüütakse, teeharude vahele puhkama [95, 96]. Et tema süda nii tähtsa ja hea töö järele rahul oli, magas ta seal paikas 3 päeva ja oleks vist veel kauem maganud, kui teda mitte jälle ühe hädaohu pärast ei oleks ülesse äratatud. Tema nina noorskamisest magades värises Viieristi mägi, kõik männapuud vabisesivad ja kõik Sõrvemaa tunti põruvat [95]. Sõrulased tulivad Suur-Tõllut ta puhkamisepaika vaatama ja tõivad igaüks ühe värske puu oksa kaasa, pistsivad seda tänu tunnistuseks, et neid suurest hädast päästnud, Suur-Tõllu ligi püsti maa sisse ja läksivad jälle tagasi. Seda lugu rääkisivad Sõrve taadid oma lastele, need edasi oma lastele, seega on jutt ka minu kõrvu ulatanud [vt. muist. 95 kommentaar lk. 382]. Pärast tõusis aegamööda Sõrves teise põlve rahvas, kes Suur-Tõllut ega tema tegusid ei tundnud ega ka oma vanemate juttusid õiete tähele ei pannud. Need nägivad seda, kui nende vanemad Viieristilt mööda minnes üht oksa tee kõrvale maha viskasivad, mis need Suur-Tõllu mälestuseks tegivad, aga ei pärinud põhjust järele, miks seda tehti. Ka olivad nad tähelepanemata jätnud, kas oks toores või kuiv olnud. Kui pärast ise sest paigast mööda laksivad, tegivad sedasama, viskasivad ühe oksa, olgu kuiv ehk toores, sennapaika. Aegamööda korjas senna päratu hunnik oksi kokku, mida Viieristi risuks kutsuti. Kui noorematelt küsiti, miks nad seda teevad, siis oli see umbne vastus: See ei pea hea olema, kui siit muidu mööda minnakse. Selle põlve rahvas pole sedagi Suur-Tõllu mälestuseks teinud, ja ajahammas on Viieristi risu mullaks ja põrmuks muutnud, et noored Tiidrikud ja Priidikud kõige oma Mari ja Triinudega seda kohta ei tunnegi. Aga läheme jutujärjele tagasi. Vanapagan, keda vanarahvas Vanapoisiks nimetas, oli Suur-Tõllu tõsine vaendlane. Kui Vanapoiss märku sai, et sõrulaste sõber ja abimees raskes unes rahulikult magas, tuli talle see kentsakas nõu Suur-Tõllut kõige sõrulastega ära uputada. Kuulge, kuidas ta seda tahtis teha. [110, 150, 162 A, B] Ta tampis seal, kus Salme jõgi praegu on ja Sõrvemaa suurest saarest lahkub ja maa mitte täit kahte versta lai ei ole, üht kraavi ühest merest teise ja tahtis Sõrvemaad suurest saarest lahti lükata ja Suur-Tõllut kõige sõrulastega Läänemeres ära hukata. Eldri Mats oli teda selle töö juures tähele pannud ja läkitas varsti sõnumeid Suur-Tõllule, kes Viieristil magas. Kui Suur-Tõll seda Vanapoisi paha nõu teada sai, läks ta varsti Mässa Mardi juure ja palus ta käest üks mesilaste pere, kes ilma keelmata seda ka lubas. Suur-Tõll läks mesilaste aeda ja saatis sealt üks tugev mesilastepere Vanapoissi nõeluma. Vanapoiss oli just Kippaga pere kohal kraavis ja tahtis praegu rinna varal Sõrvemaad Saaremaast väljale lükata, kui mesilastepere sinna jõudis. Mesilaste perekond hakkas varsti Vanapoisi kallal ametisse. Küll ta vihtus neid teise ja teise käega enesest eemale ja oli mitu kord selle tööga üsna kimbus, nii et Eldri Mats, kes seda eemalt salaja pealt vaatas, vägisi pidi naerma, kunni krambid kõhtu laksivad; ometi oli Vanapoisi vehklemine ilma kasuta - mine hoia sa mesilasteperet, nõelusivad Vanapoissi nii kaugele, kunni nina paistetamise läbi lõuapikkuseks ulatas. Seal needis Vanapoiss mesilased ära, et nemad üle selle kraavi, mis ta oli teinud, lõuna pool ei pidanud eluaset leidma; aga mis sest ikka kasu, teda nõeluti ikka edasi. Viimaks ei olnud Vanapoisil ometi teist nõu, kui pani aga lõikama, otse vastu põhjatuult ikka koju poole [150, 162 A]. Ei tea, kus ta kodu õieti peaks olema? Küll ta kargas ka kuradi moodi, aga mine sa nüüd mesilastega võidu jooksma. Lühikese ajaga oli ta Hirmuste heinamaale jõudnud. Seal nägi ta üht kuuseoksa risu, sinna alla läks Vanapoiss kõige oma pika ninaga nii ruttu, nagu kapatäis vett palava sauna ahju kerisele — sauhhh! ja peasis nõnda mesilaste käest. Pärast ei ole Vanapoiss seda nõu mitte enam julgenud ette võtta, sõrulasi ära uputada. Seda kraavi, mis Vanapoiss teisest merest teise tegi, kutsus vanarahvas esile Salanõu jõeks, aga kui tähendus aja rüppes ikka enam unustusetolmu enese peale oli kogunud, siis nimetati jõge Salamäe jõeks, nüüd aga hüütakse teda ikka Salme jõgi. See muutmine on,kõik keele vaeva kergituse pärast sündinud [110]. Et Mässa perest see peastja linnupere välja tulnud, seepärast hakkas rahvas seda talu Linnuse taluks hüüdma, mis nime ta tänapäevani kannab. Suur-Tõll läks Viieristilt Vintri külast läbi, otse Abruka saarest mööda Tõlluste mõisa. H.A.t. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II; Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll, Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 31956 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 06.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 06.08.2018 15:18 | ||||||
| Viimati muudetud | 16.08.2018 15:41 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||