Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 217, 32/4 (6)
Täisviide ERA II 217, 32/4 (6) < Rakvere l. < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Kulina k. - Robert Kello, Rakvere Gümnaasiumi õpilane < Osvald Kello, 43 a. (1939)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:217LK1:32LK2:34Pala:6
Kogumisaasta(d) 1939
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Osvald Kello 43 a
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Robert Kello 1920
Teksti sisu
Objekti liik järv
Muud märksõnad tabu
Žanr muist, topon
Jututüüp Mustjärve ränd Kupnast Mõdriku sohu, lapsemähkmete pesemise tõttu, mis järvevaimule ei meeldinud
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Mustjärv
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Viru-Jaagupi
Vana küla Saueaugu
Täpsem asukoht Mõdriku soos
ERA kood VJg_Kantküla_04
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus küla Kehala/Kantküla
Koht 2
Objekti nimetus Mustjärve ase
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Viru-Jaagupi
Vana vald Vinni
Vana küla Kupna
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus küla Kupna
Tekst
Mustjärv
Viru-Jaagupis Kupna karjamõisa külje all asunud kunagi üsna suur järv, mida nimetatud ta läbipaistmatu ja tumeda vee tõttu kohaliku rahva poolt Mustjärveks. Nimetatud järv olnud täiesti libamisi kallastega, niiet täiesti vee äärde pääsemine olnud üsna hõlpus. Seda võimalust kasutanud kohaliku mõisa moonamehenaised, kes käinud järvel üsna sageli pesemas pesu. Järvevaimule polevat aga see sugugi meeldinud, et tema niigi sogast ja läbipaistmatut vett veel enam sogastati ja rüvetati. Eriti pahandanud ta siis, kui naised pesnud lapsesitast pesu. Neil kordadel tõusnud ta alati mässama ja lainetama, piserdanud pesijate seelikudki märjaks, haaranud nende nägematult pesugi korvidest ja loksutanud lainete harjul selle eemale järvele, kust siis naised püüdnud oma hilpusid paatide ja konksuga varustatud teivaste abil. Sageli ei loksutanud aga järvevaim korvidest haaratud pesu lainetel, vaid koguni vedas need alla järve põhja. Moonamehenaised olid siis pahased, kirusid järve ja tema tujukust, kui sellele vaatamata läksid nad järgmisel korral uuesti järve äärde pesema ega hoolinud järvevaimu visklemisest ega märatsemisest. Olid vaid ettevaatlikumad, et nende pesu jälle järvele ei satuks. Ja järvevaim, veel kurjem, et ta ei saanud pesijaile isegi vingerpussi mängida, märatses ja viskles vahtu loopides, kuid sellest polevat olnud kasu. Siis aga äkki ühel ööl, kui moonamehenaistel oli lõppenud tavaline pesupäev ja kui kõik olnud juba puhkele heitnud, joosnud keegi moonamehenaine, kes veel juhuslikult ärkvel olnud ja juhuslikult Mustajärvele vaadanud, läbi küla kisaga, et hoitagu end, Mustjärv tõuseb üle kallaste ja tuleb küla peale. Moonakad ärganud ja rutanud välja vaatama, mis juhtunud. Siis olnud aga kõikide üllatus suur, kui nähtud, kuidas Mustjärv täies oma suuruses tõusnud vahutades ja kohisedes üle kallaste ja joosnud siis kiirevoolulise ja vahutava jõena eessammuva halli vanamehe järele Saueaugu metsa taha Mõdriku sohu, kus ta asetseb veel praegugi samanimelise, s.o. Mustjärvena. Et ta asetseb soos, siis on veel praegugi ta vesi tume ja läbipaistmatu, kuid rahvasuus liiguvad veel tänapäevgi jutud Mustjärve vaimust, kes kolinud oma järvega sohu, et pääseda aga kangekaelsetest moonamehenaistest.
[Kaart lk. 35]

Redigeeritud tekst
Mustjärv
Viru-Jaagupis Kupna karjamõisa külje all asunud kunagi üsna suur järv, mida nimetatud ta läbipaistmatu ja tumeda vee tõttu kohaliku rahva poolt Mustjärveks. Nimetatud järv olnud täiesti libamisi kallastega, niiet täiesti vee äärde pääsemine olnud üsna hõlpus. Seda võimalust kasutanud kohaliku mõisa moonamehenaised, kes käinud järvel üsna sageli pesemas pesu. Järvevaimule polevat aga see sugugi meeldinud, et tema niigi sogast ja läbipaistmatut vett veel enam sogastati ja rüvetati. Eriti pahandanud ta siis, kui naised pesnud lapsesitast pesu. Neil kordadel tõusnud ta alati mässama ja lainetama, piserdanud pesijate seelikudki märjaks, haaranud nende nägematult pesugi korvidest ja loksutanud lainete harjul selle eemale järvele, kust siis naised püüdnud oma hilpusid paatide ja konksuga varustatud teivaste abil. Sageli ei loksutanud aga järvevaim korvidest haaratud pesu lainetel, vaid koguni vedas need alla järve põhja. Moonamehenaised olid siis pahased, kirusid järve ja tema tujukust, kui sellele vaatamata läksid nad järgmisel korral uuesti järve äärde pesema ega hoolinud järvevaimu visklemisest ega märatsemisest. Olid vaid ettevaatlikumad, et nende pesu jälle järvele ei satuks. Ja järvevaim, veel kurjem, et ta ei saanud pesijaile isegi vingerpussi mängida, märatses ja viskles vahtu loopides, kuid sellest polevat olnud kasu. Siis aga äkki ühel ööl, kui moonamehenaistel oli lõppenud tavaline pesupäev ja kui kõik olnud juba puhkele heitnud, joosnud keegi moonamehenaine, kes veel juhuslikult ärkvel olnud ja juhuslikult Mustajärvele vaadanud, läbi küla kisaga, et hoitagu end, Mustjärv tõuseb üle kallaste ja tuleb küla peale. Moonakad ärganud ja rutanud välja vaatama, mis juhtunud. Siis olnud aga kõikide üllatus suur, kui nähtud, kuidas Mustjärv täies oma suuruses tõusnud vahutades ja kohisedes üle kallaste ja joosnud siis kiirevoolulise ja vahutava jõena eessammuva halli vanamehe järele Saueaugu metsa taha Mõdriku sohu, kus ta asetseb veel praegugi samanimelise, s.o. Mustjärvena. Et ta asetseb soos, siis on veel praegugi ta vesi tume ja läbipaistmatu, kuid rahvasuus liiguvad veel tänapäevgi jutud Mustjärve vaimust, kes kolinud oma järvega sohu, et pääseda aga kangekaelsetest moonamehenaistest.
[Kaart lk. 35]

Lisaandmed
Tekstimärkus skeem / kaart lk 35
Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda [järv/vesi]
Sisu kommentaar pp MR 2018
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31853
Sisestaja Mari-Ann Remmel
Sisestuskuupäev 26.06.2018
Lisatud 20.06.2012 15:23
Viimati muudetud 09.04.2019 14:14
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 217
Säilik
Pala