Kalevipoja kivid. Lapsepõlves rääkis isa minule muinasjutte, muude hulgas ka Kalevipoja lugusid, nendest jäid minule kõige paremini meelde need jutud, mis seoses oma kodukohaga. Kui Sorts oma sellidega Kalevipoega kiusas ja Kalevipoeg mööda maad ringi rändas, juhtus Kalevipoeg kord ka Alutaguse metsadesse. Temal oli taskus kulda ja kive. Kui ta jõudis ühe künka otsa, siis võttis ta kivi taskust ja heitis sellele puhkama. Jäädes natukeseks unele suikuma, tuli Sorts oma sellidega Kalevipoega jälle kiusama, nüüd võttis Kalevipoeg oma taskust kulla ja viskas selle vihaga minema, et siis Sorts teda rahule jätaks, ning kivid viskas Kalevipoeg kullale järele. Ta ise oli ütelnud visates, et jäägu need siia tuduma. Minu (J. Veide) karjamaal ongi üks suur umbes nelja meetri kõrgune kivi, kuna teine Kalevipoja kivi on hoopis teisel pool Tudu küla servas. Minu isa rääkis, et selle kivi all, mis on minu karjamaal, tudub Kalevipoja kuld. Selle kivi küljest on tükid ära, mis on samas maas, sest teine kivi, mille Kalevipoeg viskas, olevat põrganud vastu esimist, põrutanud selle küljest tükid lahti ning lennanud ise umbes kahe kilomeetri kaugusele. Sellest ajast olevat pärit ka kahe küla nimed, neid olevat hakatud peale neid sündmusi hüüdma esimest Suigu külaks ja teist Tudu külaks. |