Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide H I 9, 892/7 (193)
Täisviide H I 9, 892/7 (193) — A. Suurkask (1898)
Viite osad Kogu:H IKöide:9LK1:892LK2:897Pala:193
Kogumisaasta(d) 1898
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Anton Suurkask Üleskirjutamise koht teadmata.
Teksti sisu
Objekti liik järv
Tegelased loom/lind/kala, hiid
Žanr muist
Jututüüp Karjus peab end vägimeheks, tahab metsamemme poegadega jõudu katsuda, jääb hätta, Peipsi juures kohatud Kalevipoeg aitab põgenejat; siili õptus ja abi.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Peipsi järv
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Kodavere
Vana küla lokaliseerimatu
Uus maakond Tartu maakond
Tekst
Tt 2.
Vägimees
Kord hoidnud üks noor tugev mees karja (vanal ajal olivad karjased kõik täiskasvanud mehed olnud). Elajad ei ole tahtnud karjatse sõna sugugi kuulda, vaid pistnud ühtelugu kiini jooksma. Viimaks põlenud ka karjatse kannatus ja ta haaranud ühe vasika sabapidi kinni, kes kõige kangem kiinijooksja olnud, ja viskanud teda sabapidi ümber keerutades üle laia jõe mis põntsatab. Sellejärele hakkanud karjane ise oma kange jõu üle imestama, sest ta pole seda enne veel teadnud, et temal nii kange jõud on. Nüüd pole karjatsel enam himu olnud karjas käia, vaid ta võtnud nõuks ilma mööda reisima minna, et mõnda vägimeest otsida ja sellega võidelda, sest karjane pidanud ennast nüüd suureks vägimeheks. Läinud ka siis teele ja reisinud ilma millegi kindla sihita edasi sinnapoole, kuhu jalad aga kannud. Õhtuks jõudnud ta ühe paksu metsa sees oleva maja juurde, kuhu ta sisse astunud ja krõmpsusnäolise vanaeide käest öömaja palunud.
Vanaeit pärinud võera käest järele, miks otstarbeks ta reisima on hakkanud, ja meie vägimees seletanud eidele, et tema selle mõttega reisima on hakkanud, vast mõnda vägimeest leida, kellega kord ka jõudu võiks katsuda. Seda kuuldes süganud vanaeit kõrvatagust ja mõtlenud natukene aega, siis ütlenud ta:
„Minul on kaks poega, kes kaunid kõvakesed on. Aga nad ei ole praeguste mitte kodus, vaid tulevad küll varsti ka kodu. Tahad sa nendega kord jõudu katsuda, siis jäe ööseks siia ja oota, kuni mu pojad kodu jõuavad.“
Meie vägimees jäenud siis ka vanaeide poegade kodutulemist ootama ja istunud kambris pengi pääle maha. Läinud natuke aega mööda, kui meie vägimees väljas maa tüminat kuulnud ja kohe ka aknast vaatama läinud, kes säält siis õige tulevad. Meie vägimees näinud, et kaks õige tugevat noortmeest õue tulnud, esimesel olnud üks tugev nuumhärg jalgupidi kui talleke selga võetud, kuna teine jälle enese turjal suurt kuuske kannud, nii et tüvi ja oksad vastupidi maad mööda kriimustanud. Need koormad nähtud meestel veel õige kerged olema, sest nad käinud nende all üsna sirgelt ja kärme sammuga.
Ukse ette jõudes viskanud nad endi koormad maha, nii et maa värisenud. Vanaeit läinud poegadele välja vastu ja rääkinud neile ära, et üks vägimees on neile tulnud, kes praegu kambres istub ja otsib, kas kusagil ei peaks mõnda teist vägimeest olema, kellega ta ka kord jõudu võiks katsuda. Pojad olnud sellega väga rahul ja lubanud võera vägimehega ka jõudu katsuma minna. Kahte vägevat meest nähes langenud meie vägimehe süda saapasääre sisse ja ta oleks heameelega seda näinud, et pugama oleks saanud pista, aga see pole tal ka korda läinud.
Varsti tapetud härg ära, pantud tervelt katlasse, tuli alla ja söök olnud silmapilk valmis. Kui söök laua pääle kantud, kutsutud ka meie vägimees ühes kodakondsetega lauda sööma. Söögi ajal söönud mõlemad kangelased kumbki pätsi leiba ära ja härja tervelt oma kupatusega. Meie vägimees pole aga rohkem leiba jõudnud ära süüa kui vaevalt pool pätsi. Küll sundinud teised teda rohkem sööma, öeldes, et sellest ju ühe vägimehe kõht ei või veel täis saada, aga mis sa enam sööd, kui kõht pagiseb. Vabandanud siis enese vähesöömist sellega, et tema olevat alles hilja aja eest kõhu täis söönud. Mõlemad kangelased aga saanud meie mehest varsti aru, et see mitte millegi vägimees ei ole, ega neil temaga võidelda ei saa, aga nad vaatanud mehele järele, et ta punuma ehk vahest ei pistaks ja pidanud isekeskis nõu meie vägimehele hommikul õige elu eest anda, millepärast nad temale ka ütlenud, et jõukatsumine hommikuks jäeb, kui nad endid ilusaste on välja puhkanud. Sellega tahtnud nad meie vägimeest rahustada.
Heitnud ka kõik ilusaste magama, aga võeras pantud kahe kangelase vahele magama, et ta öösel mitte ei saaks salaja putkama panna. Varsti kuulutanud vali norskamine, et kangelased magama on uinunud. Meie vaesekesel vägimehel pole aga uni sugugi pääle tulnud, sest tal kihisenud kõiksugused plaanid läbi pääaju, kuidas siit kardetavast kohast põgenema pääseks.
Korraga käinud vali pauk ja meie mees lendanud nagu käbi teise kangelase juurde, kust uus pauk käratanud ja meie vägimees oma koha pääle tagasi lendanud. Need paugud olnud kahe kangelase püksituulest sünnitatud. Nõnda kordanud püksituule paugud endid ühtelugu ja meie mehel läinud ühest kohast teise lendamise läbi pää üsna segaseks. Viimaks saanud ta püksituule neelust vähe kõrvale kalduda ja pääsenud sedasi koledast õhusõidust ära. Nüüd hakkanud ta seinasid mööda kobades ust otsima ja leidnud selle ka küll kätte, aga — uks olnud lukku pantud ja mehikene pole teda ka kõige kõvemate vapustuste abilgi lahti saanud, vaid pidanud ilmaasjatad katsed järgi jätma ja mõnda muud väljapääsemise kohta otsima. Pikaajase kobamise järele leidnud ta seina alt ühe kitsa augu, kust ta katsunud läbi pugeda, jäenud aga keskpaikapidi sinna kinni, nii et enam edasi ega tagasi pole saanud. Nõnda seisnud ta sääl hulk aega kinni, kuni vanamoor üles tõusnud ja renni pääle kusele tulnud, sest see olnud vanamoori kuserenn, ja nüüd saanud meie vägimees selle läbi välja uhutud, ilma et vanamoor seda oleks ise märkanud, et ta vangi oli vabastanud. Kui vägimees toibunud, katsunud ta, et aga punuma saanud, sest kui kanged metsamemme pojad üles tõusevad, siis leiavad nad teda vaja ja hakkavad taga ajama. Hommikuks jõudnud meie vägimees Peipsi järve äärde, kus ta kangelase Kalevipojaga kokku saanud ja temale oma õnnetust rääkinud ning temalt abi palunud. Kalevipoeg olnud Pihkvast oma lauakoormaga parajaste Lindanisa poole minemas. Heitnud Kalevipoeg siis väikese mehekese pääle ka armu ja pistnud teda oma püksitaskusse.
Kui metsamemme pojad üles tõusnud ja võera vägimehe kaotsis leidnud, hakkanud nad temale järele laduma. Peipsi ääres jõudnud nad põgeneja kannule, aga leidnud säält Kalevipoja eest, kellele nad ka kohe hakkanud kallale tükkima. Kalevipoeg pannud aga lauakoorma seljast maha ja hakkanud koormast laudu kätte võttes nendega kallaletungijaid tugevaste taguma. Aga et Kalevipoeg lapeti lauaga löönud, läinud kõik lauad pooleks ja natukese aja pärast olnud laudade koorem üsna väike juba. Korraga kuulnud Kalevipoeg oma lähedal mätta all urkas ühte häält laulvat:
„Sirveti, sirveti!“
Kohe hakkanud Kalevipoeg ka serviti laudadega taguma ja lauad pole enam ükski katki läinud ning Kalevipojal olnud varsti võit käes. Nüüd tulnud talle ka sõbralik õpetaja meelde ja ta kutsunud teda välja tulla, et hea õpetuse eest tänada. Hääl aga vastanud mätta alt:
„Ma ei julge välja tulla, sest et ma alasti olen!“
Kohe käristanud Kalevipoeg oma mantlihõlma küllest ühe siilu ära ja viskanud mätta alla korkasse, et alastioleja ennast sellega võiks katta ja siis tema ette välja tulla. Varsti tulnud ka mätta alt väikene elukas välja ja vadinud Kalevipoja ette, kes temale oma kuuesiilu selle hea õpetuse eest jäädavaks palgaks annud, et ta enese nõrga jõu ja väeti oleku pärast sellega võiks ennast pääletungijate vastu okaste läbi kaitseda.
Et see riidetükk mantlisiilust oli tõmmatud, siis saanud selle järele elukale nimeks — siil, mis temale kõige mantlisiilu tükiga tänapäevani on mälestuseks jäenud.
Redigeeritud tekst
Vägimees
Kord hoidnud üks noor tugev mees karja (vanal ajal olivad karjased kõik täiskasvanud mehed olnud). Elajad ei ole tahtnud karjatse sõna sugugi kuulda, vaid pistnud ühtelugu kiini jooksma. Viimaks põlenud ka karjatse kannatus ja ta haaranud ühe vasika sabapidi kinni, kes kõige kangem kiinijooksja olnud, ja viskanud teda sabapidi ümber keerutades üle laia jõe mis põntsatab. Sellejärele hakkanud karjane ise oma kange jõu üle imestama, sest ta pole seda enne veel teadnud, et temal nii kange jõud on. Nüüd pole karjatsel enam himu olnud karjas käia, vaid ta võtnud nõuks ilma mööda reisima minna, et mõnda vägimeest otsida ja sellega võidelda, sest karjane pidanud ennast nüüd suureks vägimeheks. Läinud ka siis teele ja reisinud ilma millegi kindla sihita edasi sinnapoole, kuhu jalad aga kannud. Õhtuks jõudnud ta ühe paksu metsa sees oleva maja juurde, kuhu ta sisse astunud ja krõmpsusnäolise vanaeide käest öömaja palunud.
Vanaeit pärinud võera käest järele, miks otstarbeks ta reisima on hakkanud, ja meie vägimees seletanud eidele, et tema selle mõttega reisima on hakkanud, vast mõnda vägimeest leida, kellega kord ka jõudu võiks katsuda. Seda kuuldes süganud vanaeit kõrvatagust ja mõtlenud natukene aega, siis ütlenud ta:
„Minul on kaks poega, kes kaunid kõvakesed on. Aga nad ei ole praeguste mitte kodus, vaid tulevad küll varsti ka kodu. Tahad sa nendega kord jõudu katsuda, siis jäe ööseks siia ja oota, kuni mu pojad kodu jõuavad.“
Meie vägimees jäenud siis ka vanaeide poegade kodutulemist ootama ja istunud kambris pengi pääle maha. Läinud natuke aega mööda, kui meie vägimees väljas maa tüminat kuulnud ja kohe ka aknast vaatama läinud, kes säält siis õige tulevad. Meie vägimees näinud, et kaks õige tugevat noortmeest õue tulnud, esimesel olnud üks tugev nuumhärg jalgupidi kui talleke selga võetud, kuna teine jälle enese turjal suurt kuuske kannud, nii et tüvi ja oksad vastupidi maad mööda kriimustanud. Need koormad nähtud meestel veel õige kerged olema, sest nad käinud nende all üsna sirgelt ja kärme sammuga.
Ukse ette jõudes viskanud nad endi koormad maha, nii et maa värisenud. Vanaeit läinud poegadele välja vastu ja rääkinud neile ära, et üks vägimees on neile tulnud, kes praegu kambres istub ja otsib, kas kusagil ei peaks mõnda teist vägimeest olema, kellega ta ka kord jõudu võiks katsuda. Pojad olnud sellega väga rahul ja lubanud võera vägimehega ka jõudu katsuma minna. Kahte vägevat meest nähes langenud meie vägimehe süda saapasääre sisse ja ta oleks heameelega seda näinud, et pugama oleks saanud pista, aga see pole tal ka korda läinud.
Varsti tapetud härg ära, pantud tervelt katlasse, tuli alla ja söök olnud silmapilk valmis. Kui söök laua pääle kantud, kutsutud ka meie vägimees ühes kodakondsetega lauda sööma. Söögi ajal söönud mõlemad kangelased kumbki pätsi leiba ära ja härja tervelt oma kupatusega. Meie vägimees pole aga rohkem leiba jõudnud ära süüa kui vaevalt pool pätsi. Küll sundinud teised teda rohkem sööma, öeldes, et sellest ju ühe vägimehe kõht ei või veel täis saada, aga mis sa enam sööd, kui kõht pagiseb. Vabandanud siis enese vähesöömist sellega, et tema olevat alles hilja aja eest kõhu täis söönud. Mõlemad kangelased aga saanud meie mehest varsti aru, et see mitte millegi vägimees ei ole, ega neil temaga võidelda ei saa, aga nad vaatanud mehele järele, et ta punuma ehk vahest ei pistaks ja pidanud isekeskis nõu meie vägimehele hommikul õige elu eest anda, millepärast nad temale ka ütlenud, et jõukatsumine hommikuks jäeb, kui nad endid ilusaste on välja puhkanud. Sellega tahtnud nad meie vägimeest rahustada.
Heitnud ka kõik ilusaste magama, aga võeras pantud kahe kangelase vahele magama, et ta öösel mitte ei saaks salaja putkama panna. Varsti kuulutanud vali norskamine, et kangelased magama on uinunud. Meie vaesekesel vägimehel pole aga uni sugugi pääle tulnud, sest tal kihisenud kõiksugused plaanid läbi pääaju, kuidas siit kardetavast kohast põgenema pääseks.
Korraga käinud vali pauk ja meie mees lendanud nagu käbi teise kangelase juurde, kust uus pauk käratanud ja meie vägimees oma koha pääle tagasi lendanud. Need paugud olnud kahe kangelase püksituulest sünnitatud. Nõnda kordanud püksituule paugud endid ühtelugu ja meie mehel läinud ühest kohast teise lendamise läbi pää üsna segaseks. Viimaks saanud ta püksituule neelust vähe kõrvale kalduda ja pääsenud sedasi koledast õhusõidust ära. Nüüd hakkanud ta seinasid mööda kobades ust otsima ja leidnud selle ka küll kätte, aga — uks olnud lukku pantud ja mehikene pole teda ka kõige kõvemate vapustuste abilgi lahti saanud, vaid pidanud ilmaasjatad katsed järgi jätma ja mõnda muud väljapääsemise kohta otsima. Pikaajase kobamise järele leidnud ta seina alt ühe kitsa augu, kust ta katsunud läbi pugeda, jäenud aga keskpaikapidi sinna kinni, nii et enam edasi ega tagasi pole saanud. Nõnda seisnud ta sääl hulk aega kinni, kuni vanamoor üles tõusnud ja renni pääle kusele tulnud, sest see olnud vanamoori kuserenn, ja nüüd saanud meie vägimees selle läbi välja uhutud, ilma et vanamoor seda oleks ise märkanud, et ta vangi oli vabastanud. Kui vägimees toibunud, katsunud ta, et aga punuma saanud, sest kui kanged metsamemme pojad üles tõusevad, siis leiavad nad teda vaja ja hakkavad taga ajama. Hommikuks jõudnud meie vägimees Peipsi järve äärde, kus ta kangelase Kalevipojaga kokku saanud ja temale oma õnnetust rääkinud ning temalt abi palunud. Kalevipoeg olnud Pihkvast oma lauakoormaga parajaste Lindanisa poole minemas. Heitnud Kalevipoeg siis väikese mehekese pääle ka armu ja pistnud teda oma püksitaskusse.
Kui metsamemme pojad üles tõusnud ja võera vägimehe kaotsis leidnud, hakkanud nad temale järele laduma. Peipsi ääres jõudnud nad põgeneja kannule, aga leidnud säält Kalevipoja eest, kellele nad ka kohe hakkanud kallale tükkima. Kalevipoeg pannud aga lauakoorma seljast maha ja hakkanud koormast laudu kätte võttes nendega kallaletungijaid tugevaste taguma. Aga et Kalevipoeg lapeti lauaga löönud, läinud kõik lauad pooleks ja natukese aja pärast olnud laudade koorem üsna väike juba. Korraga kuulnud Kalevipoeg oma lähedal mätta all urkas ühte häält laulvat:
„Sirveti, sirveti!“
Kohe hakkanud Kalevipoeg ka serviti laudadega taguma ja lauad pole enam ükski katki läinud ning Kalevipojal olnud varsti võit käes. Nüüd tulnud talle ka sõbralik õpetaja meelde ja ta kutsunud teda välja tulla, et hea õpetuse eest tänada. Hääl aga vastanud mätta alt:
„Ma ei julge välja tulla, sest et ma alasti olen!“
Kohe käristanud Kalevipoeg oma mantlihõlma küllest ühe siilu ära ja viskanud mätta alla korkasse, et alastioleja ennast sellega võiks katta ja siis tema ette välja tulla. Varsti tulnud ka mätta alt väikene elukas välja ja vadinud Kalevipoja ette, kes temale oma kuuesiilu selle hea õpetuse eest jäädavaks palgaks annud, et ta enese nõrga jõu ja väeti oleku pärast sellega võiks ennast pääletungijate vastu okaste läbi kaitseda.
Et see riidetükk mantlisiilust oli tõmmatud, siis saanud selle järele elukale nimeks — siil, mis temale kõige mantlisiilu tükiga tänapäevani on mälestuseks jäenud.
Lisaandmed
Kirjandus Muistendid Kalevipojast
Sisu kommentaar Kp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31636
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 21.05.2018
Lisatud 21.05.2018 10:03
Viimati muudetud 25.06.2018 23:07
Andmed Kivikeses
Säiliku viide H I 9
Säilik
Pala