Teade
Arhiiviandmed | |||||||
Viide | H I 9, 567/9 (56) | ||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|
Täisviide | H I 9, 567/9 (56) — A. Suurkask (1898) | ||||||
Viite osad | Kogu:H IKöide:9LK1:567LK2:569Pala:56 | ||||||
Kogumisaasta(d) | 1898 | ||||||
Kogujad |
|
||||||
Teksti sisu | |||||||
Tegelased | kurat, hiid | ||||||
Žanr | muist | ||||||
Jututüüp | Karjane sortside juures jõudu katsumas, Peipsit ületav Kalevipoeg aitab hädast; siili õpetus ja tasu. | ||||||
Pärimuskohad | |||||||
Koht 1 | |||||||
Objekti nimetus | Peipsi järv | ||||||
Vana maakond | Tartumaa | ||||||
Kihelkond | Kodavere | ||||||
Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
Tekst | |||||||
Tt (= Üleskirjutamiskoht teadmata) l. Riismeke kangelasest Kalevipojast [l.] Ükskord läinud vägimees sortsilase majasse, et tema jõudu katsuda ja vägipulka vedada. Sel korral ei olnud Kalevipoega kodus ja vanamoor käskinud nii kaua oodata, et ta ehk ööse kodu tuleb. Õhta tehtud vägimehele ase maha ja pantud ilusasti puhkama. Ööse tulnud ta kodu ja heitnud puhkama. — Öösel kuulnud vägimees, et ta Kalevipoja peerust saanud ühest seinast teise pillutud; pooluimatselt leidnud ta viimati seina alt [mulgu], kust ta välja oli tahtnud pugeda, sest temal oli hirm Kalevipoja kangusest. Mulk oli väike olnud, nii et ei ole edasi ega tagasi pääsenud. Tua all oli vanamoori kuserenn olnud, tema oli kusele tulnud ja ilma tähele pandmata uhtunu sellega ühes vägimehe ka välja ja nõnda saanud ta plehku. [2.] Ükskord olnud karjus väega kõva jõuga. Ta võtnud pulli sarvipidi kinni ja viskanud üle jõe. Sellest näinud ta, et temal väga kõva jõud olnud ja nüüd otsinud ta tõist meest, kes temaga oleks jõudnud maelda. Kord läinud ta suure pimeda metsa sisse. Metsa sees olnud üks maja ja vana naene küpsetanud sääl leiba. Ta küsinud selle käest, kas tema ei tea kedagi meest, kes minuga tahab maadlema tulla. Vanamoor ütelnud: „Oota õhtani, mul on ka hää kõva poeg!“ Poiss ootanud kuni õhtani. Õhta näinud ta, et kaks meest tulnud ja mõlemadel kaks härga sarvipidi seljas. Poiss hakkanud juba kartma, et üks härg tapeti ära ja söödi ja tõine mees söönud tõise pätsi leiba kõrvale. Nüüd heitnud nad magama ja poisi võtnud vahele, et ära ei saa põgeneda. Pink oli nukelti tares, tõine ots tõises nukas ja tõine mees heitnud tõisele poole nurka pingi otsa ja käännud perse nurka, aga pääd tarre välja. Kui nad magama olid jäänud, ei tea kumb neist piiru lasknud, oli tare nurk suurde kõrgesse ülesse karganud. Poiss hakkanud kartma ja mõtelnud, kuidas nüüd plehku saada. Nii kui tare nurk kerkinud, poiss alt välja ja jooksma. Sortsilased ärkanud üles ja leidnud, et poiss ära kadunud ja hakkanud taga ajama. Poiss jõudnud selle aja sees juba Peipsi äärde, kus talle vastu tulnud Kalevipoeg, kes Pihkvast läbi Peipsi saelau[dade]ga tulnud. Äärde jõudes ütelnud: „Oh sa sitt Peipsi lomp, vesi tuli kella ala.“ Ja näinud poissi enda poole jooksvat, küsinud poisi käest: „Kuhu sa pagened?“ Poiss ütelnud: „Kulla külamees, päästa minu, sortsilased ajavad taga!“ „Oh poeg, karga siia viinavaadi otsa pääle, pea oleva sortsilase järele.“ Kalevipoeg võtnud saelaua ja andnud vastu sortsilase pääd, et laud katki läinud prauh ja prauh. Kui lau[a]d hakkanud juba otsa saama, ütelnud perve alt: „Kalevipoeg, Kalevipoeg, löö servi lau[a]ga!“ Ja kui Kalevipoeg servi lau[a]ga löönud, ei jäänud sortsilasest muud, kui lämu taga. Kalevipoeg ütelnud perast võitlust: „Kes see oli, kes mind õpetas?“ Üks ütelnud perve alt: „Mina!“ „No tule siis välja!“ „Ma ei või tulla, sest ma olen alasti!“ Kalevipoeg lõikanud oma siilo küljest tüki ja viskanud perve alla ja ütelnud, et tule nüüd välja. Siis tulnud üks väike elajas välja ja siilotükk pääl, kes omale sellest ajast siilo nime saanud ja vaenlase vastu kasuka. |
|||||||
Redigeeritud tekst | |||||||
Riismeke kangelasest Kalevipojast [l.] Ükskord läinud vägimees sortsilase majasse, et tema jõudu katsuda ja vägipulka vedada. Sel korral ei olnud Kalevipoega kodus ja vanamoor käskinud nii kaua oodata, et ta ehk ööse kodu tuleb. Õhta tehtud vägimehele ase maha ja pantud ilusasti puhkama. Ööse tulnud ta kodu ja heitnud puhkama. — Öösel kuulnud vägimees, et ta Kalevipoja peerust saanud ühest seinast teise pillutud; pooluimatselt leidnud ta viimati seina alt [mulgu], kust ta välja oli tahtnud pugeda, sest temal oli hirm Kalevipoja kangusest. Mulk oli väike olnud, nii et ei ole edasi ega tagasi pääsenud. Tua all oli vanamoori kuserenn olnud, tema oli kusele tulnud ja ilma tähele pandmata uhtunu sellega ühes vägimehe ka välja ja nõnda saanud ta plehku. [2.] Ükskord olnud karjus väega kõva jõuga. Ta võtnud pulli sarvipidi kinni ja viskanud üle jõe. Sellest näinud ta, et temal väga kõva jõud olnud ja nüüd otsinud ta tõist meest, kes temaga oleks jõudnud maelda. Kord läinud ta suure pimeda metsa sisse. Metsa sees olnud üks maja ja vana naene küpsetanud sääl leiba. Ta küsinud selle käest, kas tema ei tea kedagi meest, kes minuga tahab maadlema tulla. Vanamoor ütelnud: „Oota õhtani, mul on ka hää kõva poeg!“ Poiss ootanud kuni õhtani. Õhta näinud ta, et kaks meest tulnud ja mõlemadel kaks härga sarvipidi seljas. Poiss hakkanud juba kartma, et üks härg tapeti ära ja söödi ja tõine mees söönud tõise pätsi leiba kõrvale. Nüüd heitnud nad magama ja poisi võtnud vahele, et ära ei saa põgeneda. Pink oli nukelti tares, tõine ots tõises nukas ja tõine mees heitnud tõisele poole nurka pingi otsa ja käännud perse nurka, aga pääd tarre välja. Kui nad magama olid jäänud, ei tea kumb neist piiru lasknud, oli tare nurk suurde kõrgesse ülesse karganud. Poiss hakkanud kartma ja mõtelnud, kuidas nüüd plehku saada. Nii kui tare nurk kerkinud, poiss alt välja ja jooksma. Sortsilased ärkanud üles ja leidnud, et poiss ära kadunud ja hakkanud taga ajama. Poiss jõudnud selle aja sees juba Peipsi äärde, kus talle vastu tulnud Kalevipoeg, kes Pihkvast läbi Peipsi saelau[dade]ga tulnud. Äärde jõudes ütelnud: „Oh sa sitt Peipsi lomp, vesi tuli kella ala.“ Ja näinud poissi enda poole jooksvat, küsinud poisi käest: „Kuhu sa pagened?“ Poiss ütelnud: „Kulla külamees, päästa minu, sortsilased ajavad taga!“ „Oh poeg, karga siia viinavaadi otsa pääle, pea oleva sortsilase järele.“ Kalevipoeg võtnud saelaua ja andnud vastu sortsilase pääd, et laud katki läinud prauh ja prauh. Kui lau[a]d hakkanud juba otsa saama, ütelnud perve alt: „Kalevipoeg, Kalevipoeg, löö servi lau[a]ga!“ Ja kui Kalevipoeg servi lau[a]ga löönud, ei jäänud sortsilasest muud, kui lämu taga. Kalevipoeg ütelnud perast võitlust: „Kes see oli, kes mind õpetas?“ Üks ütelnud perve alt: „Mina!“ „No tule siis välja!“ „Ma ei või tulla, sest ma olen alasti!“ Kalevipoeg lõikanud oma siilo küljest tüki ja viskanud perve alla ja ütelnud, et tule nüüd välja. Siis tulnud üks väike elajas välja ja siilotükk pääl, kes omale sellest ajast siilo nime saanud ja vaenlase vastu kasuka. |
|||||||
Lisaandmed | |||||||
Kirjandus | Muistendid Kalevipojast | ||||||
Sisu kommentaar | Kp; Vp | ||||||
Tööprotsess | |||||||
IDkood (Koobas) | 31635 | ||||||
Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
Sisestuskuupäev | 21.05.2018 | ||||||
Lisatud | 21.05.2018 09:46 | ||||||
Viimati muudetud | 25.06.2018 17:47 | ||||||
Andmed Kivikeses | |||||||
Säiliku viide | H I 9 | ||||||
Säilik | ERA-11142-48879-98700 | ||||||
Pala | ERA-14019-83456-81303 |