Teade
Arhiiviandmed | |||||||
Viide | H II 29, 409/12 (2) | ||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|
Täisviide | H II 29, 409/12 (2) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v. — J. Mägi (= Lõhmusmägi) (1890) | ||||||
Viite osad | Kogu:H IIKöide:29LK1:409LK2:412Pala:2 | ||||||
Kogumisaasta(d) | 1890 | ||||||
Kogujad |
|
||||||
Pala kogumiskoht | Tartumaa, Tartu-Maarja, Kavastu v. |
||||||
Teksti sisu | |||||||
Objekti liik | järv | ||||||
Tegelased | kurat, loom/lind/kala, hiid | ||||||
Žanr | mst | ||||||
Jututüüp | Siil aitab Peipsi veerel Kalevipoega, kes kuraditega kimpu jäänud jõumehe eest võitleb. | ||||||
Pärimuskohad | |||||||
Koht 1 | |||||||
Objekti nimetus | Peipsi järv | ||||||
Vana maakond | Tartumaa | ||||||
Kihelkond | Kodavere | ||||||
Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
Tekst | |||||||
Ta 6. Siil ja Kalevipoeg Vanast elanu üts nii kõva miis, et võtnu nuumvasika sabast kinni ja visanu risti üle tii. Ütskõrd hakanu sii miis omale kah seltsimiist otsma, kellel niisama kõva jõud om, kui temal. Ütskõrd lännü ta läbi mõisa ja saanu üte maja juurde. Tema lännü sinna majja sisse, kus muud ei ole kõdun ollu, kui paljalt üts vanamuur. Vanamuur kah kohe küsinu tema käest: „Mis te käite ehk mis te tahtsite saada siit?“ Miis vastanu: „Mina otsin ütte vägimiist või jõumiist, kellel niisama kange jõud om kui minul.“ Vanamuur ütelnu, et: „Mul om kah kolm hääd jõukast poiga, kui nii kodo tuleva, eks te sis jõudu ei või kaeda.“ Vanamuur hakanu parajaste kah kolmel pojal lõunest süüki kiitma. Tapnu kolm nuumhärgä ära. Miis imetanu väega selle üle, et toh-oh, nii võiva esigi poisid olla, kellel kolm nuumhärgä lõunest kiima pannasse. Lõunaaig tulluva kah pojad kodu, hakanuva süümä ja kutsnuva selle mehe kah, söönuva nii kavva, künni kõik nii kolm nuumhärgä ära. Paale söögi heitnuva na kik puhkama. Ka miis ja vanamatska. Mehele heitnu kaks tükki töine töisele poole kõrvale ja üks päitse. Vanamuur heitnu esi ahju paale magama. Kui magama jäänu, peeretanu sii, kes seina puul, nõnda kõvast, et mehe vahelt ülesse visanu. Natukese aja pärast peeretanu sii, kes väljänpuul, nõnda kõvast, et mehe visanu kesk taret. Kui kolmas, kes päitsen olli, peeretanu nõnda kõvast, et mehe visanu aknast välja. Kui miis välja saanu, sis putkanu metsa minema. Metsast joosnu miis viimati läbi, künni saanu Peipsi järve viirde. Saal tullu Kalevipoig vastu, kellel seitsesada saelauda seljän ollu. Kalevipoeg küsinu mehe käest: „Mis sa jooset?“ Miis ütelnu: „Vanatondid aava taga, ei tia, kohe ma pakku lähän.“ Kalevipoeg ütelnu: „Pae minu püksi!“ Ja miis lännü kah püksi. Ja parajast, kui miis pakku saanu, tullu kolm vanatonti ja küsinu Kalevipoja käest: „Kas miist nägid?“ Kalevipoeg es lausu midagi, muudku võttis seljast laudu ja hakkas vanatontel selga lüümä, pessis nii kavva, kui viiskümmend tükki jäiki viil, aga vanatondid es tunnegi. Korraga ütelnu üts põõsast: „Kalevipoeg, Kalevipoeg, servi lauda, servi lauda!“ Aga kui Kalevipoeg servi lauda hakkanu lüümä, sis tapnu üheainsa lauaga kõik kolm vanatonti ära ja nelikümmend üheksa lauda jäänu viil ülegi. Nüüd lännü Kalevipoeg sinna põõsa manu kaema, kes sii niisuke ütleja olli, ei ole nännü kedagi. Viimati hõiganu: „Hei, tark miis, tule välja!“ Aga nüüd ütelnu, et: „Ma ei või tulla, ma alasti“ Kalevipoeg kuulu, et tema alasti om, võtnu lõiganu oma kuuesiilu ja visanu põõsasse, üteldes: „Seh, võta ja kata ennast, kui sa alasti oled!“ Ja sii luum mässinu enda selle siilu sisse ja tullu välja. Kalevipoeg ei ole teda muust nimetanu kui siilist, sest et tema kuuesiilust olli saanu omale kuue. |
|||||||
Redigeeritud tekst | |||||||
Siil ja Kalevipoeg Vanast elanu üts nii kõva miis, et võtnu nuumvasika sabast kinni ja visanu risti üle tii. Ütskõrd hakanu sii miis omale kah seltsimiist otsma, kellel niisama kõva jõud om, kui temal. Ütskõrd lännü ta läbi mõisa ja saanu üte maja juurde. Tema lännü sinna majja sisse, kus muud ei ole kõdun ollu, kui paljalt üts vanamuur. Vanamuur kah kohe küsinu tema käest: „Mis te käite ehk mis te tahtsite saada siit?“ Miis vastanu: „Mina otsin ütte vägimiist või jõumiist, kellel niisama kange jõud om kui minul.“ Vanamuur ütelnu, et: „Mul om kah kolm hääd jõukast poiga, kui nii kodo tuleva, eks te sis jõudu ei või kaeda.“ Vanamuur hakanu parajaste kah kolmel pojal lõunest süüki kiitma. Tapnu kolm nuumhärgä ära. Miis imetanu väega selle üle, et toh-oh, nii võiva esigi poisid olla, kellel kolm nuumhärgä lõunest kiima pannasse. Lõunaaig tulluva kah pojad kodu, hakanuva süümä ja kutsnuva selle mehe kah, söönuva nii kavva, künni kõik nii kolm nuumhärgä ära. Paale söögi heitnuva na kik puhkama. Ka miis ja vanamatska. Mehele heitnu kaks tükki töine töisele poole kõrvale ja üks päitse. Vanamuur heitnu esi ahju paale magama. Kui magama jäänu, peeretanu sii, kes seina puul, nõnda kõvast, et mehe vahelt ülesse visanu. Natukese aja pärast peeretanu sii, kes väljänpuul, nõnda kõvast, et mehe visanu kesk taret. Kui kolmas, kes päitsen olli, peeretanu nõnda kõvast, et mehe visanu aknast välja. Kui miis välja saanu, sis putkanu metsa minema. Metsast joosnu miis viimati läbi, künni saanu Peipsi järve viirde. Saal tullu Kalevipoig vastu, kellel seitsesada saelauda seljän ollu. Kalevipoeg küsinu mehe käest: „Mis sa jooset?“ Miis ütelnu: „Vanatondid aava taga, ei tia, kohe ma pakku lähän.“ Kalevipoeg ütelnu: „Pae minu püksi!“ Ja miis lännü kah püksi. Ja parajast, kui miis pakku saanu, tullu kolm vanatonti ja küsinu Kalevipoja käest: „Kas miist nägid?“ Kalevipoeg es lausu midagi, muudku võttis seljast laudu ja hakkas vanatontel selga lüümä, pessis nii kavva, kui viiskümmend tükki jäiki viil, aga vanatondid es tunnegi. Korraga ütelnu üts põõsast: „Kalevipoeg, Kalevipoeg, servi lauda, servi lauda!“ Aga kui Kalevipoeg servi lauda hakkanu lüümä, sis tapnu üheainsa lauaga kõik kolm vanatonti ära ja nelikümmend üheksa lauda jäänu viil ülegi. Nüüd lännü Kalevipoeg sinna põõsa manu kaema, kes sii niisuke ütleja olli, ei ole nännü kedagi. Viimati hõiganu: „Hei, tark miis, tule välja!“ Aga nüüd ütelnu, et: „Ma ei või tulla, ma alasti“ Kalevipoeg kuulu, et tema alasti om, võtnu lõiganu oma kuuesiilu ja visanu põõsasse, üteldes: „Seh, võta ja kata ennast, kui sa alasti oled!“ Ja sii luum mässinu enda selle siilu sisse ja tullu välja. Kalevipoeg ei ole teda muust nimetanu kui siilist, sest et tema kuuesiilust olli saanu omale kuue. |
|||||||
Lisaandmed | |||||||
Kirjandus | Muistendid Kalevipojast | ||||||
Sisu kommentaar | Kp; Vp | ||||||
Tööprotsess | |||||||
IDkood (Koobas) | 31633 | ||||||
Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
Sisestuskuupäev | 17.05.2018 | ||||||
Lisatud | 17.05.2018 14:54 | ||||||
Viimati muudetud | 27.09.2018 02:43 | ||||||
Andmed Kivikeses | |||||||
Säiliku viide | H II 29 | ||||||
Säilik | |||||||
Pala |