Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide H III 19, 849/54 (1)
Täisviide H III 19, 849/54 (1) < Viljandi khk. < Halliste khk., Abja v. — J. Riiet (1893)
Viite osad Kogu:H IIIKöide:19LK1:849LK2:854Pala:1
Kogumisaasta(d) 1893
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
A. Riiet
Pala kogumiskoht Viljandimaa, Halliste, Abja v.
Teksti sisu
Objekti liik kivi, järv
Tegelased kurat, hiid
Žanr muist
Jututüüp Jõumees jääb rammukatsumises kuraditega kimpu, Kalevipoeg aitab hädalist; Kp ja Vanapagan viskavad võidu kivi - üks Ülemiste järves, teine teispool kallast.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Kalevipoja visatud kivi
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Jüri
Vana vald Mõigu/Kurna
Vana küla Mõigu/Tallinn
Täpsem asukoht Ülemiste järve kaldal
Uus maakond Harju maakond
Uus vald Tallinna linn
Uus küla Tallinn
Koht 2
Objekti nimetus Vanapagana visatud kivi
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Jüri
Vana vald Mõigu/Kurna
Vana küla Mõigu/Tallinn
Täpsem asukoht Ülemiste järves
Uus maakond Harju maakond
Uus vald Tallinna linn
Uus küla Tallinn
Koht 3
Objekti nimetus Ülemiste järv
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Jüri
Vana vald Mõigu/Kurna
Vana küla Mõigu/Tallinn
Uus maakond Harju maakond
Uus vald Tallinna linn
Uus küla Tallinn
Tekst
Pä 6.
Kord oli üks tugeva jõuga mees. Ümberkaudu meeste seas ei olnud ühtegi leida, kes maadlemises ehk muidu jõu poolest tema vasta oleks saanud. Nähes, et ta kõikidest tugevam oli, läks ta reisima, et vahest mõne omasuguse kõvema mehega kokku juhtuks, kellega siis õige jõudu võiks katsuda. Nõnda juhtus ta viimaks suures metsas ühe üksiku majakese juure, kus üks vana naene üksina kodu oli. Vananaese küsimise pääle, mis ta otsib, kõneles jõumees oma loo ära, et ta tublit meest otsib, kellega maadelda võiks. Naene ütles selle pääle:
„Minu vanamees on oma kahe pojaga metsa läinud; kes teab, kui arvad, jää neid ootama!“
Ja jõumees jäi ka neid ootama.
Tükikese aja pärast tuli vanamees poegadega metsast kodu. Esimesel pojal oli põder üle õla ja teisel süld puid. Jõumees kõneles neile oma soovi ära, et ta tublit meest otsib, kellega jõudu katsuda võiks. Vanamees vastas sellepääle:
„Eks me või ka katsuda, aga enne tahame veel süüa; meie kõhud on metsas väga tühjaks läinud.“
Poisid nülgisid põdra ära, mis siis korraga keema pandi. Suur oli jõumehe imestus, et terve põder korraga keema pandi, ja veel suurem siis, kui vanamees poegadega põdra ka tervelt ära sõid. Jõumehele anti ka natuke leent kausiga nurka.
Esimene poeg ütles teisele, kui nägi, kuida jõumees sõi:
„See ei jõua ju kedagi süüagi, mis ta veel maadelda jõuab.“ Teine vastas:
„Noh, väha sööb, väha teeb kah!“
Onnikeses oli igas nurgas voodi, sinna heitsivad isa ja pojad magama, kuna ühte voodi ka jõumeest kästi heita ja enne puhata, kui jõukatsumine tuleb. Jõumees sai nüüd aru, et need kellegi õiged inimesed ei ole ja nendega maadlema ei maksa hakata, ning mõtles suure hirmuga, kuida säält põrguliste pesast ära põgeneda saaks. Varssi jäivad isa ning pojad magama ja norskasivad, et seinad värisesivad. Nüüd hakkasivad magajad paha haisu laskma ja nii kõvasti, et hoonekene värises. Esimene poeg virutas nii kõva paugu, et jõumees ühes voodiga nurgast välja teise poja voodi ette lendas. See aga saatis teda oma pauguga vanamehe voodi ette. Vanamees laskis nii tubli kärtsaku, et jõumees ühes voodiga uksest välja käis. Nüüd tõmbas jõumees jalad selga ja pistis lõikama. Vanamees kihutas poegadega järele. Jõumees jooksis, ilma et oleks teadnud kuhupoole, ikka edasi. Viimaks jõudis nii lõõtsutades Ülemiste järve ääre. Parajaste sel ajal jõudis ka Kalevipoeg, 700 saelauda, 500 raudnaela ja valge hobuse raibe vardaga seljas, sinna. Ta tahtis laudadest ja naelust parve teha ja järvele vahku püüdma minna, mistarvis ka hobuseraipe ligi oli võtnud. Kui Kalevipoeg jõumeest nägi, kes kangesti jookstes sinna jõudnud, küsis ta, mis temal viga olla. Kui jõumees temale oma loo ära kõneles, ütles Kalevipoeg:
„Poe minu püksi!“
Jõumees tegi ka seda ja puges Kalevipoja püksi.
Nüüd jõudis ka vanamees poegadega sinna. Nad nägivad, et tagaaetav Kalevipoja juures nende silmist ära kadus, sellepärast hakkasivad temaga kärkima:
„Kas sina see jõumees oled, kes meiega maadlema tahtis tulla?“
Kalevipoeg oli sellega rahul ja ütles „jah“. Hakkasivad siis Kalevipoeg ja vanem poeg maadlema. Kalevipoeg viskas oma vastase lendu ja lõi siis ta üle pää maa sisse ning vajutas siis jalakontsaga muldagi pääle. Nüüd tuli Kalevipojaga maadlema vanamehe noorem poeg, keda ta rinnuni maa sisse lõi. Kui nüüd vanamees nägi, kuidas poegadel käsi käis, ei julgenud ta enam Kalevipojaga maadlema minna, vaid kutsus teda võidu kivi viskama. Kalevipoeg oli sellega hääl meelel valmis. Vanamees võttis määratu kivi ja viskas. Kivi tõusis, lendas tüki maad ja kukkus viimaks kesset järve vette. Nüüd tõmbas ka Kalevipoeg suure kivimüraku kätte ja viskas teda nii suure jõuga, et ta teise poole järve kalda sisse langes. Need kivid olla veel praegu sääl näha: esimene kesset järve ja teine kaldal. Nii oli Kalevipoeg võitnud.
Nüüd nägi vanamees, et Kalevipoeg ka tema ära võitis, sellepärast katsus ära põgeneda ja pistis põrgu poole jooksma. Kalevipoeg jooksis talle järele kuni põrguni. Põrgusse sisseminek käis kalju vahelt läbi. Kui Kalevipoeg säält läbi läks, lõi ta käe ülesse kaljuprao vahele kinni ja jäi sinna vahiks, et vanakurat, põrgust enam välja ei pääseks inimesi eksitama. Pärast löönud põrgu sepp Kalevipoja käe veel raudnaelaga kalju külge kinni.
Redigeeritud tekst
Kord oli üks tugeva jõuga mees. Ümberkaudu meeste seas ei olnud ühtegi leida, kes maadlemises ehk muidu jõu poolest tema vasta oleks saanud. Nähes, et ta kõikidest tugevam oli, läks ta reisima, et vahest mõne omasuguse kõvema mehega kokku juhtuks, kellega siis õige jõudu võiks katsuda. Nõnda juhtus ta viimaks suures metsas ühe üksiku majakese juure, kus üks vana naene üksina kodu oli. Vananaese küsimise pääle, mis ta otsib, kõneles jõumees oma loo ära, et ta tublit meest otsib, kellega maadelda võiks. Naene ütles selle pääle:
„Minu vanamees on oma kahe pojaga metsa läinud; kes teab, kui arvad, jää neid ootama!“
Ja jõumees jäi ka neid ootama.
Tükikese aja pärast tuli vanamees poegadega metsast kodu. Esimesel pojal oli põder üle õla ja teisel süld puid. Jõumees kõneles neile oma soovi ära, et ta tublit meest otsib, kellega jõudu katsuda võiks. Vanamees vastas sellepääle:
„Eks me või ka katsuda, aga enne tahame veel süüa; meie kõhud on metsas väga tühjaks läinud.“
Poisid nülgisid põdra ära, mis siis korraga keema pandi. Suur oli jõumehe imestus, et terve põder korraga keema pandi, ja veel suurem siis, kui vanamees poegadega põdra ka tervelt ära sõid. Jõumehele anti ka natuke leent kausiga nurka.
Esimene poeg ütles teisele, kui nägi, kuida jõumees sõi:
„See ei jõua ju kedagi süüagi, mis ta veel maadelda jõuab.“ Teine vastas:
„Noh, väha sööb, väha teeb kah!“
Onnikeses oli igas nurgas voodi, sinna heitsivad isa ja pojad magama, kuna ühte voodi ka jõumeest kästi heita ja enne puhata, kui jõukatsumine tuleb. Jõumees sai nüüd aru, et need kellegi õiged inimesed ei ole ja nendega maadlema ei maksa hakata, ning mõtles suure hirmuga, kuida säält põrguliste pesast ära põgeneda saaks. Varssi jäivad isa ning pojad magama ja norskasivad, et seinad värisesivad. Nüüd hakkasivad magajad paha haisu laskma ja nii kõvasti, et hoonekene värises. Esimene poeg virutas nii kõva paugu, et jõumees ühes voodiga nurgast välja teise poja voodi ette lendas. See aga saatis teda oma pauguga vanamehe voodi ette. Vanamees laskis nii tubli kärtsaku, et jõumees ühes voodiga uksest välja käis. Nüüd tõmbas jõumees jalad selga ja pistis lõikama. Vanamees kihutas poegadega järele. Jõumees jooksis, ilma et oleks teadnud kuhupoole, ikka edasi. Viimaks jõudis nii lõõtsutades Ülemiste järve ääre. Parajaste sel ajal jõudis ka Kalevipoeg, 700 saelauda, 500 raudnaela ja valge hobuse raibe vardaga seljas, sinna. Ta tahtis laudadest ja naelust parve teha ja järvele vahku püüdma minna, mistarvis ka hobuseraipe ligi oli võtnud. Kui Kalevipoeg jõumeest nägi, kes kangesti jookstes sinna jõudnud, küsis ta, mis temal viga olla. Kui jõumees temale oma loo ära kõneles, ütles Kalevipoeg:
„Poe minu püksi!“
Jõumees tegi ka seda ja puges Kalevipoja püksi.
Nüüd jõudis ka vanamees poegadega sinna. Nad nägivad, et tagaaetav Kalevipoja juures nende silmist ära kadus, sellepärast hakkasivad temaga kärkima:
„Kas sina see jõumees oled, kes meiega maadlema tahtis tulla?“
Kalevipoeg oli sellega rahul ja ütles „jah“. Hakkasivad siis Kalevipoeg ja vanem poeg maadlema. Kalevipoeg viskas oma vastase lendu ja lõi siis ta üle pää maa sisse ning vajutas siis jalakontsaga muldagi pääle. Nüüd tuli Kalevipojaga maadlema vanamehe noorem poeg, keda ta rinnuni maa sisse lõi. Kui nüüd vanamees nägi, kuidas poegadel käsi käis, ei julgenud ta enam Kalevipojaga maadlema minna, vaid kutsus teda võidu kivi viskama. Kalevipoeg oli sellega hääl meelel valmis. Vanamees võttis määratu kivi ja viskas. Kivi tõusis, lendas tüki maad ja kukkus viimaks kesset järve vette. Nüüd tõmbas ka Kalevipoeg suure kivimüraku kätte ja viskas teda nii suure jõuga, et ta teise poole järve kalda sisse langes. Need kivid olla veel praegu sääl näha: esimene kesset järve ja teine kaldal. Nii oli Kalevipoeg võitnud.
Nüüd nägi vanamees, et Kalevipoeg ka tema ära võitis, sellepärast katsus ära põgeneda ja pistis põrgu poole jooksma. Kalevipoeg jooksis talle järele kuni põrguni. Põrgusse sisseminek käis kalju vahelt läbi. Kui Kalevipoeg säält läbi läks, lõi ta käe ülesse kaljuprao vahele kinni ja jäi sinna vahiks, et vanakurat, põrgust enam välja ei pääseks inimesi eksitama. Pärast löönud põrgu sepp Kalevipoja käe veel raudnaelaga kalju külge kinni.
Lisaandmed
Tekstimärkus Vrd. muist. 357-360.
Kirjandus Muistendid Kalevipojast
Sisu kommentaar Kp; Vp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31630
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 17.05.2018
Lisatud 17.05.2018 12:15
Viimati muudetud 25.06.2018 17:43
Andmed Kivikeses
Säiliku viide H III 19
Säilik ERA-10355-48017-87602
Pala ERA-14020-01599-44130