Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide E 38351/2
Täisviide E 38351/2 < Kadrina khk., Hõbeda v. — A. C. Kivi < Paul Schneider (1899)
Viite osad Kogu:EKöide:LK1:38351LK2:38352Pala:
Kogumisaasta(d) 1899
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Paul Schneider Virumaa, Kadrina, Hõbeda v.
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Alfred Constantin Kivi
Teksti sisu
Objekti liik soo/raba
Tegelased hiid, kurat, isik
Žanr muist
Jututüüp Vägilane jääb rammukatsumises põrgulistega kimpu ja põgeneb; Kalevipoeg kavandab Sirtsusohu silda, kui vägilane abi palub; siili nõu.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Sirtsisoo
Rahvapärane nimi Sirtsusoo
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Viru-Nigula
Vana küla Tudu / Sonda
Täpsem asukoht Soo asub Alutaguses Sonda ja Tudu vahel Ida- ja Lääne-Virumaa piiril.
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus küla Tudu / Sonda
Tekst
Väeti vägilane
Eestimaal olnud korra üks vägilane. See võitnud hulga teisi vägilasi ju ära. Otsinud teine vastast, aga pole leind. Võtt viimaks kohe teereisi ette, et vastast otsida. Mehel olnud ju hulk maad ära käidud. Õhtu tulnud peale. Läinud ühte majasse öömajale. Ena, old see va õeluste pesa! Vanamoor kiet lees suppi ja küsinud vägilaselt, mis ta hulgub.
Vägilane vasta:
„Ma olen kuulus vägilane ja otsin vastast. Sellepärast just selle teereisi ette võtsin nüüd seie öömajale.“
„Mhmh! Või nii!“ ütleb vanamoor. „No eks sa ole. Mul ka paar poega, kaunid jõmpsikud teised, eks sa või nendega rammu katsuda.“
Vägilane nõus.
Varsti tulivad kaks noortmeest sisse; need olivadki vanamoori pojad. Vanamoor seletas neile, et see inimene on tulnd omale vastast otsima ja jäend seie öömajale.
Vanamoori pojad hakkanud sööma. Öelnud teised:
„Noh, va vägimees, tule ka sööma!“
Vägilane läheb. Aga ei väeti jaksa süüa kedagi! Vanamoori pojad õgivad mis kole näha ja irvitavad vägilase vähese söögiisu üle. Vägilane näeb selgesti, et see enam õige asi ei ole ja kahetseb oma seietulemist.
Söömine lõppes. Heideti magama. Vägilane võeti kahe mehe vahele õlgede peale.
Varsti uinusivad kõik magama, ei uinund aga vägilane. Pea käis vali pauk ja vägilane oli õlgedelt nagu enne nurgas. Mis see oli? Ei muud, kui veikene põrgulise õhupäästmine. Hirmuga kobib vägimees õlgedele tagasi. Teine pauk teiselt poolt ja vägimees jälle nurgas. Kobib küll veel õlgedele, aga ei rahu enam sugugi — pauk paugu järele ja vaene vägilane ei saa muud teha, kui õlgedele tagasi ronida. Väsib teine viimaks koguni ära. No mis sa tahad ära teha?! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui katsub, et saab minema. Jookseb teine ju hulk maad. Valge suur, kui viimaks talle Kalevipoeg vasta tuleb, kaksteistkümmend tosinat laudu seljas. Tahand teine üle Sirtsu soo silda ehitada.
Vägilane Kalevipoega paluma:
„Ole va kallis, võta mind oma hoiu alla, vanad kurjad ajavad mind taga!“
Kalevipoeg pistab mehikese tasku. Läheb edasi. Tõepoolest tulevad talle ka kaks kurjavaimu vasta. Nõuavad Kalevipojalt vägilast.
Kalevipoeg ütlema:
„Mis vägilast te mu käest otsite?“ ja hakkab teisa materdama. Lauad kätte ja kõik vanapoiste selga puruks. Kalevipojal enesel süüd: ta tagus laudadega lapiti. Ei vanadpoisid pelga sugugi.
Ena, hakkand üks loom põesast laulma:
„Ser-vi-ti, ser-vi-ti, Kalevipoeg!“
Kalevipoeg hakkand kohe serviti laudadega huubeldama. Huubeldand siis mehikesi õigel taval, nii et teised viimaks siniseks auruks muutunud.
„Kes see oli, kes mind põõsast õpetas?“
„Siil, siil, Kalevipoeg,“ vastati põõsast.
„Või siil!“ sõnub Kalevipoeg. „Eks tule välja, ma näen ka, misukene mehike sa oled. Sa oled õpetamise eest aupalga vääriline.“
„Ei või tulla,“ vastab siil, „olen alasti.“
„Või nii,“ ütleb Kalevipoeg, „siis annan ma sulle tüki oma kasukast, mis sa omale katteks võid saada ja sa võid põesast välja käia.“
Kiskus kasuka küllest tüki nahka ja viskas põesasse. Sest ajast saadik on siilil okaskasukas seljas.
Kalevipoeg näeb, et laudu vähe järele jäenud, jätab nõu Sirtsusoo üle silda ehitada katki, võtab väetima vägilase taskust, paneb maha ja mõlemad lähevad oma teed.
Redigeeritud tekst
Väeti vägilane
Eestimaal olnud korra üks vägilane. See võitnud hulga teisi vägilasi ju ära. Otsinud teine vastast, aga pole leind. Võtt viimaks kohe teereisi ette, et vastast otsida. Mehel olnud ju hulk maad ära käidud. Õhtu tulnud peale. Läinud ühte majasse öömajale. Ena, old see va õeluste pesa! Vanamoor kiet lees suppi ja küsinud vägilaselt, mis ta hulgub.
Vägilane vasta:
„Ma olen kuulus vägilane ja otsin vastast. Sellepärast just selle teereisi ette võtsin nüüd seie öömajale.“
„Mhmh! Või nii!“ ütleb vanamoor. „No eks sa ole. Mul ka paar poega, kaunid jõmpsikud teised, eks sa või nendega rammu katsuda.“
Vägilane nõus.
Varsti tulivad kaks noortmeest sisse; need olivadki vanamoori pojad. Vanamoor seletas neile, et see inimene on tulnd omale vastast otsima ja jäend seie öömajale.
Vanamoori pojad hakkanud sööma. Öelnud teised:
„Noh, va vägimees, tule ka sööma!“
Vägilane läheb. Aga ei väeti jaksa süüa kedagi! Vanamoori pojad õgivad mis kole näha ja irvitavad vägilase vähese söögiisu üle. Vägilane näeb selgesti, et see enam õige asi ei ole ja kahetseb oma seietulemist.
Söömine lõppes. Heideti magama. Vägilane võeti kahe mehe vahele õlgede peale.
Varsti uinusivad kõik magama, ei uinund aga vägilane. Pea käis vali pauk ja vägilane oli õlgedelt nagu enne nurgas. Mis see oli? Ei muud, kui veikene põrgulise õhupäästmine. Hirmuga kobib vägimees õlgedele tagasi. Teine pauk teiselt poolt ja vägimees jälle nurgas. Kobib küll veel õlgedele, aga ei rahu enam sugugi — pauk paugu järele ja vaene vägilane ei saa muud teha, kui õlgedele tagasi ronida. Väsib teine viimaks koguni ära. No mis sa tahad ära teha?! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui katsub, et saab minema. Jookseb teine ju hulk maad. Valge suur, kui viimaks talle Kalevipoeg vasta tuleb, kaksteistkümmend tosinat laudu seljas. Tahand teine üle Sirtsu soo silda ehitada.
Vägilane Kalevipoega paluma:
„Ole va kallis, võta mind oma hoiu alla, vanad kurjad ajavad mind taga!“
Kalevipoeg pistab mehikese tasku. Läheb edasi. Tõepoolest tulevad talle ka kaks kurjavaimu vasta. Nõuavad Kalevipojalt vägilast.
Kalevipoeg ütlema:
„Mis vägilast te mu käest otsite?“ ja hakkab teisa materdama. Lauad kätte ja kõik vanapoiste selga puruks. Kalevipojal enesel süüd: ta tagus laudadega lapiti. Ei vanadpoisid pelga sugugi.
Ena, hakkand üks loom põesast laulma:
„Ser-vi-ti, ser-vi-ti, Kalevipoeg!“
Kalevipoeg hakkand kohe serviti laudadega huubeldama. Huubeldand siis mehikesi õigel taval, nii et teised viimaks siniseks auruks muutunud.
„Kes see oli, kes mind põõsast õpetas?“
„Siil, siil, Kalevipoeg,“ vastati põõsast.
„Või siil!“ sõnub Kalevipoeg. „Eks tule välja, ma näen ka, misukene mehike sa oled. Sa oled õpetamise eest aupalga vääriline.“
„Ei või tulla,“ vastab siil, „olen alasti.“
„Või nii,“ ütleb Kalevipoeg, „siis annan ma sulle tüki oma kasukast, mis sa omale katteks võid saada ja sa võid põesast välja käia.“
Kiskus kasuka küllest tüki nahka ja viskas põesasse. Sest ajast saadik on siilil okaskasukas seljas.
Kalevipoeg näeb, et laudu vähe järele jäenud, jätab nõu Sirtsusoo üle silda ehitada katki, võtab väetima vägilase taskust, paneb maha ja mõlemad lähevad oma teed.
Lisaandmed
Kirjandus Muistendid Kalevipojast
Sisu kommentaar Kp; Vp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31626
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 16.05.2018
Lisatud 16.05.2018 09:35
Viimati muudetud 25.06.2018 23:11
Andmed Kivikeses
Säiliku viide E
Säilik ERA-17312-41289-49420
Pala ERA-18175-63556-30613