Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | H III 17, 65/72 | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | H III 17, 65/72 < Haljala khk., Kavastu v., Kõldu k., Oru-Jaagu t. — V. Klaas < Juhan Reeberg < isa Jürilt (1894) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:H IIIKöide:17LK1:65LK2:72Pala: | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1894 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Pala kogumiskoht | teadmata |
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | vald | ||||||||||||||
| Tegelased | hiid, isik | ||||||||||||||
| Žanr | muist, paj | ||||||||||||||
| Jututüüp | Kavastu valla tugevatest meestes, rammukatsumisest ja Kalevipoja abist. | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Kavastu vald | ||||||||||||||
| Vana maakond | Virumaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Haljala | ||||||||||||||
| Vana vald | Kavastu | ||||||||||||||
| Uus maakond | Lääne-Viru maakond | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Eesti muinasjutt ramu meestest Mina olin tänava kevade Kõldu külas Oru Jaagu talus rätsepatööl (küla on Kavastu vallas Haljala khk.). Talu rentnik Juhan Reeberg jutustas mulle, kui ramumeestest meil parajate jutt käsil oli, 8. mail 1894 ühe jutu, mida ta oma isa Jüri suust olla kuulnud. Jutt oli mulle väga tähtis, ja Juhan old 20-aastane, kui isa rääkind. Jutt [järgneb] isa sõnadega. „Meie vallas Kavastus on ka tugevaid mehi, nagu Mälla Jaan ja paar teist viel. Ei leidnud siit ligidalt enestelle vastast, ehk küll kõik kõrtsid läbi käisid. Saivad viimaks kuulda, et teinepool Rakvere Anguse külas üks mies piab olema, kellest ükski lasi ei pia saama. Läksivad ka kolmekeste kuhe Anguselle. No ei ole selle vasta sääl saand, ei võideldes ega vägipulgaga. Tulivad mihed tagasi ja siunasivad: „Mis sa röögatumba inimeste kirja lued! Justkui tuanurgast võta kinni, mitte liigugi!“ Sestsaadik jäivad mihed nagu lotsi, kui nägivad, et „kange sõnni kehitajat“ ka ilmas on. Eks ükskord ole ka siin maal üks kange mies old. Ei ole keski teise kääs pidand. Läind viimaks õige mööda ilma kuukama ja vastust otsima. Ena, eksinud mehikene suure metsa sisse ära. Õhtu ieli saand ühe suure maja juure välja, kus pereeit üksi kodu old ja lient kietand. Ramumies palund süüa ja öömaja. Eit tuond suure vaagnaga, nagu puole vakaga lient ja kolm suurt leiba nagu tõllaratast lauale. Ramumies süönd vatsa täis ja öölnud: „Aitäh, eidekene, hea kõhutäie iest!“ Eit vastand: „Meie mihed panevad igaüks ike viis leiba nahka, sina ei saand puoltki leiba otsa. Küll oled aga närp,“ ja teind ka eksijalle õlgedest aseme põrandalle. Läbi une kuulnud ramumies, et maa müdisema ja maja kogu põrandaga värisema hakand. Ärgand ülesse ja saand aru, et müdin aiva ligemalle tuleb. Hirmuga pugend ta õlgede sisse ja piilund, kuda kaks koledat suurt miest tuppa tuld, kummagil määratumad piitsad õlal ja veskikivid viel plihude otsas. Piitsad riputatud varna ja hakatud süöma. Süönd, et ramumihel hirm tuld seda nähes. Siis pugend teised ka põhku magama. Enne magamajäämist nuuskind teised ninaga viel ja pomisend: „Nagu ristiinimese haisu oleks täna tuas?“ Siis jäänd norinal magama ja hakand kangeste pierestama. Lasknud nii kõvad kärakad, et pierestamise tuul ramumiest üle tua põranda teise seina ääre viskand. Sääl magand teine suur mies, sie tõmmand sääl jälle oma rabapüssi lahti ja mies lendand üle tua jälle esimise selja taha. Sedaviisi luopind miest kõik see üö ühest seinast teise, kunni hommiku ieli mehike uksest välja saand karata ja metsa punuda. Metsa müöda silides leidnud ta ühe jalgtie ja lülind seda müöda edasi. Vanaeide pojad ärgand aga siiski ukse kolina peale ülesse, äimand piitsad varnast õlale ja punund põgeneja järele. Ramumihel old juba väsimus kääs, kui iespoolt raskeid müksusid kuuld, otsekui tauks kiegi, et maapind aiva kõikund. Põrutamine läind ikka tugevamaks, kunni ramumies viimaks üht ilmatu kolakat miest näind eneselle vasta tulema, kellel kolmteistkümmend tosinat saelaudu seljas old. Ramumies hakand lauakandjat paluma, et teda tagaajajate kääst ära päästaks. Suur kolakas pistnud mihe nagu pisikese pulga oma püksitasku. Juba oldki ka tagaajajad sääl ja hakand aga kohe suurt miest piitsadega virutama. Suur mies pidand esmalt asja naljaks, aga kui viimaks näind, et kummagil enamb uitu peas põle old järele jätta, hakand laudadega vasta andma. Lüönd aga suure ähmiga lapiti lauaga, mis iga lüögiga plärtsti lõhki läind. Lind aga laulnud ülevelt: „Sõrvi lauda, sõrvi lauda!“ Mies hakand sõrviti andma, siis vast pand piitsamihed punuma. Siis tõmmand suur mies ramumihe püksitaskust välja ja küsind, kes ta olla ja mikspärast hulkuda. Kui kuulda saand, et mies vastust tuld otsima, andand mehikesele tubliste pükste peale ja käskind koju tüöle menna. Sellepärast ärgu mengu kiegi vastust otsima — küll ilmas kangemaid ka on.“ |
|||||||||||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||||||||||
| Eesti muinasjutt ramu meestest Mina olin tänava kevade Kõldu külas Oru Jaagu talus rätsepatööl (küla on Kavastu vallas Haljala khk.). Talu rentnik Juhan Reeberg jutustas mulle, kui ramumeestest meil parajate jutt käsil oli, 8. mail 1894 ühe jutu, mida ta oma isa Jüri suust olla kuulnud. Jutt oli mulle väga tähtis, ja Juhan old 20-aastane, kui isa rääkind. Jutt [järgneb] isa sõnadega. „Meie vallas Kavastus on ka tugevaid mehi, nagu Mälla Jaan ja paar teist viel. Ei leidnud siit ligidalt enestelle vastast, ehk küll kõik kõrtsid läbi käisid. Saivad viimaks kuulda, et teinepool Rakvere Anguse külas üks mies piab olema, kellest ükski lasi ei pia saama. Läksivad ka kolmekeste kuhe Anguselle. No ei ole selle vasta sääl saand, ei võideldes ega vägipulgaga. Tulivad mihed tagasi ja siunasivad: „Mis sa röögatumba inimeste kirja lued! Justkui tuanurgast võta kinni, mitte liigugi!“ Sestsaadik jäivad mihed nagu lotsi, kui nägivad, et „kange sõnni kehitajat“ ka ilmas on. Eks ükskord ole ka siin maal üks kange mies old. Ei ole keski teise kääs pidand. Läind viimaks õige mööda ilma kuukama ja vastust otsima. Ena, eksinud mehikene suure metsa sisse ära. Õhtu ieli saand ühe suure maja juure välja, kus pereeit üksi kodu old ja lient kietand. Ramumies palund süüa ja öömaja. Eit tuond suure vaagnaga, nagu puole vakaga lient ja kolm suurt leiba nagu tõllaratast lauale. Ramumies süönd vatsa täis ja öölnud: „Aitäh, eidekene, hea kõhutäie iest!“ Eit vastand: „Meie mihed panevad igaüks ike viis leiba nahka, sina ei saand puoltki leiba otsa. Küll oled aga närp,“ ja teind ka eksijalle õlgedest aseme põrandalle. Läbi une kuulnud ramumies, et maa müdisema ja maja kogu põrandaga värisema hakand. Ärgand ülesse ja saand aru, et müdin aiva ligemalle tuleb. Hirmuga pugend ta õlgede sisse ja piilund, kuda kaks koledat suurt miest tuppa tuld, kummagil määratumad piitsad õlal ja veskikivid viel plihude otsas. Piitsad riputatud varna ja hakatud süöma. Süönd, et ramumihel hirm tuld seda nähes. Siis pugend teised ka põhku magama. Enne magamajäämist nuuskind teised ninaga viel ja pomisend: „Nagu ristiinimese haisu oleks täna tuas?“ Siis jäänd norinal magama ja hakand kangeste pierestama. Lasknud nii kõvad kärakad, et pierestamise tuul ramumiest üle tua põranda teise seina ääre viskand. Sääl magand teine suur mies, sie tõmmand sääl jälle oma rabapüssi lahti ja mies lendand üle tua jälle esimise selja taha. Sedaviisi luopind miest kõik see üö ühest seinast teise, kunni hommiku ieli mehike uksest välja saand karata ja metsa punuda. Metsa müöda silides leidnud ta ühe jalgtie ja lülind seda müöda edasi. Vanaeide pojad ärgand aga siiski ukse kolina peale ülesse, äimand piitsad varnast õlale ja punund põgeneja järele. Ramumihel old juba väsimus kääs, kui iespoolt raskeid müksusid kuuld, otsekui tauks kiegi, et maapind aiva kõikund. Põrutamine läind ikka tugevamaks, kunni ramumies viimaks üht ilmatu kolakat miest näind eneselle vasta tulema, kellel kolmteistkümmend tosinat saelaudu seljas old. Ramumies hakand lauakandjat paluma, et teda tagaajajate kääst ära päästaks. Suur kolakas pistnud mihe nagu pisikese pulga oma püksitasku. Juba oldki ka tagaajajad sääl ja hakand aga kohe suurt miest piitsadega virutama. Suur mies pidand esmalt asja naljaks, aga kui viimaks näind, et kummagil enamb uitu peas põle old järele jätta, hakand laudadega vasta andma. Lüönd aga suure ähmiga lapiti lauaga, mis iga lüögiga plärtsti lõhki läind. Lind aga laulnud ülevelt: „Sõrvi lauda, sõrvi lauda!“ Mies hakand sõrviti andma, siis vast pand piitsamihed punuma. Siis tõmmand suur mies ramumihe püksitaskust välja ja küsind, kes ta olla ja mikspärast hulkuda. Kui kuulda saand, et mies vastust tuld otsima, andand mehikesele tubliste pükste peale ja käskind koju tüöle menna. Sellepärast ärgu mengu kiegi vastust otsima — küll ilmas kangemaid ka on.“ |
|||||||||||||||
| Lisaandmed | |||||||||||||||
| Kirjandus | Muistendid Kalevipojast | ||||||||||||||
| Sisu kommentaar | Kp | ||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 31625 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | 15.05.2018 | ||||||||||||||
| Lisatud | 15.05.2018 19:02 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 22.03.2019 15:09 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | H III 17 | ||||||||||||||
| Säilik | ERA-10354-62000-78909 | ||||||||||||||
| Pala | ERA-18175-63509-79970 | ||||||||||||||