Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Inland 1851, nr. 22
Täisviide Inland 1851, nr. 22, vg. 380—381 [< Kodavere].
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1851
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Bernhoff
Pala kogumiskoht Tartumaa, Kodavere
Teksti sisu
Objekti liik jõgi
Tegelased hiid
Žanr kirj, j
Jututüüp Kalevipoja mõõk Kääpa jões - ettekanne Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Kääpa jõgi
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Maarja-Magdaleena
Vana vald Saare
Vana küla Kääpa
Vana talu Kääpa
Uus maakond Jõgeva maakond
Uus küla Kääpa
Märkus Orienteerumiseks vaadatagu Rückeri kaardilt teed Halliku mõisast Kodavere khk-s kuni Peterburi maanteeni. Kus tee ületab oja, on sild, sellest paremal alamjooksul mõõk, vasakul, peaaegu nurgeti teega, talu, paremal kaldal tegevuspaik. — [Bernhoff]
Tekst
[Kalevipoja mõõk Kääpa jões]
[Ber]n[hoff], Des Kalewiden Tod und Schwert
(Verlesen in der Sitzung der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat am 9. Mai 1851.)
In dem ersten Hefte ersten Bandes der Verhandlungen der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat erwähnt Dr. Fählmann auf der Seite 40 Dorpats und seiner nächsten Umgebung als des classischen Bodens der Ehsten. Unter Anderem spricht er dort von einem nahen Bächlein, in welchem das blinkende und singende Schwert des Kalewiden liege, benennt aber sonst weder den Bach, noch die Art und Weise; wie das Schwert dahin gekommen sei. Es dürfte vielleicht von einigem Interesse sein, wenn ich der ehrenwerthen Gesellschaft kurz mittheile, was ich darüber in meinem Knabenalter gehört habe. Die Sage in ihrer grösseren Ausführlichkeit ist mir aus dem Gedächtniss verschwunden; aber wie und wo der Kalewide seinen Tod gefunden, wie und wo er sein Schwert hingelegt habe, ist mir unvergesslich geblieben.
Sein Schwert soll in dem zum Gute Sarenhof gehörigen, ungefähr 38 Werst von Dorpat entfernten Keapaschen Bache liegen, der, aus dem Jegel'schen See entspringend, nach einem kurzen Lauf (16 bis 17 Werst) sich in den Peipussee ergiesst und je nach der Örtlichkeit verschiedene Namen führt: Keapa-jöggi, Kösse-jöggi, bei der Mündung Ommedu-jöggi. Auf der Rückerschen Charte ist bei der Mündung der Krug Ommedoangegeben. Dort, wo das Schwert liegen soll, heisst er Keapa-jöggi, genannt nach dem Gesinde Keapa1, welches an diesem Bache und dem Kirchenwege zwischen Hallik und Sarenhof liegt. Auf diesem Wege nun, in der Nähe des Gesindes und Baches Keapa, erzählte mir ein sagenkundiger Anwohner die Heldenthaten des Kalewiden mit solcher Ausführlichkeit, wie ich sie sonst nicht gehört hatte. Was davon in meinem Gedächtnisse geblieben ist, fasse ich in Folgendem zusammen.
Vor Zeiten war hier ein unermesslicher Wald. Der Kalewide verfolgt die Feinde hierher über den Bach, wo sie in dem Dickicht des Waldes Schutz suchen und finden. Was den Feinden in vielen Kämpfen und Schlachten nicht gelungen war, das gelingt ihnen hier durch Zufall. Umschwärmt von zahllosen und nimmer ruhenden Feinden, ermüdet von Kampf und Verfolgung, gedrückt von der Hitze des Tages und gequält von brennendem Durst legt sich der allgefürchtete Kalewide auf den Bauch nieder, um aus dem Bach zu trinken. Seine ungeheure Länge bringt ihm Verderben; denn seine Füsse reichen nah an des Waldes Saum, der die Feinde birgt. Als er eben längelang hingestreckt mit dem Munde das Wasser aus dem Bacli einzieht, stürzen die Feinde aus dem Walde und trennen ihm die Füsse mit ihren Schwertern von den Beinen. Noch auf den Knieen nimmt er blutige Rache an den Gegnern; die übrigen birgt der Wald. Hier verblutet der Held und sterbend wirft er sein colossales und gefürchtetes Schwert in eine tiefe -Stelle des Keapaschen Baches, damit es dort seine Thaten den kommenden Geschlechtern verkünde und nicht in der Feinde Händen schmälere. Freund und Feind bringt es nicht mehr herauf. Sie spannen gar einige Joch Ochsen an dasselbe und ziehen und ziehen, und heben und heben; doch wieder und wieder sinkt es, bis es endlich mit menschlicher Stimme von dem eitlen und vergeblichen Thun abräth und sich eine bleibende Ruh erwirkt. Noch lange sahen die Voreltern bei Keapa das Schwert blinken und noch heutzutage zeigt es sich manchem Glücklichen.
Unterdess an dem Bache angekommen, zeigte er mir sogar die Stelle, wo das Schwert liege, nämlich eine kurze Strecke rechts von der Brücke, wenn man von der Hallikschen Seite kommt2. Es ist mir noch sehr erinnerlich, dass ich damals bis zur Ermüdung an dem Ufer bald stehend, bald liegend das Schwert mit den Augen suchte. So oft ich auch später über die Keapasche Brücke fuhr, sah ich jedesmal unwillkürlich nach der bezeichneten Stelle hin; erspähte doch keinmal des Kalewiden blinkendes Schwert.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1Ich finde das Wort auch Käpa geschrieben; dort spricht man, wie ich geschrieben habe.
2Um sich zu orientiren, verfolge man auf der Rückerschen Charte den Weg vom Gute Hallik im Koddaferschen Kirchspiele bis zu der St. Petersburger Heerstrasse. Wo der Weg den Bach durchschneidet, ist die Brücke, rechts von derselben bachab das Schwert, links fast im Winkel am Wege das Gesinde, an dem rechten Ufer der Schauplatz. — [Ber]n[hoff].
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
[TÕLGE]
[Bernhoff], Kalevi surm ja mõõk.
(Ette loetud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul Tartus 9. mail 1851. a.)
Õpetatud Eesti Seltsi Toimetuste esimeses köites Tartus mainib dr. Faehlmann 40. leheküljel Tartut ja selle ümbrust eestlaste [muistendite] klassikalise alana. Muude hulgas kõneleb ta seal ühest ligidasest ojakesest, milles lamavat Kalevi helkiv ja laulev mõõk, ei nimeta aga oja ega ka viisi, kuidas mõõk sinna on sattunud. Võib-olla pakub huvi, kui ma auväärsele Seltsile lühidalt teatan, mis ma poisikesepõlves sellest kuulnud olen. Muistend oma suuremas täpsuses on mul mälust kadunud, aga kus ja kuidas Kalev surma leidis, kuidas ja kus ta oma mõõga on ära heitnud, on mul meelde jäänud.
Tema mõõk peab Saare mõisale kuuluvas, Tartust umbes 38 versta eemal olevas Kääpa jões lamama, mis, Jõemõisa järvest lähtudes, lühikese jooksu järel (16—17 versta) suubub Peipsisse ja saab vastavalt kohate mitmesuguseid nimetusi: Kääpa jõgi, Kose jõgi, suubumiskohal Omedu jõgi. Rückeri kaardil on suubumiskohal antud Omedu kõrts. Seal, kus peab lebama mõõk, kutsutakse teda Kääpa jõeks, nimetatud Kääpa1 talu järgi, mis asetseb selle oja kaldal ja kirikutee ääres Halliku ja Saare mõisa vahel. Sellel teel, talu ja oja ligidal, jutustas mulle muistendeid teadev inimene Kalevi kangelastegudest sellise üksikasjalikkusega, nagu ma neid kunagi kuulnud ei olnud. Mis sellest minu mällu on jäänud, võtan ma kokku järgnevas.
Minevikus oli siin mõõtmatu mets. Kalev jälitab vaenlasi siia üle oja, kus nad metsapadrikus kaitset otsivad ja leiavad. Mis vaenlastel paljudes võitlustes ja lahinguis ei õnnestunud, see õnnestub neil siin juhuslikult. Ümbritsetud arvukaist ja mitte kunagi rahunevaist vaenlastest, väsitatud võitlusest ja jälitusest, piinatud paneva palavusest ja põletavast janust, heidab kõigi poolt kardetud Kalev kõhuli, et ojast juua. Tema kohutav pikkus viib ta hukatusele; tema jalad ulatuvad kuni metsaveereni, mis varjab vaenlasi. Kui ta parajasti enda on välja sirutanud ja suuga ojast vett joob, tormavad vaenlased metsast ja oma mõõkadega lahutavad tema jalad kehast. Veel põlvedel teostab ta verise kättemaksu vastastele, ülejäänud peidab mets. Siin jookseb kangelane verest tühjaks ja viskab surres oma hiiglasuure ja kardetava mõõga Kääpa jõe sügavasse kohta, et see seal tema tegudest tulevastele põlvedele teataks ja mitte vaenlaste kätes ei aheneks. Sõber ega vaenlane ei too seda enam välja. Nad ikendavad koguni mõned härjad mõõga külge ja üha tõmbavad ning tõstavad. Ikka ja jälle vajub ta, kuni lõpuks inimese häälega seda tühist ja asjatut tegevust maha laidab ja endale püsiva rahu kätte võidab. Veel kaua nägid esivanemad Kääpas mõõka helkimas ja veel tänapäeval näitab ta end mõnele õnnelikule. Vaheajal oja kaldale jõudnud, näitas ta [see kohalik elanik] mulle koguni kohta, kus mõõk lamavat, nimelt veidi maad paremal pool silda, kui tulla Halliku poolt.2 Mulle meenub väga, et ma seekord kuni väsimuseni kaldal kord seistes, kord lamades mõõka silmadega otsisin. Nii tihti kui ma ka hiljem üle Kääpa silla sõitsin, vaatasin iga kord tahtmatult märgitud koha poole; ei silmanud aga kunagi seda Kalevi helkivat mõõka.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1 Olen leidnud nime kirjutatavat ka Käpa; seal kõneldakse nii, nagu ma olen kirjutanud. [Muidugi vanas kirjaviisis Käpa, lugeda — Kääpa.]
2 Orienteerumiseks vaadatagu Rückeri kaardilt teed Halliku mõisast Kodavere khk-s kuni Peterburi maanteeni. Kus tee ületab oja, on sild, sellest paremal alamjooksul mõõk, vasakul, peaaegu nurgeti teega, talu, paremal kaldal tegevuspaik. — [Ber]n[hoff].
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Redigeeritud tekst
[Kalevipoja mõõk Kääpa jões]
[TÕLGE]
[Bernhoff], Kalevi surm ja mõõk.
(Ette loetud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul Tartus 9. mail 1851. a.)
Õpetatud Eesti Seltsi Toimetuste esimeses köites Tartus mainib dr. Faehlmann 40. leheküljel Tartut ja selle ümbrust eestlaste [muistendite] klassikalise alana. Muude hulgas kõneleb ta seal ühest ligidasest ojakesest, milles lamavat Kalevi helkiv ja laulev mõõk, ei nimeta aga oja ega ka viisi, kuidas mõõk sinna on sattunud. Võib-olla pakub huvi, kui ma auväärsele Seltsile lühidalt teatan, mis ma poisikesepõlves sellest kuulnud olen. Muistend oma suuremas täpsuses on mul mälust kadunud, aga kus ja kuidas Kalev surma leidis, kuidas ja kus ta oma mõõga on ära heitnud, on mul meelde jäänud.
Tema mõõk peab Saare mõisale kuuluvas, Tartust umbes 38 versta eemal olevas Kääpa jões lamama, mis, Jõemõisa järvest lähtudes, lühikese jooksu järel (16—17 versta) suubub Peipsisse ja saab vastavalt kohate mitmesuguseid nimetusi: Kääpa jõgi, Kose jõgi, suubumiskohal Omedu jõgi. Rückeri kaardil on suubumiskohal antud Omedu kõrts. Seal, kus peab lebama mõõk, kutsutakse teda Kääpa jõeks, nimetatud Kääpa1 talu järgi, mis asetseb selle oja kaldal ja kirikutee ääres Halliku ja Saare mõisa vahel. Sellel teel, talu ja oja ligidal, jutustas mulle muistendeid teadev inimene Kalevi kangelastegudest sellise üksikasjalikkusega, nagu ma neid kunagi kuulnud ei olnud. Mis sellest minu mällu on jäänud, võtan ma kokku järgnevas.
Minevikus oli siin mõõtmatu mets. Kalev jälitab vaenlasi siia üle oja, kus nad metsapadrikus kaitset otsivad ja leiavad. Mis vaenlastel paljudes võitlustes ja lahinguis ei õnnestunud, see õnnestub neil siin juhuslikult. Ümbritsetud arvukaist ja mitte kunagi rahunevaist vaenlastest, väsitatud võitlusest ja jälitusest, piinatud paneva palavusest ja põletavast janust, heidab kõigi poolt kardetud Kalev kõhuli, et ojast juua. Tema kohutav pikkus viib ta hukatusele; tema jalad ulatuvad kuni metsaveereni, mis varjab vaenlasi. Kui ta parajasti enda on välja sirutanud ja suuga ojast vett joob, tormavad vaenlased metsast ja oma mõõkadega lahutavad tema jalad kehast. Veel põlvedel teostab ta verise kättemaksu vastastele, ülejäänud peidab mets. Siin jookseb kangelane verest tühjaks ja viskab surres oma hiiglasuure ja kardetava mõõga Kääpa jõe sügavasse kohta, et see seal tema tegudest tulevastele põlvedele teataks ja mitte vaenlaste kätes ei aheneks. Sõber ega vaenlane ei too seda enam välja. Nad ikendavad koguni mõned härjad mõõga külge ja üha tõmbavad ning tõstavad. Ikka ja jälle vajub ta, kuni lõpuks inimese häälega seda tühist ja asjatut tegevust maha laidab ja endale püsiva rahu kätte võidab. Veel kaua nägid esivanemad Kääpas mõõka helkimas ja veel tänapäeval näitab ta end mõnele õnnelikule. Vaheajal oja kaldale jõudnud, näitas ta [see kohalik elanik] mulle koguni kohta, kus mõõk lamavat, nimelt veidi maad paremal pool silda, kui tulla Halliku poolt.2 Mulle meenub väga, et ma seekord kuni väsimuseni kaldal kord seistes, kord lamades mõõka silmadega otsisin. Nii tihti kui ma ka hiljem üle Kääpa silla sõitsin, vaatasin iga kord tahtmatult märgitud koha poole; ei silmanud aga kunagi seda Kalevi helkivat mõõka.

-------------------
1 Olen leidnud nime kirjutatavat ka Käpa; seal kõneldakse nii, nagu ma olen kirjutanud. [Muidugi vanas kirjaviisis Käpa, lugeda — Kääpa.]
2 Orienteerumiseks vaadatagu Rückeri kaardilt teed Halliku mõisast Kodavere khk-s kuni Peterburi maanteeni. Kus tee ületab oja, on sild, sellest paremal alamjooksul mõõk, vasakul, peaaegu nurgeti teega, talu, paremal kaldal tegevuspaik. — [Ber]n[hoff].
-------------------
Lisaandmed
Tekstimärkus Ette loetud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul Tartus 9. mail 1851. a.
Vrd. ka: Vaenlased tapavad jõest joova Kalevipoja, muist. 341.
Kirjandus "Muistendid Kalevipojast"
Sisu kommentaar Kp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31575
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 07.05.2018
Lisatud 07.05.2018 16:28
Viimati muudetud 07.05.2018 16:28
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala