Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | E 2251/9 (91) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | E 2251/9 (91) < Risti khk., Nõva v. — J. Holts (1892) | ||||||
| Viite osad | Kogu:EKöide:3LK1:2251LK2:2259Pala:91 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1892 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala kogumiskoht | Harjumaa, Risti, Nõva v. |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | järv | ||||||
| Tegelased | hiid/kurat, libahunt | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Kalevipoeg veab laudu läbi Peipsi; võitlus Vanapaganaga; siili abi. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Peipsi järv | ||||||
| Tekst | |||||||
| Kalevipoeg ja Vanapagan Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakkanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakkanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: „No olgu peale,“ ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakkanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: „Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema.“ Kalevipoeg hakkanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakkanud kaduma ja pea kumisenud Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: „Servi lauda, servi lauda!“ Kalevipoeg hakkanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakkanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakkanud ta hüüdma: „Kes sa olid, kes mulle ütlesid: „Servi lauda, servi lauda“?“ Aga üks õölnud rohu seest: „Mina see olin!“ Kalevipoeg hüüdnud: „Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!“ Hääl hüüdnud jälle rohu seest: „Ma ei või mitte, ma olen alasti.“ Kalevipoeg öölnud: „Ära karda, tule aga julgestel“ Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: „Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud.“ Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakkanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks! Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema. Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärganud selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Kalevipoeg ja Vanapagan Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakkanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakkanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: „No olgu peale,“ ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakkanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: „Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema.“ Kalevipoeg hakkanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakkanud kaduma ja pea kumisenud Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: „Servi lauda, servi lauda!“ Kalevipoeg hakkanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakkanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakkanud ta hüüdma: „Kes sa olid, kes mulle ütlesid: „Servi lauda, servi lauda“?“ Aga üks õölnud rohu seest: „Mina see olin!“ Kalevipoeg hüüdnud: „Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!“ Hääl hüüdnud jälle rohu seest: „Ma ei või mitte, ma olen alasti.“ Kalevipoeg öölnud: „Ära karda, tule aga julgestel“ Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: „Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud.“ Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakkanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks! Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema. Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärganud selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | Vrd. Vete sügavused, muist. 328. | ||||||
| Kirjandus | Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97—101. ja \\\"Muistendid Kalevipojast\\\" | ||||||
| Sisu kommentaar | Kp; Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 31505 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 30.04.2018 | ||||||
| Lisatud | 30.04.2018 16:25 | ||||||
| Viimati muudetud | 10.07.2018 18:29 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | E 3 | ||||||
| Säilik | ERA-13303-69518-75461 | ||||||
| Pala | ERA-18119-59115-31484 | ||||||