Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Postimees 29. XII 1898
Täisviide Postimees 29. XII 1898, nr. 289, lk. 1—2 < Haljala khk., Palmse v. — J. Jung.
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1898
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Jaan Jung
Pala päritolukoht Virumaa, Haljala, Palmse v.
Teksti sisu
Objekti liik kirik
Tegelased isik
Muud märksõnad ehitusohver
Žanr mj
Jututüüp Olev ehitab Oleviste kirikut, hukkub oma nime kuuldes; Olevi poeg ehitab samal ajal Narva kirikut, vasar isaga kahepeale.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Oleviste kirik
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Tallinn
Vana küla Tallinn
Uus maakond Harju maakond
Uus vald Tallinna linn
Uus küla Tallinn
Koht 2
Objekti nimetus Narva kirik
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Vaivara
Vana küla Narva
Uus maakond Ida-Viru maakond
Uus küla Narva
Tekst
Olevi kirikuehitamise muinasjutt
[- – -]
„Kui kange mees Olev juba palju aastaid siin metsas (Palmses, aga kus metsas, ei ole teada) ühes üksikus talus oli elanud ja oma naiste-lastega maja pidanud, iseäranis, lahus teistest inimestest, siis tundnud ka temagi viimaks ära, et surm tema suu ükskord kinni sulub, ja ta kalmule kantakse. Et ta aga mitte ilma mälestust mahajätmata maailmast ei lahkuks, sellepärast võtnud ta nõuks niisugust tööd ära teha, mis mitusada aastat seisab ja tuleva põlve rahvale kanget meest meelde tuletab. Selle nõuga läinud ta Tallinna ja hakanud sääl suurt kirikut ehitama. Ehitus läinud ruttu edasi ja müürid tõusnud ruttu ülesse. Kirik olnud nii suur, et sellesarnast veel kusagil polnud nähtud. Kõigel ehituse ajal käinud Olev igal ööl kodu. Ükskord saanud temal ehituse juures materjal otsa, mida Tallinnast mitte saada ei ole olnud. Siis jooksnud Olev lõunasöögi ajal Narva ja toonud säält, mis ehituse juures tarvis olnud. — Igal asjal on aga omad takistused, nõnda ka selle kange mehe kirikuehitusel. Olevit ei olla keegi nime pidi tundnud ega pole ta seda ka kellelegi ütelnud. Kord teinud ta veel tõotuse, et keegi tema nime enne ei pea teada saama, kui kirik valmis on. See tõotus ärritanud tema vastaseid veel enam. Mitmed võtnud nõuks temale näidata, et ta sõnapidamises mitte niisugune kangelane ei ole, kui oma töödes. Küll meelitatud teda ja ähvardatud, aga ilmaasjata. Viimaks võetud kavalus appi. Tema järele hakatud valvama, kuhu ta õhtul läheb ja kust ta hommikul tuleb, et tema kodu teada saada. Viimaks saadud see ka kavalusega kätte. Siis käidud igal öösel ja päeval tema toa akna all kuulamas, et ehk juhtub tema naene kuidagi oma mehe nime kogemata nimetama. Kaua olnud nende vaev asjata, kuna kirik juba valmis hakanud saama. Ükskord hakanud aga Olevi poeg kibedasti nutma. Ema pannud ta kätkisse ja hakanud ise kiigutades kätkilaulu laulma:
Ära nuta, pojukene,
ära nuta, ära kaeba.
Las´ tuleb Olev koduje,
see toob sooje saiaida,
magusaida maasikaida,
paremaida pähkelaida jne.
See laul olnud nüüd Olevi surmakuulutus. Vastased saanud säält kangelase nime teada ja rutanud kohe Tallinna, et seda enne kiriku valmissaamist temale kuulutada. Kui nad näinud, et kirik juba pea valmis, olnud nende lootus peaaegu otsas. Üks aga hüüdnud veel alt Olevile:
„Olev, lipuvarras on kõver!“ — Kui Olev oma nime kuulnud, ja veel seda, et lipuvarras tuleb parandada, kukkunud ta kiriku torni otsast maha ja surnuks. — Kangelase auks pandud aga kirikule tegija nimi. — Olevi tehtud torn olla aga praegusest veel 15 sülda pikem olnud.
Kui Olev Tallinnas kirikut ehitanud, siis olla tema poeg Narvas kirikut ja kantsisid ehitanud. Selle töö juures olnud neil aga üksainus vasar, mida nad ühe käest teise kätte visanud. —
Kui Olev kiriku torni otsast maha kukkunud, siis tulnud uss ja konn tema seest välja, kuida seda Oleviste kiriku seina ääres kivi paal praegu veel näha olla. Ometi ei tahta inimesed, kes seda räägivad, mitte uskuda, et see nõnda on, vaid ütlevad, et sakslased selle kivi sinna pannud, et sellega Eesti vägevat kirikuehitajat nõiaks tunnistada, kellest ussid ja konnad välja tulevad. Kui Olev nõid oleks olnud, ega ta siis kirikut oleks ehitama hakanud, sest et see püha koda on.“
Nõnda muinasjutt.
Redigeeritud tekst
Olevi kirikuehitamise muinasjutt
[- – -]
„Kui kange mees Olev juba palju aastaid siin metsas (Palmses, aga kus metsas, ei ole teada) ühes üksikus talus oli elanud ja oma naiste-lastega maja pidanud, iseäranis, lahus teistest inimestest, siis tundnud ka temagi viimaks ära, et surm tema suu ükskord kinni sulub, ja ta kalmule kantakse. Et ta aga mitte ilma mälestust mahajätmata maailmast ei lahkuks, sellepärast võtnud ta nõuks niisugust tööd ära teha, mis mitusada aastat seisab ja tuleva põlve rahvale kanget meest meelde tuletab. Selle nõuga läinud ta Tallinna ja hakanud sääl suurt kirikut ehitama. Ehitus läinud ruttu edasi ja müürid tõusnud ruttu ülesse. Kirik olnud nii suur, et sellesarnast veel kusagil polnud nähtud. Kõigel ehituse ajal käinud Olev igal ööl kodu. Ükskord saanud temal ehituse juures materjal otsa, mida Tallinnast mitte saada ei ole olnud. Siis jooksnud Olev lõunasöögi ajal Narva ja toonud säält, mis ehituse juures tarvis olnud. — Igal asjal on aga omad takistused, nõnda ka selle kange mehe kirikuehitusel. Olevit ei olla keegi nime pidi tundnud ega pole ta seda ka kellelegi ütelnud. Kord teinud ta veel tõotuse, et keegi tema nime enne ei pea teada saama, kui kirik valmis on. See tõotus ärritanud tema vastaseid veel enam. Mitmed võtnud nõuks temale näidata, et ta sõnapidamises mitte niisugune kangelane ei ole, kui oma töödes. Küll meelitatud teda ja ähvardatud, aga ilmaasjata. Viimaks võetud kavalus appi. Tema järele hakatud valvama, kuhu ta õhtul läheb ja kust ta hommikul tuleb, et tema kodu teada saada. Viimaks saadud see ka kavalusega kätte. Siis käidud igal öösel ja päeval tema toa akna all kuulamas, et ehk juhtub tema naene kuidagi oma mehe nime kogemata nimetama. Kaua olnud nende vaev asjata, kuna kirik juba valmis hakanud saama. Ükskord hakanud aga Olevi poeg kibedasti nutma. Ema pannud ta kätkisse ja hakanud ise kiigutades kätkilaulu laulma:
Ära nuta, pojukene,
ära nuta, ära kaeba.
Las´ tuleb Olev koduje,
see toob sooje saiaida,
magusaida maasikaida,
paremaida pähkelaida jne.
See laul olnud nüüd Olevi surmakuulutus. Vastased saanud säält kangelase nime teada ja rutanud kohe Tallinna, et seda enne kiriku valmissaamist temale kuulutada. Kui nad näinud, et kirik juba pea valmis, olnud nende lootus peaaegu otsas. Üks aga hüüdnud veel alt Olevile:
„Olev, lipuvarras on kõver!“ — Kui Olev oma nime kuulnud, ja veel seda, et lipuvarras tuleb parandada, kukkunud ta kiriku torni otsast maha ja surnuks. — Kangelase auks pandud aga kirikule tegija nimi. — Olevi tehtud torn olla aga praegusest veel 15 sülda pikem olnud.
Kui Olev Tallinnas kirikut ehitanud, siis olla tema poeg Narvas kirikut ja kantsisid ehitanud. Selle töö juures olnud neil aga üksainus vasar, mida nad ühe käest teise kätte visanud. —
Kui Olev kiriku torni otsast maha kukkunud, siis tulnud uss ja konn tema seest välja, kuida seda Oleviste kiriku seina ääres kivi paal praegu veel näha olla. Ometi ei tahta inimesed, kes seda räägivad, mitte uskuda, et see nõnda on, vaid ütlevad, et sakslased selle kivi sinna pannud, et sellega Eesti vägevat kirikuehitajat nõiaks tunnistada, kellest ussid ja konnad välja tulevad. Kui Olev nõid oleks olnud, ega ta siis kirikut oleks ehitama hakanud, sest et see püha koda on.“
Nõnda muinasjutt.
Lisaandmed
Tekstimärkus Sama muistend on saadetud Õpetatud Eesti Seltsile saksa keeles: Olews Sage aus Palms in Estland. ÕES, SK 657, 7/11 — J. Jung.
Kirjandus Trükitud: "Muistendid Kalevipojast"
Sisu kommentaar Olev; Olevi poeg
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31465
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 24.04.2018
Lisatud 24.04.2018 10:11
Viimati muudetud 24.04.2018 10:11
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala