Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | M. J. Eisen, Esivanemale varandus | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | M. J. Eisen, Esivanemale varandus, lk. 25—27. | ||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | |||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | kivi, kirik | ||||||
| Tegelased | kurat, isik | ||||||
| Žanr | muist, topon | ||||||
| Jututüüp | Oleviste kiriku ehitamisest; kirikul hukkunud ehitusmeistri, Olevi, järgi nimi; Vanapagan rihib kirikut lingukiviga, mis kukub Ruila mõisa põllule. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Vanapagana visatud kivi | ||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||
| Kihelkond | Hageri | ||||||
| Vana küla | Ruila? | ||||||
| Täpsem asukoht | Ruila mõisa põllul Pärnu-Tallinna tee ääres. | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Oleviste kirik | ||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||
| Kihelkond | Tallinn | ||||||
| Vana küla | Tallinn | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Uus vald | Tallinna linn | ||||||
| Uus küla | Tallinn | ||||||
| Tekst | |||||||
| Oleviste kirik Muistsel ajal oli Tallinn koguni väike. Linn ei tahtnud ega tahtnud suuremaks sirguda. Kauplemist polnud linnal sugugi; kaugemal ei teatud temast midagi. Päris kirikki puudus linnal. Linnarahvas himustas oma linna kuulsaks teha, aga ei teadnud, mil viisil seda toime saata. Küll katsusivad nad üht ja teist abi, aga asjata. Viimaks tuli ühel mehel ometi hea nõu meelde: ta käskis niisuguse kiriku ehitada, kelle sarnast teist kusagil ei ole. See nõu oli teistel meele pärast; nii võisivad nad ehitusest ju ometi kahekordse kasu saada. Suure vaeva ja otsimise järele leidsivad linnarahvas targa meistri Olevi, kes kiriku ehituse töö määratuma palga ja maksu eest oma hooleks võttis ja nii pika torni lubas ehitada, kui kellegi silm maailmas ei ole näinud. Ilma aja viitmata hakkas ta tööle. Töö läks ütlemata ruttu edasi ja jõudis pea juba lõpe poole. Kirik oli suur ja nägus, nii et kõik teda kiitsivad, kes nägivad. Iseäranis panivad kõik kiriku pikka torni imeks. See oli nii kaugel juba valmis, et enam muud ei olnud teha kui risti torni otsa panna. Olev ei tahtnud seda tööd kellegi muu kätte anda, vaid tahtis ise risti torni otsa seada, et nii oma tööle pärga paha võiks panna ja nii täielik kiitus ja tänu kõik temale saaks. Risti torni otsa panemise järele lubati Olevile ehituse palk välja maksta. Kui Olev viimast tööd läks tegema, hüüdis naene kodu rõõmuga: „Täna tuleb Olev koju, toob tuhat tündritäit kulda!“ Õnnelikult pani Olev risti paigale, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta libises ja ülevelt torni otsast alla langes. Maa peale maha sattudes kargasivad temal konn ja madu suust välja. Olev maeti sinnasamasse, kuhu ta oli sattunud. Haua peale pandi aga kivi Olevi, konna ning mau kujuga. Kirikut ennast nimetas rahvas sest saadik targa meistri mälestuseks Olevi ehk Oleviste kirikuks. Mida rohkem kõik rahvas kena kiriku üle rõõmustas, seda suurem meelehaigus oli tema pärast Vanalpaganal. Kaua aega vaevas ta selle arvamisega pead, kudas kirikut ära võiks hävitada. See töö ei oleks tema käes sugugi raske olnud, kui ta kiriku juurde oleks julgenud minna. Viimaks lootis ta ometi hea nõu leidnud olevat, kudas kaugelt seda toime saata. Ta võttis Pärnus enesele mehise lingu, otsis tubli kivi, kellega kergel kombel Oleviste torni arvas puruks visata võivat, pani lingu peale ja võttis siis joont. Kui ta aga parajalt linguga viristas, katkes määratuma kivi raskuse pärast lingu pael. Sellegipärast lendas kivi enam kui poole maad edasi, künni viimaks Ruila mõisa põllule Pärnu-Tallinna tee äärde maha sattus. Seal puhkab lingukivi praegugi veel. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Oleviste kirik Muistsel ajal oli Tallinn koguni väike. Linn ei tahtnud ega tahtnud suuremaks sirguda. Kauplemist polnud linnal sugugi; kaugemal ei teatud temast midagi. Päris kirikki puudus linnal. Linnarahvas himustas oma linna kuulsaks teha, aga ei teadnud, mil viisil seda toime saata. Küll katsusivad nad üht ja teist abi, aga asjata. Viimaks tuli ühel mehel ometi hea nõu meelde: ta käskis niisuguse kiriku ehitada, kelle sarnast teist kusagil ei ole. See nõu oli teistel meele pärast; nii võisivad nad ehitusest ju ometi kahekordse kasu saada. Suure vaeva ja otsimise järele leidsivad linnarahvas targa meistri Olevi, kes kiriku ehituse töö määratuma palga ja maksu eest oma hooleks võttis ja nii pika torni lubas ehitada, kui kellegi silm maailmas ei ole näinud. Ilma aja viitmata hakkas ta tööle. Töö läks ütlemata ruttu edasi ja jõudis pea juba lõpe poole. Kirik oli suur ja nägus, nii et kõik teda kiitsivad, kes nägivad. Iseäranis panivad kõik kiriku pikka torni imeks. See oli nii kaugel juba valmis, et enam muud ei olnud teha kui risti torni otsa panna. Olev ei tahtnud seda tööd kellegi muu kätte anda, vaid tahtis ise risti torni otsa seada, et nii oma tööle pärga pähä võiks panna ja nii täielik kiitus ja tänu kõik temale saaks. Risti torni otsa panemise järele lubati Olevile ehituse palk välja maksta. Kui Olev viimast tööd läks tegema, hüüdis naene kodu rõõmuga: „Täna tuleb Olev koju, toob tuhat tündritäit kulda!“ Õnnelikult pani Olev risti paigale, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta libises ja ülevelt torni otsast alla langes. Maa peale maha sattudes kargasivad temal konn ja madu suust välja. Olev maeti sinnasamasse, kuhu ta oli sattunud. Haua peale pandi aga kivi Olevi, konna ning mau kujuga. Kirikut ennast nimetas rahvas sest saadik targa meistri mälestuseks Olevi ehk Oleviste kirikuks. Mida rohkem kõik rahvas kena kiriku üle rõõmustas, seda suurem meelehaigus oli tema pärast Vanalpaganal. Kaua aega vaevas ta selle arvamisega pead, kudas kirikut ära võiks hävitada. See töö ei oleks tema käes sugugi raske olnud, kui ta kiriku juurde oleks julgenud minna. Viimaks lootis ta ometi hea nõu leidnud olevat, kudas kaugelt seda toime saata. Ta võttis Pärnus enesele mehise lingu, otsis tubli kivi, kellega kergel kombel Oleviste torni arvas puruks visata võivat, pani lingu peale ja võttis siis joont. Kui ta aga parajalt linguga viristas, katkes määratuma kivi raskuse pärast lingu pael. Sellegipärast lendas kivi enam kui poole maad edasi, kunni viimaks Ruila mõisa põllule Pärnu-Tallinna tee äärde maha sattus. Seal puhkab lingukivi praegugi veel. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | "Muistendid Kalevipojast" | ||||||
| Sisu kommentaar | Olev; Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 31464 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 24.04.2018 | ||||||
| Lisatud | 24.04.2018 09:53 | ||||||
| Viimati muudetud | 24.04.2018 09:53 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||