Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda, 102/4
Täisviide Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda, lk. 102—104. Käsikiri: EKLA, ÕES, M. A 169:4.
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d)
Pala päritolukoht Virumaa, Viru rand
Teksti sisu
Objekti liik kirik
Tegelased isik, kurat
Muud märksõnad ehitusohver
Žanr muist
Jututüüp Kuidas Olev Tallinnas kirikut ehitas; kirikul hukkunud ehitusmeistri nimi - Oleviste.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Oleviste kirik
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Tallinn
Vana küla Tallinn
Uus maakond Harju maakond
Uus vald Tallinna linn
Uus küla Tallinn
Tekst
Kuidas Olev Tallinnas kirikut ehitas
Eesti rahvajutt
Varsti pärast Tallinna asutamist selgus, et on vaja võõraste laevameeste jaoks mingi teetähis üles seada, mis neid ilma ohuta Tallinna sadamasse aitaks sõita. Peale pikemat nõupidamist otsustasid linna elanikud ehitada uue kiriku väga kõrge torniga, mis mitte ainult poleks kõrgem kui kõik teised tornid kodu- ja välismaal, vaid mis oleks ka ehituskunsti ime. Välismaalt kutsuti osav ehitusmeister; see tuli, katsus materjali läbi, alustas tööd ja viis selle mõne aastaga õnnelikult nii kaugele, et kirik ise ja kõrvaltornid valmis olid; aga kui ta parajasti ametis oli, et peatorni ehitamist alustada, kukkus ta tellinguilt maha ja murdis oma kaelaluu. Linn laskis tulla uue meistri, keda aga tema õnnetu eelkäija saatus tabas, ning kahel järgmisel aastal, mille jooksul tööga torni seintest palju kõrgemale ei jõutud, olid veel viis teist meistrit selsamal teel hukka saanud. Teade neist seitsmest õnnetust juhtumisest levis igale poole. Kellelgi polnud enam julgust ega tuju oma kätt poolelijäänud ehituse külge panna, millest jutt ringi käis, et kuri vaenlane kes laevade hukkumise korral tublit saaki sai, võõraste laevnikkude jaoks kõrgema teetähise püstitamist üldse ei luba. Nii seisis ehitus seitse aastat pooleli. Järk-järgult ikka suuremad summad pakuti meistrile, kes torni ehituse lõpetaks; aga kui meelitav see raha ka oli, keegi ei tahtnud tema eest oma eluga maksta. Siis viimaks tuli suur Olev ja võttis tuhande kuldrublatüki eest saatusliku torni valmisehitamise enda peale. Nüüd läks töö edasi uskumatu kiirusega; Olev ei pannud mitte ainult ise igal pool käsi külge, vaid võttis alati just need tööd enda peale, mis olid kõige suurema ohuga seotud; ja kümme viimast sülda torni tipus olevat ta ehitanud peaaegu päris üksi. Selle hiigeltöö tegemise ajal nähti teda sagedasti läbi käivat kellegi väikese, punast mantlit kandva mehikesega, ja kuigi keegi seda võõrast mehikest ei tundnud ega kedagi selletaolist ka varem ei mäletanud näinud olevat, siis kippus ometi igaüks selles võõras aimama midagi õudusttekitavat, ja mõnedki ütlesid Olevi kohta otsekohe välja: ta seisvat ühenduses kuradiga. Et aga ehitusmeister endale võetud kohustuse täitis, anti temale ta eraelu eksitused andeks — nagu nii mõnele teiselegi kuulsale mehele. Olev oli torniehituse lepingut sõlmides teinud tingimuse: Tallinna linn peab temale juba selle päeva hommikul, kus ta hakkab kukke torni otsa panema, tingitud summa välja maksma, et sel juhul, kui temaga juhtuks midagi inimlikku — tema perekond kindlustatuna maha jääks. Kui see tingimus oli täidetud, alustas südi meister kõhklemata viimase tööga, mille ta imetlustäratava julgusega lugematute pealtvaatajate ees õnnelikult lõpule viis. Vaevalt oli ta aga viimase naela sisse löönud, kui ta nagu äkilisest peapööritusest haaratult tasakaalu kaotas ja alla kukkus. Väike punamantel tõstis kuratlikku pilkenaeru ja oli samal hetkel rahva hulka kadunud; kõik olid teda näinud ja tema naeru kuulnud, aga keegi ei suutnud aru saada, kuhu ta nii äkki võis kaduda.
Olevi surnukeha leiti purustatult, ainult kaelalülid ja kaks küljekonti olid terveks jäänud; pead ei võidud üldse mitte leida. Kirikule anti tema ehitusmeistri nimi ja tema vähesed kondijäänused (kaelalülid ja kaks külle-konti) riputati kirikus üles tema mälestuseks, kus neid alal hoiti veel kuni kiriku viimase põlemiseni.
Olevi lesk aga olevat saadud raha veel selsamal päeval tagasi andnud ja seletanud: tema mehe hingeraha ei võivat temale ja tema lastele iialgi õnne ega õnnistust tuua.
See Oleviste kiriku ehitaja, Olev (Olaf või Olaus) esineb peale selle jutu veel ainult paar korda tegelasena eesti muinaslugudes. Aga see asjaolu, et ta rahva arusaamise järgi hiiglane oli ja kodumaise hiiupoja, Kaleviga samakõlalist nime kandis, näikse mitmes muinasloos isikute ärasegamisele viivat, nii nimelt Harjumaal, kus üksikud tuntud Kalevipoja seiklused Olevi tegudeks loetakse. Järvas ja Virus— muinaslugude kodumaal — ei leia aga kuskil säärast äravahetust, kuigi me ka mõnes rahvalaulus mõlemat hiiglast üksteise kõrval näeme esinevat.1 Eelpool esitatud lugu kirikuehitusest on pärit Viru rannast.
-------------------------------------------------------------------------------------------------
1 Vt. Inland 1847, kirjanduslik lisa, nr. 9, vrg. 194 jj.
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Redigeeritud tekst
Kuidas Olev Tallinnas kirikut ehitas
Eesti rahvajutt
Varsti pärast Tallinna asutamist selgus, et on vaja võõraste laevameeste jaoks mingi teetähis üles seada, mis neid ilma ohuta Tallinna sadamasse aitaks sõita. Peale pikemat nõupidamist otsustasid linna elanikud ehitada uue kiriku väga kõrge torniga, mis mitte ainult poleks kõrgem kui kõik teised tornid kodu- ja välismaal, vaid mis oleks ka ehituskunsti ime. Välismaalt kutsuti osav ehitusmeister; see tuli, katsus materjali läbi, alustas tööd ja viis selle mõne aastaga õnnelikult nii kaugele, et kirik ise ja kõrvaltornid valmis olid; aga kui ta parajasti ametis oli, et peatorni ehitamist alustada, kukkus ta tellinguilt maha ja murdis oma kaelaluu. Linn laskis tulla uue meistri, keda aga tema õnnetu eelkäija saatus tabas, ning kahel järgmisel aastal, mille jooksul tööga torni seintest palju kõrgemale ei jõutud, olid veel viis teist meistrit selsamal teel hukka saanud. Teade neist seitsmest õnnetust juhtumisest levis igale poole. Kellelgi polnud enam julgust ega tuju oma kätt poolelijäänud ehituse külge panna, millest jutt ringi käis, et kuri vaenlane kes laevade hukkumise korral tublit saaki sai, võõraste laevnikkude jaoks kõrgema teetähise püstitamist üldse ei luba. Nii seisis ehitus seitse aastat pooleli. Järk-järgult ikka suuremad summad pakuti meistrile, kes torni ehituse lõpetaks; aga kui meelitav see raha ka oli, keegi ei tahtnud tema eest oma eluga maksta. Siis viimaks tuli suur Olev ja võttis tuhande kuldrublatüki eest saatusliku torni valmisehitamise enda peale. Nüüd läks töö edasi uskumatu kiirusega; Olev ei pannud mitte ainult ise igal pool käsi külge, vaid võttis alati just need tööd enda peale, mis olid kõige suurema ohuga seotud; ja kümme viimast sülda torni tipus olevat ta ehitanud peaaegu päris üksi. Selle hiigeltöö tegemise ajal nähti teda sagedasti läbi käivat kellegi väikese, punast mantlit kandva mehikesega, ja kuigi keegi seda võõrast mehikest ei tundnud ega kedagi selletaolist ka varem ei mäletanud näinud olevat, siis kippus ometi igaüks selles võõras aimama midagi õudusttekitavat, ja mõnedki ütlesid Olevi kohta otsekohe välja: ta seisvat ühenduses kuradiga. Et aga ehitusmeister endale võetud kohustuse täitis, anti temale ta eraelu eksitused andeks — nagu nii mõnele teiselegi kuulsale mehele. Olev oli torniehituse lepingut sõlmides teinud tingimuse: Tallinna linn peab temale juba selle päeva hommikul, kus ta hakkab kukke torni otsa panema, tingitud summa välja maksma, et sel juhul, kui temaga juhtuks midagi inimlikku — tema perekond kindlustatuna maha jääks. Kui see tingimus oli täidetud, alustas südi meister kõhklemata viimase tööga, mille ta imetlustäratava julgusega lugematute pealtvaatajate ees õnnelikult lõpule viis. Vaevalt oli ta aga viimase naela sisse löönud, kui ta nagu äkilisest peapööritusest haaratult tasakaalu kaotas ja alla kukkus. Väike punamantel tõstis kuratlikku pilkenaeru ja oli samal hetkel rahva hulka kadunud; kõik olid teda näinud ja tema naeru kuulnud, aga keegi ei suutnud aru saada, kuhu ta nii äkki võis kaduda.
Olevi surnukeha leiti purustatult, ainult kaelalülid ja kaks küljekonti olid terveks jäänud; pead ei võidud üldse mitte leida. Kirikule anti tema ehitusmeistri nimi ja tema vähesed kondijäänused (kaelalülid ja kaks külle-konti) riputati kirikus üles tema mälestuseks, kus neid alal hoiti veel kuni kiriku viimase põlemiseni.
Olevi lesk aga olevat saadud raha veel selsamal päeval tagasi andnud ja seletanud: tema mehe hingeraha ei võivat temale ja tema lastele iialgi õnne ega õnnistust tuua.
See Oleviste kiriku ehitaja, Olev (Olaf või Olaus) esineb peale selle jutu veel ainult paar korda tegelasena eesti muinaslugudes. Aga see asjaolu, et ta rahva arusaamise järgi hiiglane oli ja kodumaise hiiupoja, Kaleviga samakõlalist nime kandis, näikse mitmes muinasloos isikute ärasegamisele viivat, nii nimelt Harjumaal, kus üksikud tuntud Kalevipoja seiklused Olevi tegudeks loetakse. Järvas ja Virus— muinaslugude kodumaal — ei leia aga kuskil säärast äravahetust, kuigi me ka mõnes rahvalaulus mõlemat hiiglast üksteise kõrval näeme esinevat.1 Eelpool esitatud lugu kirikuehitusest on pärit Viru rannast.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
1 Vt. Inland 1847, kirjanduslik lisa, nr. 9, vrg. 194 jj.
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Lisaandmed
Tekstimärkus "Muistendid Kalevipojast" lk 352 ka saksakeelne versioon, Koopas selle tõlge.
Kirjandus Trükitud "Muistendid Kalevipojast"
Sisu kommentaar Olev; Kp; Vp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 31463
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 24.04.2018
Lisatud 24.04.2018 09:35
Viimati muudetud 13.08.2018 15:41
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala