Teade
| Arhiiviandmed | |
| Viide | Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda. |
|---|---|
| Täisviide | Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda, lk. 79—80 |
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: |
| Kogumisaasta(d) | |
| Teksti sisu | |
| Objekti liik | linnamägi |
| Žanr | andm, j, arh |
| Jututüüp | Alo-linn - linnuse jäänuk kesk sood, pinnasega kaetud; nõia poolt ehitatud pealiku tütre varjamiseks. |
| Pärimuskohad | |
| Koht 1 | |
| Objekti nimetus | Alo-linn/Alulinn |
| Vana maakond | Virumaa |
| Kihelkond | Lüganuse |
| Vana vald | Lüganuse |
| Vana küla | Aa |
| Uus maakond | Ida-Viru maakond |
| Uus küla | Aa |
| Tekst | |
| Allo-Linn, ein Denkmal aus der Esthnischen Vorzeit Auf dem Grenzgebiet des Gutes Haakhoff, im Luggenhusenschen Kirchspiel, in Allentacken, etwa drei Werst vom Meeresstrande und eine Werst von der Petersburger Strasse entfernt, liegt ein kleiner Morast, dessen mit Moos und einigen Zwergtannen bewachsene, unter dem Fusstritt des Wanderers tief einsinkende Oberfläche sich gegen den Mittelpunkt ein wenig erhebt, und zugleich durch eine grössere Mannigfaltigkeit in der Vegetation eine veränderte Beschaffenheit des Bodens anzudeuten scheint. Diese Erhöhung bietet — merkwürdig genug — die Ueberreste einer uralten Veste dar, welche ein längliches Viereck von 70 Faden Länge, 35 Faden Breite und 3 bis 4 Fuss Höhe bildet. Die Mauer selbst, allenthalben von Rasen überzogen und theilweise mit Gesträuch bewachsen, gleicht beim ersten Anblick mehr einer hügelartigen Hervorragung, als dem Werk von Menschenhänden; allein untersucht man sie genauer, so ergiebt sich ein regelmässiges Gefuge von Flies, Granit und Moos, — ein Umstand, der beweist, dass die Ruine von den Urbewohnern des Landes herstammt, weil die Deutschen zu ihren Bauten bekanntlich sich des Mörtels bedienten. Vergleicht man die Lage der Ruine (nach der alten Charte genau die Grenze zwischen Wierland und Allentacken) mit ihrem im Munde des Volkes gegenwärtig noch lebenden Namen: Allo-Linn, so ergiebt sich, dass dieser Ort die Benamung des Districts Allentacken, Esthnisch „Allotagguse-maa“ — das hinter Allo gelegene Land — hergegeben haben muss. — Ueber Lirsprung und Bedeutung des Orts hat sich nichts Historisches in der Sage erhalten. Die einzige darüber vorkommende Mythe trägt ein poetisches Gepräge, indem sie Allo-Linn von einem grossen Zauberer zum sicheren Aufenthalt eines entführten Mädchens, der Tochter eines Häuptlings, erbauen lässt. Welcher Freund der vaterländischen Geschichte vermag über das alte Denkmal mehr Auskunft zu geben? [TÕLGE.] Alo-linn, mälestusmärk eestlaste esiajast Aa mõisa piiril Lüganuse kihelkonnas, Alutagusel, umbes kolm versta mererannast ja üks verst Peterburi maanteest eemal asub väike soo, mille samblaga ja mõnede kääbuskuuskedega täis kasvanud, rändaja jala all sügavale allavajuv pind keskpaiga poole minnes pisut tõuseb; ühtlasi näib ka mitmekesisem taimekasv vihjavat maapõue erinevusele. See kõrgendik on — küllalt huvitavalt — jäänus igiaegsest linnusest ja moodustab pikliku nelinurga, mis on 70 sülda pikk, 35 sülda lai ja 3—4 jalga kõrge. Varemed ise, igal pool muruga kaetud ja osalt põõsaid täis kasvanud, sarnanevad esmapilgul pigem mingi maakünkaga kui inimeste kätetööga. Aga kui neid ligemalt uurida, siis leiame reeglipärase ehituse paetahvleist, raudkividest ja samblast. — See asjaolu tõestab, et need varemed maa algasunike poolt on ehitatud, kuna sakslased teatavasti oma ehitustes lubjasegu tarvitasid. Kui linnuse varemete asukohta (mis vana kaardi järgi on täpselt Virumaa ja Alutaguse piiril) võrrelda tema nimega, mis rahvasuus veelgi elab: Alo-linn, siis selgub, et seda kohanime peab seletama eestikeelse Alotaguse-maa maakonnanimetusega. — Selle koha algupära ja tähenduse üle ei ole säilinud midagi ajaloolist ega ka muinaslugu. Ainsal selle kohta käival lool on luuleline iseloom, kuna tema järgi Alulinna on ehitanud keegi suur nõid, et see oleks kindlamaks asukohaks tema poolt röövitud tütarlapsele, ühe pealiku tütrele. Milline isamaa ajaloo sõber võiks selle vana mälestusmärgi üle anda enam seletust? |
|
| Redigeeritud tekst | |
| Alo-linn, mälestusmärk eestlaste esiajast Aa mõisa piiril Lüganuse kihelkonnas, Alutagusel, umbes kolm versta mererannast ja üks verst Peterburi maanteest eemal asub väike soo, mille samblaga ja mõnede kääbuskuuskedega täis kasvanud, rändaja jala all sügavale allavajuv pind keskpaiga poole minnes pisut tõuseb; ühtlasi näib ka mitmekesisem taimekasv vihjavat maapõue erinevusele. See kõrgendik on — küllalt huvitavalt — jäänus igiaegsest linnusest ja moodustab pikliku nelinurga, mis on 70 sülda pikk, 35 sülda lai ja 3—4 jalga kõrge. Varemed ise, igal pool muruga kaetud ja osalt põõsaid täis kasvanud, sarnanevad esmapilgul pigem mingi maakünkaga kui inimeste kätetööga. Aga kui neid ligemalt uurida, siis leiame reeglipärase ehituse paetahvleist, raudkividest ja samblast. — See asjaolu tõestab, et need varemed maa algasunike poolt on ehitatud, kuna sakslased teatavasti oma ehitustes lubjasegu tarvitasid. Kui linnuse varemete asukohta (mis vana kaardi järgi on täpselt Virumaa ja Alutaguse piiril) võrrelda tema nimega, mis rahvasuus veelgi elab: Alo-linn, siis selgub, et seda kohanime peab seletama eestikeelse Alotaguse-maa maakonnanimetusega. — Selle koha algupära ja tähenduse üle ei ole säilinud midagi ajaloolist ega ka muinaslugu. Ainsal selle kohta käival lool on luuleline iseloom, kuna tema järgi Alulinna on ehitanud keegi suur nõid, et see oleks kindlamaks asukohaks tema poolt röövitud tütarlapsele, ühe pealiku tütrele. Milline isamaa ajaloo sõber võiks selle vana mälestusmärgi üle anda enam seletust? |
|
| Lisaandmed | |
| Kirjandus | "Muistendid Kalevipojast" |
| Tööprotsess | |
| IDkood (Koobas) | 31458 |
| Sisestaja | Pille Vahtmäe |
| Sisestuskuupäev | 23.04.2018 |
| Lisatud | 23.04.2018 14:53 |
| Viimati muudetud | 23.04.2018 14:53 |
| Andmed Kivikeses | |
| Säiliku viide | |
| Säilik | |
| Pala | |