Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | E 42183/5 | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | E 42183/5 < Harju-Jaani — J. Hernesaks (1901) | ||||||
| Viite osad | Kogu:EKöide:LK1:42183LK2:42185Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1901 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala kogumiskoht | Harjumaa, Harju-Jaani |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | mägi, soo/raba | ||||||
| Tegelased | loom/lind/kala, hiid | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Retimäel (Pahareti) tapelnud Kalevipoeg paharettidega. Maksasoos rebinud Püha-Jüri kutsikad Kalevipoja hobuse lõhki | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Retimägi | ||||||
| Rahvapärane nimi | Retimägi | ||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||
| Kihelkond | Harju-Jaani | ||||||
| Vana küla | Perila | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Uus vald | Raasiku vald | ||||||
| Uus küla | Perila | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Maksasoo | ||||||
| Rahvapärane nimi | Maksasoo | ||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||
| Kihelkond | Jõelähtme | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Uus vald | Jõelähtme vald | ||||||
| Uus küla | Kaberla | ||||||
| Tekst | |||||||
| Kalevipoja juhtumised Kord tulnud Kalevipoeg Peipsist, 12 tosinat saelaudu selgas. Suure soo peale jõudes näinud ta paharettisi oma kallale kippuma. Et muud midagi käepärast paharettisi eemale tõrjumiseks ei olnud, võtnud Kalevipoeg lauad seljast ja hakanud laudadega paharetipoisikesi enesest eemale peksma. Küll töötanud Kalevipoeg, aga paharetid ei tagane. Peksnud nii kaua, kuni üksainus tosin laudu järele jäenud. Siis hakanud Kalevipoeg viimaks taganema lähema mäe poole, kus salk kuusemetsa kasvanud, et sealt vastuhakkamiseks lisa saada. Paharetid saanud Kalevipoja nõust aru ja jõudnud mäe poole ette. Kalevipojal olnud üsna kitsas käes. «Servi laudu, servi laudu, Kalevipoeg!» kostab korraga heal lähedalt mäelt metsast. Kalevipoeg võtnud kohe õpetust, virutanud servi laudu, ja iga kord jäenud paharettisi kui loogu maha, kuni kõik paharetid kadunud olnud. Ainult üks saanud Kalevipoja viimase löögi alt ära lipsata, nõnda et küll laud lüües katki läinud ja Kalevipojal enam kaitseriista ei ole olnud. Suure vaevaga läinud Kalevipojal korda sabapidi kinni püüda seda, keda ta mäele minnes suure kivi otsas lõhki löönud, nõnda et kivi peale ainult sinine tilk vett jäenud. Kalevipoeg pannud selle mäele nimeks Pahareti mägi, mida rahvas praegu Retimägi nimetab. Nüüd olnud vast aega Kalevipojal oma heategijat, õpetajat, minna ülesse otsima. Ta läinud sinnapoole, kust hääl tuli, ja küsinud: «Kes see siin nii targaste kõneles?» Hääl kostnud lähidalt kuusepõõsa alt: «Mina, siil, aga ma ei julge välja tulla, ma olen alasti.» Kalevipoeg küsinud uuesti: «Kes sind siis paljaks on röövinud?» Siil kostnud kaeblikult: «Seda on paharetid teinud, kes Soome targa pulma läksid ja mu kuue röövisid, et sellest kotti teha, kuhu pulmast varastud toit sisse panna.» Kalevipojal saanud hale meel vaese looma pärast, tõmmanud tüki oma kasukahõlmast, visanud seda siilile põesasse ja ütelnud: «Kata sellegagi ometi ennast külma tuule eest.» Siil võtnud ja tänanud Kalevipoega, kes tema peale külmaga oli halastanud. Kalevipoeg tõtanud ka Soome targa pulma. Tee peal juhtub ta kolme paharetipoisikest nägema, kes isekeskis kiskuma olid hakanud. Kalevipoeg läinud nende juure ja küsinud nende tüli põhjuse järele. Üks nendest astunud ette ja kõnelenud Kalevipojale: «Siin on meie vanaisa pärandus: kepp, kott ja kindad ja üks vana mütsilott, millel ristiinimese sõrme küünest nokk on, mis mitte ei ole ristiinimese kaendlaaugus haudunud. Tüli tuli meil sellepärast, et asju on neli, kuna meid kolm on; kõik tahaksime oma vanaisa pärandusest ühevõrra osa saada ja siis Soome targa pulma minna tantsima.» Kalevipoeg mõtelnud ja ütelnud: «Külap mina seda tean, kuidas neid tuleb jagada, aga andke need asjad enne mu kätte, ma tahan katsuda, kuidas teie vanaisa neid nimetud asju tarvitas.» Selle peale võtnud Kalevipoeg ühe käest mütsi, pannud selle oma pähe ja ütelnud: «Mütsi tarvitas teie vanaisa nõnda.» Siis võtnud kindad, pannud omale kätte ja ütelnud: «Kindaid tarvitas teie vanaisa nõnda.» Viimaks võtnud Kalevipoeg koti ja kepi ja virutanud ühe hoobiga kaks tükki nendest kotti, kuna kolmas minema peasenud. Sealjuures ütelnud Kalevipoeg: «Vaat, kotti ja keppi tarvitas teie vanaisa nõnda.» Nüüd viskanud Kalevipoeg koti selga ja sammunud Soome targa pulma. Pulmas olnud jällegi palju paharetipoisikesi. Seni kui pulmalised tantsusaalis lõbu pidasivad ja kokad köökis toimetasivad, varastasivad paharetid kõik toidud laualt oma seitsmesüllasesse kotti ja korjasivad lauale selle asemele nurga takka kõiksugust musta, kuna nad seda kõik osavaste värvidega ära moonutasid, et kokad sellest midagi ei märkanud. Seda märkas aga Kalevipoeg kohe. Ka paharetid olnud Kalevipoja ära tundnud ja tunginud hulgana nüüd Kalevipoja kallale, kisendades: «Kust sa meie vanaisa kübara, kepi, koti ja kindad kätte said?» Kalevipoeg vastuseks selle peale võtnud koti seljast, peksnud kepiga paharetid kõik kotti, sidunud kotisuu kõvasti kinni, võtnud Soome targa tallist tulise täku ja tõttanud Peipsisse vanapaganaid ära uputama. Tee peal tulnud Kalevipojale ühe soo peal kari Püha-Jüri kutsikaid pahareti haisu peale kallale ja tahtnud Kalevipoja kallale tungida. Kalevipoeg ei ole tahtnud paharettisi nii hõlpsa surma kätte anda, vaid tahtnud pikkamisi neid surmata. Püha-Jüri kutsikad ei ole aga seda aega andnud, murdnud Kalevipoja alt hobuse, haarasivad vihaselt kotist ja kiskunud paharetid kõige kotiga pihuks ja põrmuks. Ka hobuse murdnud Püha-Jüri kutsikad nõnda ära, et ainult maks järele jäenud. Soo on praegu Jõelehtme kihelkonnas Kodasoo ja Rummu valdas. Keset sood on maks, mis nüüd võhmaks on muutunud. Soos on alati punane moakene vesi, justkui maks, seepärast nimetab ka rahvas seda sood Maksasooks. Tusasel meelel lahkunud Kalevipoeg sealt ja sammunud jalgsi Peipsi poole. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Kalevipoja juhtumised Kord tulnud Kalevipoeg Peipsist, 12 tosinat saelaudu selgas. Suure soo peale jõudes näinud ta paharettisi oma kallale kippuma. Et muud midagi käepärast paharettisi eemale tõrjumiseks ei olnud, võtnud Kalevipoeg lauad seljast ja hakanud laudadega paharetipoisikesi enesest eemale peksma. Küll töötanud Kalevipoeg, aga paharetid ei tagane. Peksnud nii kaua, kuni üksainus tosin laudu järele jäenud. Siis hakanud Kalevipoeg viimaks taganema lähema mäe poole, kus salk kuusemetsa kasvanud, et sealt vastuhakkamiseks lisa saada. Paharetid saanud Kalevipoja nõust aru ja jõudnud mäe poole ette. Kalevipojal olnud üsna kitsas käes. «Servi laudu, servi laudu, Kalevipoeg!» kostab korraga heal lähedalt mäelt metsast. Kalevipoeg võtnud kohe õpetust, virutanud servi laudu, ja iga kord jäenud paharettisi kui loogu maha, kuni kõik paharetid kadunud olnud. Ainult üks saanud Kalevipoja viimase löögi alt ära lipsata, nõnda et küll laud lüües katki läinud ja Kalevipojal enam kaitseriista ei ole olnud. Suure vaevaga läinud Kalevipojal korda sabapidi kinni püüda seda, keda ta mäele minnes suure kivi otsas lõhki löönud, nõnda et kivi peale ainult sinine tilk vett jäenud. Kalevipoeg pannud selle mäele nimeks Pahareti mägi, mida rahvas praegu Retimägi nimetab. Nüüd olnud vast aega Kalevipojal oma heategijat, õpetajat, minna ülesse otsima. Ta läinud sinnapoole, kust hääl tuli, ja küsinud: «Kes see siin nii targaste kõneles?» Hääl kostnud lähidalt kuusepõõsa alt: «Mina, siil, aga ma ei julge välja tulla, ma olen alasti.» Kalevipoeg küsinud uuesti: «Kes sind siis paljaks on röövinud?» Siil kostnud kaeblikult: «Seda on paharetid teinud, kes Soome targa pulma läksid ja mu kuue röövisid, et sellest kotti teha, kuhu pulmast varastud toit sisse panna.» Kalevipojal saanud hale meel vaese looma pärast, tõmmanud tüki oma kasukahõlmast, visanud seda siilile põesasse ja ütelnud: «Kata sellegagi ometi ennast külma tuule eest.» Siil võtnud ja tänanud Kalevipoega, kes tema peale külmaga oli halastanud. Kalevipoeg tõtanud ka Soome targa pulma. Tee peal juhtub ta kolme paharetipoisikest nägema, kes isekeskis kiskuma olid hakanud. Kalevipoeg läinud nende juure ja küsinud nende tüli põhjuse järele. Üks nendest astunud ette ja kõnelenud Kalevipojale: «Siin on meie vanaisa pärandus: kepp, kott ja kindad ja üks vana mütsilott, millel ristiinimese sõrme küünest nokk on, mis mitte ei ole ristiinimese kaendlaaugus haudunud. Tüli tuli meil sellepärast, et asju on neli, kuna meid kolm on; kõik tahaksime oma vanaisa pärandusest ühevõrra osa saada ja siis Soome targa pulma minna tantsima.» Kalevipoeg mõtelnud ja ütelnud: «Külap mina seda tean, kuidas neid tuleb jagada, aga andke need asjad enne mu kätte, ma tahan katsuda, kuidas teie vanaisa neid nimetud asju tarvitas.» Selle peale võtnud Kalevipoeg ühe käest mütsi, pannud selle oma pähe ja ütelnud: «Mütsi tarvitas teie vanaisa nõnda.» Siis võtnud kindad, pannud omale kätte ja ütelnud: «Kindaid tarvitas teie vanaisa nõnda.» Viimaks võtnud Kalevipoeg koti ja kepi ja virutanud ühe hoobiga kaks tükki nendest kotti, kuna kolmas minema peasenud. Sealjuures ütelnud Kalevipoeg: «Vaat, kotti ja keppi tarvitas teie vanaisa nõnda.» Nüüd viskanud Kalevipoeg koti selga ja sammunud Soome targa pulma. Pulmas olnud jällegi palju paharetipoisikesi. Seni kui pulmalised tantsusaalis lõbu pidasivad ja kokad köökis toimetasivad, varastasivad paharetid kõik toidud laualt oma seitsmesüllasesse kotti ja korjasivad lauale selle asemele nurga takka kõiksugust musta, kuna nad seda kõik osavaste värvidega ära moonutasid, et kokad sellest midagi ei märkanud. Seda märkas aga Kalevipoeg kohe. Ka paharetid olnud Kalevipoja ära tundnud ja tunginud hulgana nüüd Kalevipoja kallale, kisendades: «Kust sa meie vanaisa kübara, kepi, koti ja kindad kätte said?» Kalevipoeg vastuseks selle peale võtnud koti seljast, peksnud kepiga paharetid kõik kotti, sidunud kotisuu kõvasti kinni, võtnud Soome targa tallist tulise täku ja tõttanud Peipsisse vanapaganaid ära uputama. Tee peal tulnud Kalevipojale ühe soo peal kari Püha-Jüri kutsikaid pahareti haisu peale kallale ja tahtnud Kalevipoja kallale tungida. Kalevipoeg ei ole tahtnud paharettisi nii hõlpsa surma kätte anda, vaid tahtnud pikkamisi neid surmata. Püha-Jüri kutsikad ei ole aga seda aega andnud, murdnud Kalevipoja alt hobuse, haarasivad vihaselt kotist ja kiskunud paharetid kõige kotiga pihuks ja põrmuks. Ka hobuse murdnud Püha-Jüri kutsikad nõnda ära, et ainult maks järele jäenud. Soo on praegu Jõelehtme kihelkonnas Kodasoo ja Rummu valdas. Keset sood on maks, mis nüüd võhmaks on muutunud. Soos on alati punane moakene vesi, justkui maks, seepärast nimetab ka rahvas seda sood Maksasooks. Tusasel meelel lahkunud Kalevipoeg sealt ja sammunud jalgsi Peipsi poole. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | Vt. M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 93. Ka: Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 275. | ||||||
| Kirjandus | "Muistendid Kalevipojast" | ||||||
| Sisu kommentaar | Kp; Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 27560 | ||||||
| Sisestaja | Reeli Reinaus | ||||||
| Sisestuskuupäev | 08.03.2016 | ||||||
| Kontrollija | Pille Vahtmäe | ||||||
| Kontrollimiskuupäev | 30.04.2018 | ||||||
| Lisatud | 08.03.2016 13:19 | ||||||
| Viimati muudetud | 30.04.2018 16:08 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | E | ||||||
| Säilik | ERA-12306-62244-11675 | ||||||
| Pala | ERA-16067-57235-05354 | ||||||