Vaata, ma kuulsin seda, et mustlased matavad oma surnud jõkke või järve. Ja ennem käisid iga aasta seal Lepanuki peal… Lepa majal oli ka teispool raudteed maad. Kus nüüd see suur suvilarajoon on, siit üle silla minna, siis läheb paremale, niukene oja koht tuleb sealt. Ja seal oja juures on kõrge nukk jõekalda peal. Ja alati mustlaslaager oli seal. Ja kuna meie heinamaa oli seal all, siis me õhtuti lasime nende hobused lahti. Nad panid oma hobused sinna heinamaa peale sööma, aga mina pidin oma lehma seal söötma. Aga neil oli kuus-seitse hobust, eks ole. Nad närisid selle paljaks, ma pean ju siis minema sinna taha Kohila poole tükk maad lehmaga. Ja siis läksime õhtul kuskil kaheteist… ühe-kahe ajal sinna ja lasime nende hobused lahti. Ja siis oli üks selline lugu.
Ronimõis oli, mina olin, siis oli Kaevu Ilmar, Kilp Jaan. Läksime sinna nende hobuseid lahti laskma. No ja siis vaatasime, et mis asja nad tassivad raudteetammist ülesse, teiselt poolt alla. Siis oli see vana raudteetamm alles veel ja seal oli niuke võsa peal. Ja siis nad läksid, suur niuke valge punt oli kinni mässitud ja sinna pandi kivid vahele. Terve kari mehi oli. Läksid sealt üle raudtee, läksid jõe äärde ja viskasid selle… Võtsid mitme vahele, kõigutasid niimoodi ja viskasid siis keset jõge. Me ei teand, mis asi see oli, mingi koti viskasid vette, eks ju. Siis mitu päeva hiljem käisime vaatamas, aga seda punti polnud. Kas siis vool viis ta minema? Seepärast, et siin on küllalt sügavad kohad, enne silda on keeru peal sügav koht ja peale silda on.
Ja siis ma aastaid hiljem kuulsin, et mustlased pidid oma surnuid niimoodi matma, et mässivad riide sisse, panevad kivid külge, viskavad vette. Seda me nägime pealt. Aga meil läks siis meelest ära see hobuste lahti laskmine, me lasime jalga. Sest nad kõik olid üleval, muidu kui nad telkides olid, siis oli hea seal tegutseda.
|
