Ormusson tegi paar tiiru puiestikus. Mõtteis lähenes ta varemeile, pööris Ingli sillale ja säält tagasi Baeri sambale. Selle ees tõstis ta üllatetuna pää.
    Metall-rauk istus oma tugitoolis, raamat põlvel lahti, juuslokid kõrvadele vajund, ja näis lugevat. Kuid siis kandis tuuleiil koltund lehe raamatule, aga vanamees ei liigutand, otsekui puulehelt edasi lugedes. Ta näis võigas oma hajameelsuses.
    Ormussoni silmad kandusid läbi pika allee, mida mööda oli tulnud. See oli tühi, raagund puud seisid liikumata, mõni koltund leht valendas maas, üksik jalutaja siluett pelgus kauguses. Kõike looris sõnatu sügisnukrus.
    Ormusson astus aeglaselt mõned sammud, peatus mäe rinnakul ja vajus pingile.
    Alt piiras ta vaadet pügat põõsasrida, pahemalt poolt kirju, eksootiline torn, eksind kui kaugelt lõunamaalt siia, paremalt poolt avanes linna katustik, aedade hall räbu ja üle kõige tinane sügistaevas.
    Siit ülevalt oli ta seda linna ikka armastand. See pink ja see panoraama oli seot ta elus paljude mälestustega.
    Siin oli ta istund noorukese põlves suvihommikuil, mil harva läks magama enne päikese tõusu. Siin oli ta kuuland alt aedadest ööpikulaulu, hingand jasmiinide uima ja joobund rahvuslikust heroismist.
    Ja siia oli ta hiljem tulnud pärast kireöid, üksi, vaatand, kuis teispool jõge mõni suur puumaja kui tungal põles, kuna linn magas, ilma ühegi hädakellata, vaikne nagu surnud. (See linn oli noil aastail klassiline tulekahjude linn.) Must suits tõusis sirgena avarusse, paistis kõrge hele tulesammas, mille kõrval taevarannal ilmus punane päikese ketas, aga ikka veel oli linnas vaikne... Ja see vaatlus oli pimestavas kokkukõlas Ormussoni meeleoluga: see lõõmas niisama kui hiigla õitsituli, kuid kõik oli vait tema ümber. Ta joobus, ta nautis sest pildist kui Nero põleva Rooma kohal. Põles, sai hukka kõik ta kirgede neelus, kuid ta ahmis ikka enam ja enam, - armastust, kunsti, naisi, lillesid, - ikka küllastumatu, ikka rikas, ikka pillates.
    Kuid see ümbrus oli teda näind ka ahastavat elu ja kunsti suures heitluses, mil ta hinge kandis kohutav askees. Ta oli kui munk, keda mattis sügismust öö ta kongis, täis kohutavaid nägemusi ning meeleheidet.
    Nüüd vaatas ta väsinult ja nukralt alla linnale.
    Kesk linna kerkis Jaani kiriku tömp torn, kaugel taevarannal Peetri kiriku lame siluett ja teisel pool hullumaja punetav katus, ning nende vahel aedade hallid rägastikud ja telliskivist, karrast ja papist katuste kandikud, halli taeva all rasked ning ähmased.
    Kuid veel nüüdki armastas ta seda inimpesa siit ülevalt, eemalt, vahemaa eraldetuna. Ta unustas viha ja vastikuse mudaste tänavate ning tuimade inimeste vastu. Kõik kadus kuhugi kaugusse, kõik paistis veel läbi mingi klaasseina. Ta tundis ainult, et oli pärit siit ja seot selle linna ning taevarannaga.
    Ainult mitte neid inimesi näha! mõtles ta. Mitte tunda nende rumalust enese ümber, mis tõi otse füüsilist valu! Mitte näha nende igapäevast askeldust, nende ajalehti ja vürtspoode, nende laatasid, koosolekuid, pidusid ning matuseid! Mitte trehvata neid advokaate, poeselle, lodjavenelasi, üliõpilasi ja seltskonnadaame! Mitte minna raamatukauplustesse, kus unine kärbes kõnnib aabitsa kaanelt testamendi kaanele ja teises toas istub idioot ning kirjutab juhtkirja! Ainult veel siit vaadata seda linna - ja siit veel armastada teda - valusa ning nukra armastusega.
    Ja ta hinges tõusis samasugune vaikne kurbus, kui oli tärgand ta südames, vaadates Igavest Rooma ülevalt Monte Pincio rinnakult.
    Selle juures ei pannud ta tähelegi, kuis üks inimkogu raagus puude all talle lähenes. See kõndis ruttu, pisut ettepoole loogas ja kätega vehkides. Ta tuli, peatus mäe rinnakul, pomises midagi enese ette, pööris ümber, nägi Ormussoni, kergitas kübarat ja läks edasi, niisama ruttu.
    Ormusson vastas vaevalt tervitusse, sest ta ei tunnud seda inimest. Ta vaatas hajameelsena ta järele. Mehel oli kulund palitu küüras keha ümber, palitu kaelus üles tõstet, üks püksisäär katkise kamassi taha üles jäänd ja luitund nokkmüts sügavale pähe litsut. Ta küljetaskud olid nii täis topit, et riie oli selja kohal pingu.
    Kuid vaevalt oli ta paarkümmend sammu edasi läind, kui järsku ümber pööris ja jälle Ormussonile lähenes.
    Nüüd nägi see ta nägu. See oli kahvatu, harva halli habeme udemega ja sinaka suuga, mis näis aegajalt liikuvat. Ta müts oli nii silmile litsut, et mõlemad kõrvad olid painutet välja, kahele poole pääkatte kõrvale.
    Võõral paistis üles tõstet palitu kaeluse alt määrdind rinnaesine, kuid kraed ega kaelasidet tal polnud. Ka põuetaskud näisid tal midagi pingul täis olevat, nii et ta keha paistis muhkline ja kühmline nagu paistetand. Ta käiksed olid nii lühikesed, et luised, sinakad käsivarred olid kaugele näha.
    Ei, Ormusson ei tunnud seda hulgust. Ta arvas selle olevat mõne kerjuse ja pistis juba käe tasku, et võtta rahakotti. Siis aga kuulis ta võõra imelikku, madalat häält:
    "Ma näen, sa ei tunne mind enam, Ormusson."
    "Ei - " vastas Ormusson kaheldes, puudutet võõra familjäärsusest.
    "Aga mina tunnen sind hästi, kuigi oled muutund," jatkas võõras. "Pole ime, pole ime," kõngutas ta pääd. "Sellest on juba viisteist aastat - eks ole? Või rohkemgi veel?"
    See peab olema mõni koolivend, mõtles Ormusson põlgliku muigega. Kuid ta oli need viimseni unustand, nagu oli püüdnud unustada kõike ebameeldivat oma minevikus. Ta ei mäletand pea ühtki nägu ega nime. Kuid ta juhtus vahetevahel ikka veel mõnd kohtama, mõnd postiametnikku, äriomanikku, põllumeest või maa kooliõpetajat. Siis ei võind ta iial mõista, kuid oli võind kord elada kaasa nii palju rõõmusid ja muresid nende elatand, kivinend ning tömpund inimestega. Ta nägi mõnd neist pühapäeva hommikul lapsevankrit linnast välja lükkavat, kuna paks, piima-nõretav naine kõrval tammus, söömapunt käes, - need pildid panid ta läkastama.
    "Me istusime siis kõrvu," jatkas võõras, otsekui aimates Ormussoni mõtteid. "Kaks aastat istusime kõrvu."

    "Huvitav, et ainujumala usk pole kunagi nõudnud ainukuradi usku. Monodemonism pole olnud iial ühegi usu tingimuseks, kuigi see ristiusus peaks loogiliselt nii olema. Hoopis selle vastu, kirik on ikka rõhku pannud kuradite paljusse ja mitmekesidusse. Tead sa, kui palju elab demonoloogi Bodinuse järele põrgus saatanaid? 72 kurjuse vürsti ja 7.405.926 vähemat kuradit mitmesuguses aukraadis! See on rikkalik kogu, mille vastu polnud kirikul midagi öelda. Veel vähem tahtis kirik takistada rahva fantaasiat sel alal. Hoopis selle vastu. Ta toetas oma poolt iga algatust ses sihis. Mida rohkem, mida koledamad kuradid, seda parem! Seda rohkem oli tarvis kiriku abi!
    Eriti on meie rahvas oma jõudu näidand Kuradi hingeolemuse uurimisel. Kahjuks sündis see kõige tooremal orjaajal ja ümbruses, kus me ei või nõudagi peenemat ning valitumat mõttetööd. Kuid tähtis polegi saavutus, vaid tendents. Võib arvata, et meie keskaegses kuratluse harrastuses veel vana samanism edasi arenes. Ainult ses harus kujunes mingi kompromiss endise ja uue usu vahel, sest et siin kirik nii valjult ei valvand. Loe meie rahvaluulet, ja sa näed! Millised kogud vanapagana, tondi ja krati jutte! Mis võiks kristlik rahvaluule asetada selle kõrvale! Rahval on Kuradi nimetuseks tosin nimi. Mis leidub Jumala kohta pääle ametlikkude, kiriku antud nimede! Millise intiimi hellusega on liikund rahva fantaasia Kuradi isiku ümber! Ta teab, et mitte ainult inimesel pole hää üksi olla, vaid ka Kuradil. Nii näeme Saarema juttudes, et Kuradilgi on naine. Selle madonna nimi on Babiloona. Ja sel perekonnal on poeg, kelle nimi Kurit. Me oleme loond kuradeid, keda pole tarviski usule. Me oleme neid varieerind, leidnud nende hulgas lõbusaid, robuste, inimlikult huvitavaid indiviide. Me oleme nendesse suhtund psükoloogiliselt, asetand nad kohalikesse oludesse, kuna vahekord Jumalaga on külm-ametlik, väljaspool aega ning ruumi. See on lopsakas, iialgi tühjendamatu fantaasia, mis avaldub meie kuratluse harrastuses. Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime. Kui me Jumala järele otsustades oleme kristlased, siis oleme kuradite valgusel täiesti satanistid. Ja me peame oma rahva fantaasia tendentsi Kuradi poole täielikult ekspluateerima. - Saad sa minust aru?" hüüdis Kobras kirglikul sosinal. "Mõistad sa mind? - Ei, sa ei saa minust aru. Aga lase ma seletan. Ma ei väsi iial seda seletades. Selles on koos kogu mu mõtte sügavus. Ja kui sa seda ei mõista, siis ei mõista sa minus midagi.
    Mitte sellest Kuradist ei kõnele ma, keda tunneme seni ristiusu ja algelise rahvaluule kaudu. Ma kõnelen ainult tendentsist, mis avaldub viimastes. Olen ikka tunnud lugupidamist selle geniaalse idee vastu, juba siis, kui olin alles pime ja mu silmad sõgedad. Juba lapsena meeldis ta mulle usuõpetuses ja jumalateenistusel enam kui ükski muu mõte. Ma olin kui see näkist saand naine, kes kirikus nägi, kuidas Kurat suikujate nimi kirjutas hobuse nahale, nahka hammastega venitas ja pääd vastu müüri peksis. Siis naersin ma, sest olin alles sõge! Tema üle mõtiskelles kasvatasin hiljem oma fantaasiat ja harjutasin end aatelisele mõttetööle. Milliseid horitsonte on avand tema geenius mulle! Ta on minus äratand arusaamist teaduse ja kunsti vastu, sest kõik teadus ning kunst on kuratlik. Ja seda kõike mõistsin ma juba siis, kui mul polnud veel oma mõtet. Ta on minusse istutand kalduvusi kuratlikku meditatsiooni ja õpetand vaatlema maailma ning olemasolu hoopis teiste silmadega. Aastate jooksul on mu huvi ta vastu paisund intiimiks sõpruseks. Ja ma võin tunnistada hooplemata, et tunnen Kuradit isiklikult mitmes ja mitmes olemisvormis. Usu mind, nii on mu teated ta kohta kõige otsekohesemast allikast! Ja nüüd tean ma, et kõik, mis on minus, on pärit temalt, temas mina elan ja temas mina suren. Mõtle siis järele sinagi!
    On just tähtis, et Kurat pole saand rahvuslikust olevusest rahvusvaheliseks. Kuid ühtlasi pole ta omandand ka ühegi rahva juures kindlalt fikseerit kuju. Ta pole kollektiivne, vaid individuaalne nähtus. Tema olemus pole kivinend üheski dogmas, üheski kaanonis. Ükski Augsburgi usutunnistus ei määra täpselt tema piirjooni. Ja ta ei nõuagi üldsunduslikku katekismust. Talle on küllalt ainult meeleolust. Mitte kristlikku usutunnistust, vaid kuratlikku hardust!
    Kõik, mis tema üle kirjutet, on enam-vähem isikuline, olgu siis herra Miltoni igavad lood või pappide vaimuvaesed pamfletid. Võib koguni öelda, et kirjeldades tema omadusi on oldud liig fantastiline. On liialdet Kuradile kõige mõnitavamas mõttes. Ja see pole ime, sest seni on tema üle kirjutand ainult vaenlased! On oldud lihtsalt tendentsiline, ühekülgne ja ülekohtune, omakasupüüdest ning orjalisest alandusest Jumala ees. Temale, keda on peetud vaenu ja vale isaks, on kõige vähem saand osaks armastust ning õiglust. Kuula, ma küsin sinult, kas on ühegi kristlase ligimese armastus ulatund Kuradi armastamiseni! Ja ometi on ta meile rohkem kui ligimene. Vahest ainult Kaukasuse kainiidid on tema eest Jumalat palund, teda sellega õieti alandades. Millistesse vastikutesse asjadesse on kistud Kuradit, milles kõiges on teda süüdistet! Teda on kasutet kõige närusemate patukeste vabandamiseks. Ta on säälgi pidand olema süüdlane, kus pole kedagi süüdlast pääle armetu inimese enese. Nagu huvitaks Kuradit tõesti igaüht kiusata! Oh ei, inimene pakub talle üldiselt õieti vähe huvitust. Tal on enesega küllaltki tegemist. Tal on selleks liig hää maitse, et joosta iga pahelise järele. Kui tal vahel leidub inimese vastu armastavat tähelepanu, siis ainult nende puhul, kellest Goethe ütleb:

    "Und hätt’ er sich dem Teufel nicht ergeben,
    Er müsste doch zu Grunde geh’n!""

    Kobras haaris Ormussoni käest kinni. Ta käsi hõõgus, ta silmad sätendasid läbi kasvava hämaruse, kui ta sosistas:
    "Kuid kõik ülekohus ei tähenda Kuradi kohta midagi. Ta on seda ignoreerind. Ta on sellesse pöörand vähe tähelepanu. Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik. Ta ei takista kellegi fantaasiat. Ta alistub sellele kui inimlikule nõrkusele. Ta ei kaitse armukadedalt oma olemuse vorme. Ta lepib selle vormiga, mida suudab talle anda igaühe fantaasia. Ta rõõmustab igast tõelisest püüdest ja hääst soovist. Ta on armulik ja pikameelne. Ta ei tungi enese isikuga pääle. Ta ootab kannatlikult. Ta ei janune avalikku austust. Kui harva leiab ta tunnustust rahva geeniusena! Kuid ta ei pane seda pahaks. Ta teab, et inimene on nõrk ja unustaja. Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal. Ta koguni toetab ja kaitseb inimest neis nõrkustes. Ta ei hooli õnnelikest, vooruslikest ja häist. Oh, need saavad tematagi läbi. Kuid ta mõistab nii hästi koormatuid ja tagakiusatuid. Sest ka tema on pidand kandma sedasama saatust. Ta pole asetand oma ainsusprobleemi inimesele kunagi teravalt ja kategooriliselt. Ta lepib, et teda kumardetakse tuhandes teisendis, et ta on üldsuse teadvuses alles greeka jumalate seisukorras. Kuid ta ei kannata selle all, ta ei võistle, tal pole sallimatut egoismi nagu kristlikul Jumalal. See pole talle tähtis! Jah, ta ei vihasta sellegi üle, kui inimene isegi tema olemasolus kahtleb. Oh, ta tunneb ise nii hästi seda kõike söövat kahkluse mürki. Ta jätab isegi selle võimaluse inimesele vabaks. Ja, lõpulikult, see ei mõju ju ometi tema absoluutsesse olemasollu. Kuid veel enam! On võimalik, et ta on ainult tema enese ettekujutuse vili. Ta see oleks tema kõige imeväärsem omadus. Millist aukartust peab äratama tahtevõim, mis on loond tahtja enesegi! Mitte maailm nagu kujutlus ja tahe, vaid kujutlus ning tahe kui maailm. Too vana hull filosoof, kelle sapine pilk ringles maailmas, hakkas aimama asjade tõelist väärtust. Ta aimas, ta aimas, aga ei usaland seda öelda..."
    Oli läind hämaraks. Vilu tuuling tõmbas paar korda läbi raagus puude. Oksad kõikusid kõledalt ja kriiksuvalt. Mõned mustad lehed keerlesid istujate jalge ees ja jäid siis liikumata maha.
    Aga Kobras rääkis. Ta oli joovastuses. Ta kõneles kui unes. Ta haaris aegajalt Ormussoni kätest kinni, vahtis omil hullumeelse silmil ta näkku ning sosistas hingeldades.
    Ja Ormusson oli andund ta voolavate sõnade mõjule. Ta ei püüdnudki sest enam vabaneda. Ta tundis ainult miskisugust kehalist ja vaimlist painet. Igalt poolt piiras teda hullu meeletus. See tõusis raagus puist, ähmaselt paistvast linna rägastikust ja süngest taevarannast. Ning idioodi hääl kostis ta kõrvus veel ainult kui nõrk mänguriist ses hulluse orkestris.
    "On suur vale valitsend maailma juba aastatuhandeid," kähistas Kobras. "See on võlts käsitusviis Kuradist. Tingimused selle arenemiseks on olnud kõige ebakohasemad. Kunst ja filosoofia on jumalat idealiseerind, peenendand, süvendand. Kuradist pole keegi hoolind! Keskaegne inimene oli selleks liig toores, et mõista Kuradi peent olemust. Ta oli metslane, kes maitses inkvisitsioonist ja piinapingist. Ja ta kujutles enesele Kuradit samasuguse metslasena. Luterus, kel olid mõnesugused kavatsused usu uuendamiseks, ei leidnud Kuradi suhtes midagi vaimurikkamat, kui virutada temasse vulgäärilt tindipotiga. Milline naiivsus! Kurat on siamaale ainult keskaeg. Ta on Dante Inferno ja Piisa Campo Santo fresko. Neis oludes ei võind ta edeneda. See polnud tema aeg. Ta hoidis alles oma individuaalse ja sellega ka hingeelulise olemasolu, kuna Jumal rahvusvaheliseks ja üldiseks saades ka hingeeluliselt õõnsaks muutus. Kurat ootas paremaid, ilusamaid, lootuslikumaid aegu! Nüüd on ka temasse puutumas filosoofiline mõte. Temagi tuleb vabastada skolastikast. Temagi suhtes tuleb toime panna reformatsioon, mis väärt tõesti meie aega. Ja kui ta nüüd lõppeks saab universaalseks, siis leiab ta eest tõelise kosmopoliitilise inimese kosmopoliitilise psüühikaga. Nüüd alles võib algada pandemonismi suur kuldne aeg!
    On tarvis peent ja sügavat hinge selle mõtte mõistmiseks. Jumal on suure karka Jumal, tema riik on vaimust vaeste päralt. Mitte nende hulgast ei leia Kurat enesele tõelisi mõistjaid ja imetlejaid! Tema kogudus koosneb mõtlejaist, uurijaist, otsijaist. Need on lähedal temale ja tema nendele. Neid ühendab see elu mürgine janu, igatsuse ja kahkluse leek, mille mõistmiseni ei ulatu iial need, kes kolm tundi nädalas kirikus magavad. Kurat on selleks liig hingeline ja elastiline mõiste, et mitte kannatada praeguse materialistliku ning väikekodanlise mõtlemisviisi all. Tema traagiline poos on aristokraatlik. Mõista seda, ja sa mõistad minu mõtet!
    Jatkub Kuradi sügav, segamatu meditatsioon, kesk avarust ja hääletust. Jumal lõi ilma ja jäi magama. Kurat lõi ilma ning jäi mõtlema. Ta seisukoht oma mitmesuguste kehastuste vastu, ta olemuse seisukoht olevuste vastu - selle üle mõtleb ta. Leida kokkukõla enese olemuse ja olevuse vahel, see on olnud ta püüd igavesest ajast. Ah, temagi on igatsend lõpulikku vormi nagu Jumal. Temagi on janunend absoluudi järele, kuid seda iseeneses ega mitte inimese kujutluses nagu Jumal. Ka temagi oleks tahtnud lõpetada rännakut ühest vormist teise, kuid tema nõuded on suuremad kui Jumalal. Tal on olnud lugematuid juhuseid meelemuutmiseks, et esineda uuesti Jumala kõrval selle vennana, Kuid kas selleks algas ta kord oma iseseisvat olemasolu, oma suurt languse müsteeriumi! Tema õilis auahnus käib suurema pääle. Tema unistuseks on, lõpetades kord oma individuaalset olemasolu saada üldiseks, eraldumatuks kuratlikuks absoluudiks. Kuid see peaks olema midagi täiuslikumat kui Jumal. Ta peaks sisaldama kõiki hää ja kurjuse pooli, esitama kõiki pahe ja vooruse tendentse ühel hoobil. Hää- ja kurjatundmise puu on olnud alati tema sümbool. Ja kord tuleb see sünteesi päev!
    Selle juures jätkem mõte, nagu oleks Kurat kunagi olnud taevas Jumala ingel või vasall. Ei, see on vale. Isiklikult saadud teadete põhjal võin kinnitada, et see on vale. Kurat pole iial sõdind Jumala vastu. Tal pole mõttessegi tulnud Jumalat tõsiselt võtta. Oh, tal on liig palju tegemist iseendaga! Ta on näind kõike nagu läbi viirastuse loori, ja nii on Jumalgi paistnud talle tihti ainult unistusena. Ning ses kahkluse nebuloosas on ta mõte tihenend, selle uduspiraalid koomale kiskund, ikka tihedamaks, nagu laotuse munarebu, millest peab sündima kord päikene. Ja lõppeks, kui on tõusnud ta mõttepinevus kõrgeimale tipule, sünnib sest kiirgav valgus-ookean, nagu sünnib piksepilvis elektri tulimeri!"
    Kobras lõõtsutas vaimustusest. Ta oli üles tõusnud, kumaras Ormussoni poole. Ta kähises:
    "Ja nüüd ütlen ma sulle oma mõtte: me asutame uue usu, uue religiooni, uue kiriku. See oleks Saatana Kirik. Tahad sa? Tahad sa?"
    "Mina?" pomises Ormusson kui unest ärgates. "Mis peaksin mina siin tegema?"
    "Sina? Sina oled prohvet. Sina oled, kes hüüab sõna maailma nagu tuleleegi. Sina teed imesid, et nad usuksid. Sind nad kuulaksid. Sind - kui nad kedagi kuulavad."
    "Ei," raputas Ormusson pääd. "See oleks sinu teha. Sina oled tulnud sellele mõttele, sina pead ta ka teostama."
    "Oh, ei ole minul sõnu hulga ees kõnelemiseks!" ahastas Kobras.
    "Siis kirjuta."
    "Kas arvad, et ma pole seda teind? Vaata, vaata!" hüüdis ta, kõigist taskutest paberikimpusid välja kiskudes. "Vaata, siin olen ma kõik kirja pannud, mis olen mõtelnud nädalate, kuude, aastate kaupa. Olen algand ikka uuesti ja uuesti, jätnud pooleli ja algand jällegi. Siin on mu teos, mille nimi on "Kuradi apoloogia". Ainult sellepärast polegi ma enam kaotand oma mõtet, et olen ta kirja pannud. - Kuid mitte nii ei peaks see olema!" õhkas ta. "Mitte niiviisi ei tuleks seda kirjutada. Tulisõnu oleks tarvis! Välktähti oleks vaja! Kuid mul pole neid. Mina olen vaene. Minu mõte ei jookse ja sõna ei lenda. Seda peaksid sina tegema. Ja sina oskad. Aind ustakse. Sina pole hull, nagu nad mulle on öelnud."
    "Hull? On nad seda sulle öelnud?"
    Kobras nikutas kurvalt pääd.
    "On. - Kuid ma pole ometi mitte hull. Ainult see mõte teeb mu meeletuks. Kuid milline mõte ongi see! Mõistus pimeneb, kui ta pääle mõtled! - Tahad sa mind aidata?"
    "Ei!" vastas Ormusson, end otsekui millestki vabastades.
    "Sa ei taha! Sa ei taha!" hoigas Kobras meeleheites. Ta langes uuesti pingile ja vaikis silmapilgu. Siis haaris ta Ormussoni käe ja hakkas jälle kirglikult rääkima: "Kuula, see polnud veel mu mõtte viimne piir. See ulatub kaugemale. Selle viimist piiri ei näe ma isegi. See kaob mu ees ääretusse, mille poole ma jooksen, iialgi pärale jõudmata. Aga kuula, kuula, nii kaugele kui mina näen!
    Mäletad veel Jumala evolutsiooni paljujumalate teenistusest rahvusliku ainujumala kaudu rahvusvahelise üldjumalani? Seda teed käib ka minu Jumalkuradi võidukäik! Nagu Jahve sai juutide rahvuslikuks ainujumalaks, nii saab Kurat kord rahvuslikuks eesti jumalaks. Tema on see, kes annab meile jõudu, kes kasvatab murdumatuks meie mõistuse ja käsivarre. Mõistad sa seda unistust? Kuid siis, kui ta on võtnud kuju meie hinge järele, kui ta on saand indiviidiks, kui on eland läbi selle arengu, mis tegi Jahve iisraeli rahva keskel, - siis hakkab ta tungima väljapoole meie rahvuse piire. Mõistad sa nüüd, mis ma mõtlen? Ulatub su pilk üle selle perspektiivi? Mõtle, meie ees on lahti maailm, meid juhib tulesammas kõrves, me oleme messiase-rahvas, meie hulgas sünnib uus Jumal, kes pärib maailma! Oh, mu ajud sulavad kuumusest, ainult mõeldeski seda!
    Mäletad, samal kohal, kus istume praegu, unistasime poisikestena nii tihti eesti rahvuse tulevikust. Me olime vaimustet, me lõkendasime, meie p[laanidel polnud piire, me vaatasime alla linna pääle ja tundsime: see on meie linn, selle ümber laiub meie maa, kus elab meie rahvas. Meie rahvas! Milline tundmus valdas südame! Kuid me olime kui juudid Egüpti orjapõlves, võõra voli all, sest meil polnud jõudu ja meil polnud ühendavat aadet. Nüüd olen ma selle leidnud. Mõtle, see on meie kultuur, mis veereb kulutulena üle maailma. See pisuke maa on kord kui väike Palestiina, mille paigad on pühad. See jõgi sääl all on kui Jordan, mida tullakse vaatama kaugeilt mailt. Eesti rahva senine ajalugu oleks kõigile tuleviku rahvastele vanaks testamendiks. Ei iial pole olnud pääle juutide ühegi rahva saatus sarnane kui meie oma!
    Kui sina aga tahaksid! Kui sina aga tahaksid! Ma kumardaksin sind. Ma ei tahaks midagi olla sinu kõrval. Ma oleksin su alandlik Ristija Johannes või, kui tahad, Ristija Juudas. Ma oleksin kui vari su kõrval, ainult sina oleksid ja mina poleks midagi. - Tahad sa?"
    "Ei!" hüüdis Ormusson järsku üles hüpates. "Kui ma hulluks pean minema, siis luba mul teha seda vähemalt oma retsepti järele! Ja miks kiusad sa mind? Miks ei pööra sa mõne teise poole, keda need asjad rohkem huvitavad?"
    "Või pole ma pöörand!" sosistas Kobras kurvalt. "Kuid mis on sest kasu? Ma püüdsin alguses ise teha propagandat. Ma esinesin igasuguseil koosolekuil ja kõnelesin, tõsi küll, peidet kujul sest mõttest. Ma esinesin kirjanduse seltsi aastakoosolekul, kuid viis liiget, kes olid koos, valisid mu ettepaneku läbiviimiseks ainult seitsmeliikmelise kommisjoni, kes ei tulnud iial kokku. Ma rääkisin põllumeeste seltsis, kuid sääl kahtlusteti mind sotsialistiks; ja majaomanikkude seltsis polnud keegi ristiusustki midagi kuulnud. Siis tahtsin ma oma "Kuradi apoloogiat" välja anda; üks kirjastus kuulutaski seda kolm aastat, kuid ei annud ometi välja. Siis pöörsin ühe suure päevalehe toimetaja poole, et selgitada talle oma mõtte rahvuslikku tähtsust ja paluda temalt kaasabi, kuid ta ei kuuland mind lõpuni, vaid ütles: kuulge noormees, kas te ei rakendaks oma jõudu mõnesse tegelikku töhe? Siis pöörsin veel ühe usundeist huvitet doktori poole, kuid ta vastas kõigisse mu seletustesse: jaa, kui te Lembitu usu kohta võiksite selgust saada... Nii võeti mind vastu. Sina olid mu viimne lootus. Mis pean ma nüüd tegema?"
    Kobrase hääl oli kurb ja katkeline. Ta oli väsind suurest mõtte ja keha pingutusest. Ta mõtted kippusid seginema ja ta kõneles juba kogeldes. Lõppeks vaikis ta täiesti.
    Nad seisid üksi pimedas puude all. Linn mustas. Sääl süttisid tuled. Nad olid kui kuristiku ees, mille põhjas vilkusid otsekui jaaniussikesed. Oli õudne ja üksik.
    Ormusson vabises närvipingutusest. Ta oli kuuland lõpuni oma uudishimu ja rahuldand võikuse tarbe. Nüüd oleks ta tahtnud minna, valgusse, inimeste hulka - isegi nende inimeste hulka, kes askeldasid sääl all. Oh, oli nii umbne, nii pööritav, nii karmune selle hullu seltsis!