Vt ka sisukokkuvõtet

     Nii jalutin terved päevad rannal ehk astusin ajaviiteks kapten Roode onni, mis asus üsna mere ääres, madalikul, kus lained sirgusid tihti akna ruuteni, kui lõukad pekstes tiivuga ning paludes sisselaskmist. Kapten võttis mind vastu ikka rõõmuga, tõi lavvale viina ning meie jõime mere vaatlusel ehk rääkisime omist rännakuist ja elamisist. Ta oli lühike, kuid väga tüse härra, habetand, kuid hõreda habeme all paistsid veresooned. Oli hääsüdamlik, kuid väga äge ja metsik, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalasalgaja, tsüünik, kõnelemises tihtigi ropp, kuid hinges suur romantik, kes võis joobuda isegi tuule kohinast, kõrtsi kakelusest, lainete vahulisest keemisest. Ning üle kõige armastas ta naisi, otsis neis luulet ning joobumust, nägi aga ainult toorust, pettust ning ahnust. Ning seepärast vihkas neid, peksis neid, kuid uvvesti leppis, uvvesti lootis, uvvesti katsus neis leida puhast hinge ning naiselikku hellust. Igas suuremas sadamlinnas, kus laevad peatusid kavvemalt, oli kapten Roodel oma naine ja lapsed. Nii oli tal palju armastusi ja palju pettumusi. Ta kulutas kõik omad suured sissetulekud perekondade ülalpidamiseks, jaotes oma varandust täpipäälse õiglusega. Sel alal oli tal koguni oma raamatupidamine, kaunis keeruline ning kummaline, millest keegi võõras aru ei saand.
     Ning ta rääkis, 
     et on naisi, kes sündind viinast ja valsi keerust; need on anduvad, magusad ning nende truudusmurd ei sünnita isegi valu. Nende nahk on imeõrn, vahakollakas, lehkab jasmiinide järele, nende silmad on täis unistavat und, nende jalad tantsisklevad isegi unes. Ning ealgi ei tea sa, kas oled õnnelik tema lahkudes või teda kohates. Ta ilmub silmapilguks, kui mesilane lennates lillele, ning läheb minema kerge südame ja rahuldud silmiga. Nende elu veereb kui unes, milles nad ise kunagi pole tegelasiks. Nad ei räägi sulle ealgi ei omast õnnest ega ka õnnetusest, nad ei anna sulle palju, kuid ei võta sult ka midagi. Ainult harva, harva lubavad enestelle kinkida paar siidist sukke ning punaseid nelke. Ja alati naeratavad, kui tõmbavad jalga su kingitud sukad, aga nelgid närtsivad lugemata luuletuskogude ehk ajalehtede kuulutuste vahel. Sest need on naised, kes loevad vaid kuulutusi, ise midagi ostmata ning midagi müümata.
     On naisi, kes sündind kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest; need on verivaesed, kuid kirglikud, nende armastus on piinav ning armastus ihulik. Nad jäävad ruttu, ruttu vanaks, sünnitavad valuga lapsi ning lapsed pole neile ealgi rõõmuks. Nende ihu on kollakas, läbipaistev, lehkab sõrru suitsu või leili järele. Nad räägivad vähe, kuid kannatavad palju, nad katsuvad isegi naeratada, kuid naer on kui koolnu näol grimass. Ning ealgi ei tea sa, mis tahab ta ja missugune on ta kapriis, sest vaevalt, vaevalt teab ta isegi seda. Ainult mehele minnes ning vananedes võib ta neljakümne aastasena saada tütarlapse hoo ja võluvuse, kuid sedagi üksikud ja harva.
     On naisi, kes sündind kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest; need on kui mesilaste parved, igal pool imedes enesesse elu joobnustavat kihvti, ilma et omalt poolt annaksid armastajalle piiskagi. Nad kannatavad südamehaigust, kuigi süda on neil vanade ajalehtede aastakäigud, - palju tühist intriigi, palju mõttetut ärritust, palju banaalset teatraalsust. Nad langevad sulle esimesel võimalusel kaela ning räägivad suurest armastusest ja piinavast valust, kuid armastus on nende äri ja valu nende kirg. Nad käivad kallilt, kuid räpaselt riides, nende käekottes on raha, vanad sukad, võtmed, puuder ja armastuskirjad segamini. Nii segamini on nende elugi, tarbetu ja mõttetu teistele, veel rohkem aga neile enestelle. Nad kannavad laiu kübaraid, mille alt vilguvad kaks vesist silma ning võib olla on see kummaline, et just neis silmis näed inimest käristud hingega rohkem, kui kelleski teises.
     On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi, kuid suuremalt osalt satuvad avantüristide küüsi, - ja on nendega väga õnnelikud. Need on naised, kelle mehed lähevad ruttu rasva, nad ise aga lahjuvad, lahjuvad ning surevad verivaesusse.
     On naisi, kes sündind tukkuvast järvest, unisest pargist ja loode päikese purpurist. Nad elavad romaanide vihkest, luuletuskogudest, novellide veetlusest, tegelikult ei oska aga panna isegi kätt ümber su piha ja suudelda lihtsamat suudlust. Nende käed on higised, nende nahk on roosakas, nende huuled on õhukesed kui lestad. Kuid ellu astudes saavad korralikeks emadeks, kes peksavad lapsi hasardiga ning näevad häämeelega, kui ka nende mehed vibutavad sagedamini rihma. Nad on väga rahaahned ning ei unusta ealgi oma perekonna kasusid. Nii võivadki olla armukeseks üksnes neile, kellest on kasu nende meestele, kuigi see kasu oleks minimaalne. Ning siis on korraga kadund kõik kirjanduse ja kunsti armastus ning isegi kõige armsamate luuletajate nimed ununevad silmapilkselt. Armsamate raamatute leheküljed tarvitatakse tuustikuks, kuhu keritakse lõnga, ehk rebivad lapsed neid tükkeks, et keerata suurte eeskujul paberossi.
     On naisi, kes sündind jumala ema lahkusest ning saatana palvetest. Nende tõrvmustad juuksed on kui kroon tõmmule, kuid külmale näole. Nooruses armastavad nad üksnes isa ning kadestavad ema; nad on temperamendikad, kuid nende savipruun nahk on külm kui sivvul, nad on ilusad, kuid ilu ei veetle, ei vangista. Esimene armastus on neile ikka saatuslik: kas lähevad härduses kloostri või saavad suurimaiks roimareiks, - ning siis röögatab maa nende ümber.
     Kuid suurem osa naisi on sündind mullast, sellest kuivast ning janunevast mullast, millest tõusevad tolmupilved enne vihma, kuid mis pärast vihma muutub läbipääsematuks poriks. Ja on see nii, kuigi see sulle võib olla ei meeldi, kuid maakera pole loodud sulle, vaid puule, mis kasvab metsas ja putukalle, kes roomab ta lehel, ja hirvele, kes jookseb ta all. Sest sina pole loom, kuid pole ka jumal, sa oled ühel ööl vargsi väljaroomand omast kodust - metsast, sa oled ehitand majad, laevad, tehased, linnad, tänavad, sa oled pugend kui tigu kivimüüride vahele, seepärast oledki jäänd koduta hulkuriks, üksik ning võõras looduselle. Seepärast hammustab sind siug ning peksab kabjaga hobune, seepärast tõuseb ehmatudes lind sind nähes, ja siil ruttab põõsa alla varju. Sa oleks pidand elama puu juure all, koopas kui karu, ning naine oleks pidand jooksma kui hirv mööda metsi.

     Ära karda kaljusid ning armasta metsi - vaikuses kuuled jumala hingamist. Armasta mulda, sest kõrva pannes ta manu, kuuled oma jumala sammumist. Religioon jääb püsima üksnes metsa kohinas, vee vahulises voolamises ning orgude vaikses sügavuses. Sääl võid sa isegi lõigata oskamata kätega omale puutüvest jumala ning ta kaitseb sind truilt igasuguste hädade ning õnnetuste eest kui jõvvetut ussikest koore all. Sa palvetad õnnelikuna oma oskamatu kätetöö ees ning su puutüvest nikerdud jumal on vägev ning karm: ta võimuses on sulle anda igavest elu ning õndsust, kuid ka sind saata igavesele hukatusele, kui vaglakest visates ratta alla. Põliseis metsis ning teedeta orges on iga kivi su jumal, sest su hing on sääl puhas roojusest ning patud ei lasu su õlgel kui tinakoorm.
     Linnade tekkides, hiigla ehituste, sildade, masinate sündides kaovad metsade kohinad, vee vahulised voolamised, orgude vaikus. Isegi linnud ja loomad jooksevad sinust minema, võib olla ainult varblane tuleb su hobuselle külla ning su pääkohal tiirleb vares kraaksudes. Aga jumalalle on jäänd üksi kõrge taevas, kuhu ei küüni su hävitavad ning ahned käed. Seepärast ei nikerda sa enam puutüvest omale jumalat (raidkujud kivist, marmorist ja pronksist on külmad!), sa oled suuremeelselt jätnud talle koduks taeva põhjatu laotuse, talle, ta inglitelle, ta poja prohvetitelle ning ka eneselle, kui peaksid surema. Sa oled tõrjund jumala välja omast maisest elust ning sepitsed plaane temaga kaubelda pärast surma. Ning ei jätaks sind rahule, et ei tüütaks sind, oled talle loonud hiigla hoovkonna: ja ingleid, ja prohveteid, ja pühamehi, isegi poja oled luuletand talle, - ning kõik ainult selleks, et su jumalal poleks igav ning et ta ei tuleks sind segama ning tülitama sinu sigatsemistel. Sa tahad olla omaette härra ja meister ning sul on piinlik, kui pead elades andma oma tegevusest kellelegi kõrgemalle aru. Seepärast leitaksegi maa pääl iga päevaga ikka rohkem imetegijaid, õndsaid ning teisi väga suuri pühamehi, et neid tunnustada jumala väljavalituiks ning eksporteerida taeva hoovkonna täienduseks. Papid on väga sellega ametis ega mõtlegi küsida, kas jumal ise ka sarnase valikuga rahul on! 
     Harva, harva puutud linnas kokku oma Issandaga, sest ta ei armasta tulla linnadesse kus pole inimest, vaid on kari, kus pole hinge, vaid on masinad, kus pole tuult, vaid on bensiini lämmastav ving. Jumala jalad on paljad, seepärast võib lõõmaval asfaldil karelda üksnes saatan oma kapjega. Nii jääb su Issand sulle võõraks, sest ta ei armasta astuda ka kirikuisse, kus elektri jõul röögatab orel kui täissöönd elajas. Võid ehk harva küll kohata teda lukustud uste taga, kaetud akende taga, kui tõmbad vaiba üle pää ning jääd pikemaks ajaks enesega üksinda, kuid mitte iga ei oska seda teha vääriselt hästi. Mõnele õnnestab see kui koketerii ning rumal edvistamine, mis ei või iseenesest kellelegi meelepärane olla. Aga muidu pühapäeval kirikus palvetades või naisiga palvemajus põlvitades, on su palved kui logisev tuuleveski: küll vehib ööd-päevad tiibega, kuid ei tõuse ealgi taeva poole.
     Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaales joobumusega trummi, siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsel, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjutab ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos. Aga õhtul, pärast väsitavat päevatööd, istub ta kafees, sigar suus, tsilinder pääs, vahutav õllekann ees ning loeb tähelepanelikult ajalehtest börse ning kuritegude rubriiki. Kui sa saatanat tahad näha, või on sul tema man vähekest asja, mine kihavama tänava kafeesse õhtupoolikul, köhata kolm korda ning litsu sõrm paljutähendavalt suu juure, - ta ilmub kohe naeratades ning mütsi kergitades su kõrvale, sest siin spekuleerib ta tütarlaste, dollarite, veinide, pargitud ning parkimata naha, leskede, mandlite, terpentini, seaharjaste, plaatina, kartulite, jahu, juuste, superfosvaadi, linade, orjade ning igasuguse teise kaubaga. Siin müüb ja ostab ta ning otsustab asjalikult riikide ning rahvaste saatust. Siin kuulutab ta sõda ning kirjutab rahulepinguid alla. Siin külvab ta taude ning teeb suurimaid ülesleideid.
     See on tema, kes rakendub rongide ette ning jookseb terasest rööpail kui elajas röhkides, tuld ja tahma sülitades ning pekstes ravvutud kapju vastu müdisevat maad. See on tema, kes puhub vabrikute korstnaist kui punasest lõõrist nõgipilvi sinise taeva poole, musta vere voolates tuhandeis masinais rõõmsalt. See on tema, kes diriseerib geniaalselt tuhandeid orkestreid ning kannab naeratavana kelnerina te lavvale viina ning toitu. See on tema, kes toob teile õhetava tütarlapse koju, ise naerdes ta kurgus, ise vahutades ta kirglikus veres, ise visates ta valgeid käsivarsi su kaela. See on tema, kes karjub ja ahastab surma ülimas kartuses te hinges, et värisete kui leht sügise külmas ning vingerdate kui ussike tolmaval liival. Minge metsa, minge orgesse, sääl pole surma ning sääl pole kartust, sest jumal liigutab sääl jahedaid tuule tiibu.
     "Emake, oled Sa vana ning väsind? Mitu aastat on juba Su õlgel?" küsite teie.
     Ning üsna loogas, üsna kortses, kui tuhande aastane sammaldand puu, pää värisedes kui kella pendel, vastab ta eksivate silmiga: 
     "Ei tea, pojake, ei tea. Ei tunne kirja, ega mäleta aastaid. Ammu, oi kui ammu oli see, kui olin noor ning tundsin inimesi ja omakseid. Mets mühises veel siis ning tähed olid ligidal, ulata kas või käega. Praegu on kõik kaugel ning looritud uduga, ei midagi näe, ei midagi mõista. Ainult surra tahad, ainult mulda tahad minna, oi, kuidas armastad mulda!"
     Vaatad, noogutad pääd ning lausud kaastundlikult: 
     "Küll Issand kutsub Su varsti igaveselle õndsuselle ning igaveselle elule!"
     "Elule?" jahmatab eideke. Ning siis hakkab korisema ta hääl, otsekui naeraks. "Igaveselle elule? Ei taha ma ei igavat elu, ega õndsust. Puhata tahan, surra tahan, mulda tahan minna, - ei midagi muud. Väsind olen, oi, kuidas olen ma väsind!"
     Ning hallis habemes pojapoeg viib eidekese onni, et mis ta hädaldab siin, võib veel külmetada.
     Nii elatakse metsades, jumala süles, silma silma vastu oma loojaga.
     See on noorus, kes kardab, see on kultuuri saavutus, mis fantaseerib kirglikult igavesest elust säälpool hauda.
     Seepärast armastab inime saatanat, seepärast ongi inimese mõistus ning fantaasia arenend üksi negativismis. Teil on täpsemad ning detailsemad kirjeldused põrgust, otsekui oleks sääl tihtipääle käind viimne kui turist ning kirjanik. Teil on väga hästi teada põrgu jõed ning mäed, aiad ning hooned, elanikud ning elajad. Igaüks võib nimetada sada oma tuttavat, kes on läind pärast surma saatana juure, kuid ükski ei või nimetada eksimata ühtki tuttavat, kes oleks kindlasti saand taeva. Positivismis pole meil teadmisi ega fantaasiat. Teil on teada kõik põrgu mitmekesised piinad, kõik valurikkad kannatused, kõik kummalised vaevlemised. Ning kui surete kord, lähete kui oma isa tuttavasse koju, sest kõik on teil siin juba vanad sõbrad ning kaastegelased: saatanast jooksupoisini, oma parunist kubjani, preestrist kellalööjani, arstist talitajani, armukesest naiseni. Isegi maastik on tuttav ning väävli lõhn ning tõrva suits nii omane ja kodune.
     Mis teate aga taevast? Et sääl on jumal, õndsus ning mõnisada end täis inglit? Milles on õndsus ning missugused funktsioonid on inglitel? Teie fantaasia ei ulatu kaugemalle väitest, et sääl puhutakse pasunaid ning lauldakse kiitust oma Issandalle. Kuid milles on õndsus, kuid milles on inimese igavese elu õndsus? 
     Inime on kasvand metsades, tihedad oksad on varjand sinikat taevast, - seepärast ei tunne ta seda, seepärast pole ta fantaasia saand areneda positivismis. Ta on maa küljes kinni ning ta mõtted on kui logisev veski: küll vehib ööd-päevad tiibega, kuid ei tõuse ealgi taeva poole.
     Milles on õndsus, milles on õndsus! 
     Ma karjatasin ning litsusin ahastades käed kuumavalle otsaesiselle.
     Naatan Lorge tõusis püsti.
     "Miks sonid?" küsis ta pikkamööda. "Vist linnud koopa sügavusest kraaksuvad Sulle öö jooksul rumalusi. Sa värised ju, - ehk oled haige?"
     "Mul on hirm," laususin.
     Pidalitõbine naeratas.
     "Ära karda," lausus ta, "vaata, hakkab koitma."
     Koopa suu hakkas pikkamööda valgenema. Sündis sügisene päev kui abordiline sünnitus: ei jooksnud punast sooja verd ning polnud kuulda õnnelikku karjumist valus ning ekstaasis. Sügise päeval pole purpurit ning lindude laulu. Kahvatu ja verivaene, raske pohmeluses pääga, uniste ja vesiste silmadega, külmade, siniste huuliga sünnib sügisene päev - kui abordiline sünnitus.
     Läksime Naatan Lorgega mere äärt mööda linna. Meri oli hall ning tume ja tuul paiskas ta vahulisi päid kui lindude karja.
     Kapten Roode endise onni lähedal seisis Maara Jarulaitis ning jutlustas. Teda kuulasid seitse, kaheksa naist, küürus, külmetades, mässunud rättesse.
     "Naised, kuulake mind," rääkis Maara Jarulaitis, "kuulake mind, sest jumal ise räägib mu suu läbi. Jumal ise räägib mu suu läbi, et pöörata teid patust ning igavesest hukatusest. Ning igavesest hukatusest, kuhu on meid viind kõlvatu ning roojane elu, sest pole enam kaugel päev, mil avaneb taevas, kärisedes pooleks. Kärisedes pooleks, et Issanda poeg võiks astuda meie keskelle ning mõista viimast valjut kohut!"
     Mõni nuttis, mõni karjatas, mõni vaatas külmalt ning ükskõikselt.
     Maara Jarulaitis jatkas jampsides. Kavva kilkas ta hüsteeriliselt Issandast ning viimsest kohtust ja enese patust.
     "Jumal, jumal!" hoigasid naised ta ümber.
     Ning vingus tuul ja hallid pilved jooksid kui hüpates, kui tantsides. Mere liiv krabises me jalgade all ning meri hoigas ja hulus.
     Tuli Ruta Jarulaitis ning viis soniva ema ära. Ja seitse, kaheksa naist, kes olid kuuland vaimuhaige kiljatusi, jooksid hüpates talle järele, otsekui edevad varblased. Nad ei jäänd sammugi omast prohvetist maha. Ning nende hallid rätid lehvisid õhus, otsekui oleksid tiivustud. Ja Maara jatkas rääkimist, vehkis ning protesteeris, kuid jatkas rääkimist Issandast ning viimsest kohtupäevast.
     Missugune rumal unistaja oli siiski Fabian Alge, kes arvas naisist luvva võivat vendlusriike. Naine meheta on kui toores puu, mis ei põle ega lõkenda, vaid suitseb ja susiseb, - on toores ja tarbetu. Ei milleski näind oma elu ülesannet ning mõtet.