Arg astun templi - vaene piligrimm,
Jäänd veidrais nägemusis linna järge linn,
Kust saadeti mind ikka edas, edas -
Mind miski askus käsi pidi vedas.

    Su kotta jõudnud, tolmund purpurrüüd,...
Mis karjatus, mis imetluse hüüd,
Kui altarruumis, pühapilte kohal,
Naist ilust jumalikku nägin tiigri nahal.

    Ei ühtki lühtrit, - ainult keha valgus,
Nii põlvitasin tarretund Su jalgus
Täis igatsusi - palveid, elujanu,
Kuid enda avalduseks - ei mul olnud sõnu.

    Ja uuest, hirmund, kisendada tahtsin...
Vaskkujuna, kurttummalt kaua vahtsin
Su võidusäras jumend palge,
Mis oli kahvatanud enne õitevalge.

    Kui viimaks argund sõnad, soovid salmis,
Sa olid andund juba suudlusvalmis,
Mu’s uued avatlused tõusid, - piin, oh
                                               kannatus!
Kui raske kanda nimi - Barbarus.




Tütarlapse kevade aimused

   Akna taga huljub sääske sumin,
Rinda muljub kevadine kumin.
Kui arad on kalad voogavas vees,
Nii igatsused noorukese rinna sees.
Ma nõrken kiusatuse kätte...

    Jõu lainil tõstab keegi mõla,
Heliseb kaksiknaeru kõla.
On mõlemad nii rõõmsad, prisked,
Neil kaelte ümber kätevisked.
Ma nõrken kiusatuse kätte...

    Juuksesalgad katvad rinna nõlvi,
Unes keegi paljastas mu põlvi.
Kui hirmus! palgel häbi jume,
Hing igatsusist läägund, tume.
Ma nõrken kiusatuse kätte...

    Akna taga huljub sääske sumin,
Rinda muljub kevadine kumin.
Kui arad on kalad voogavas vees,
Nii igatsused noorukese rinna sees.
Ma nõrken kiusatuse kätte...




Ilmutus II

   ... Nüüd viska raamat, mine, inime,
End anna uulitsate vangi,
Joo silme flirti - vaatle naiste mängi,
Näe alkoholi nende poose taktis,
Ses janund keha kupelduse aktis
Vaim päästa valla: tarkus tühine,
Mis filosoofia?! Oo parem ühine
Sa iga pilguga, mis armu jahil,
Las ihar-naisi nõrke käte vahel,
Ja himune, käi tugev - sirgel sammul
Sa kergi daame - viirastuste kannul...
Oh viska raamat, mine, inime!...
. . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . .
Nii kõndsin - segane siidkõrte õõtsvas kihas,
Oo, tarret veri, hangus iga lihas, -
Surin luine hirnudes, oo, mastodont!
Mind tabas õlast tema sõrme kont,...
Eel peegeldavat vastu porduilma,
Kaht nägin neelurtiirast cafe silma,
Ma puiklin, sõnus täitsa abitu,
Kui vis-a-vis kokoti kakadu...
Noh, viska mõistus, mine, inime!...




Öö

    Ma hõõgun, leegitsen kui süsi...
Mu keha palavikus näed,
Must pime öö!
Su pikad sõrmed - mustad käed
Mu ümber löö,
Mind võia, süüta ohvrileegiks
Hing kanna jumalate joogiks...
Ei muud kui õnnistust ma Sinult küsi,
Must pime öö!
Las’ saavad patuks kehasunnid
Ja elavaks öö surnud tunnid,
Oh tule, naine, süüta põlema
Ka Sina oma keha küünlad.
Löö lahti hiiglajuuste koonlad,
Nad laota üle meie mõlema!...
Nii tagasi meid paradiisi viivad
Siidpehmed öised kotkatiivad...




Öine kirg

    Oh madu mürgine, mu liha salvad,
Kui nälgind tiiger, lõukoer saaki valvad,
Kirg pöörane, - nüüd atan sinu lõugu
Mu janund keha, - seda patust tõugu...

    Oh põrgu leek, kuis padjus põled,
Mu aju roojane, - oh unelused jõled,
Kui ohvrialtar - tuleriit mu voodi,
Mind naise nägematu ohvriks siia toodi.

    Täis tekid, linad tiirastuse mürki, -
Näe, luurab, hiilib mööda toa nurki
Banaalne naine, bakhanaaliks valmis, -
Tast hõõgub tuld - kirg ahne lõõmab silmis.

    Ju tunnen kaduvat end viirastuse süles,
Kui viinaklaasi juues tõstab üles,
Mind viskab naerdes alla kirge patta, -
Mu’st tunne veervat üle piinaratta...