Enne jõulupühi lisanes juba olevaile luuletuskogudele kaks uut silmapaistvamat ja midagi tõeliselt nauditavat — sest sügise kestes ilmunud Ed. Nukk’i "Trioletid Amorille" ei suuda oma nõrga sisu ja vormiga vist suuri nõudeid rahuldada; niipalju kui V. Adams’i luuletustele heidetakse ette suurt salonglikkust ja vormi mänglevust, ei saa neid omadusi vähemalt selle kogu paremates palades siiski võtta pahena, sest sääl esinevad nad peaaegu täiuseni viidutena, tüübilistena ja ümarikkudena ja pakuvad täiel määral seda, mida nad tahavad pakkuda: ekstravagantsustest, mida ehk ehk paiguti võidakse leida, üsna hoolimata on siin siiski tabatud uut ja huvitavat nooti, mil on mõnikord täiesti omapärane kõla, ning autori elamuste nagu nende väljendusegi ehtsuses on sagedasti väga raske kahelda. 
    See on üks luule põhjapanevamaid nõudeid; kuidas rahuldab seda teine nimetamisväärsem ennejõulune uudis meie lüürika alal, Mart Raudi "Kangastused", samuti esikteos ja samuti mitmeti kaunis suuri pretensioone esitav — nii välimuselt kui sisult? Kas on ses elamusi, missugused ja kuivõrd omapärased on need ning kuivõrd on õnnestunud neid väljendada? 
    Tuleb otsekohe tähendada, et Mart Raudi luuletused vaevalt suudavad olla Adamsi omadele väga tõsiseks võistlejaks, kuigi andmeid võistlemisõigustuseks on. Sest kui teha katse vastata esimesele küsimusele, kas ja missuguseid elamusi on ses luuletuskogus, muutub vastamine õige raskeks; "Suudlus lumme" on — mõned vähema ehtsusega luuletused välja arvatud — pea alati nähtud läbi vahenditu prismi, autor ei ole liig tihti sulge sääl kätte võtnud, kus puudus selleks sisemine tarve, vaid mõjub usutavana — isegi neis paigus, kus ta upub kõige vikerkaaritavamaisse värvimängudesse, kuna mängu all on salgamatud nägemus ja tunne, mis annavad kõigele kuju ja rütmi. 
    Raud’i luuletustel absoluutselt salata nägemis- ja elamusvõimet oleks vististi ülekohtune; kuid kontroll enda üle ja vastutustunne, mis ei luba luuletust kogusse võtta siis, kui see ei ole täiesti isikupäraselt nähtud, ei ole veel jõudnud küpsuseni. See ei oleks siiski esikteose kohta suur õnnetus, sest mis seni valmimatu, võib veel valmida, kuid tõsisema puudusena tundub, et omapärased, isikuomased elamused üldse näivad liig nõrgad, et raamat ei kisu kaasa, vaid jätab läbilugemisel võrdlemisi külmaks, mõni meeldiv ja rütmi- ja keeletunnet paitav koht välja arvatud. 
    Raud’il on tugevasti arenenud keeleinstinkt. See on õieti ta kõige silmapaistvam omadus. Temas on virtuositeedi idusid, ta väljendusvahend on hästi viljeldud ja Raud oskab sellega saavutada häid effekte. Sellel päätükil võiks tema puhul kaua peatuda; kõik keerleb selle ümber, ja puht-vormiliselt, keele kõla seisukohalt, foneetiliselt võetuna on mõnigi pala täiesti veatu; valimatut, ettevaatamatut ütlust ei leia talt kuigi kergesti — kui ainult leiduks küllalt julget, teravaltrabatavat ja sirgejooneliselt iseloomustavat tasakaalulise, rahuliku, "distingeeritud" ümbruse elustamiseks. Praegusel puhul tahab sellevastu ka kauni kõla harrastus summutada lugupidamise uskumapanevuse ja läbielatuse vastu; ses suhtes kipud vägisi teda võrdlema samalaadilise, kuid siiski tulisemalt läbielava Rudolf Reimanniga, kelle toodang näib kadunud pingutuste huvitava ja mitmekesise vormi pärast — ainult et Raud’il ka vorm ei taha nähtavasti olla seevõrra huvitav ja mitmekesine kui pehme, meelitav, voolav, selletõttu aga muutub iseloomutuks. 
    Sarnase mulje jätab näiteks esimene luuletus "Enesega" — täis vangitseda tahtvaid, täiesti musikaalseid, kõlaliselt täiesti õigel kohal seisvaid, kuid mitte küllalt energiliselt asjasse puutuvaid, ebareljeefseid sõnu. Alliteratsioon , viimseni kalkuleeritud riim , siseriimid jne. teevad pala häämeelega valjusti etteloetavaks, kuid pärast läbilugemist ei jää mälusse kuigi palju, pääle üksikute õnnestunud väljenduste ja sõnaliste kokkukõlastuste. Ja jääb tunne, et ka mitmekordne tähelepanelik lugemine ei selgitaks luuletuse kontuure. Stroof stroofi kõrval, mida ei seo mingi küllalt ülev, kõigele aluseks olev mõte või pildi luustik. Soovitav oleks selle kogemuse jälgimiseks võrrelda näiteks sonetikolmikut "Öisel uritunnil" — sõnastuse liigsulavus on siin kindlad äärjooned udustanud, puht-individuaalne, luuletustele meele sööbuvust andev puudub — pääle mingi sümpaatliku, sooja alatooni. Ja viimasest on ikkagi vähe jäädavate väärtuste loomiseks; ei ole robusti realismi ega vaimukat aforistlikkust (viimast leidub Adamsil), puudub aga ka sügavam lürism.
    Hääs mõttes edustava näitena tsiteerin salmi luuletusest "Veereng":  

    Nagu herguv ääs,
    lõõmav heretaden,
    kumab pilvne lääs 
    veriveretaden.

Ebaõigelt häälestatuina tunduvad rahvalaulumõõdulised ballaadikatsed; mõnes neist näib üsna ilmne Eino Leino mõju, näit. "Verev noorus", millest vilksab mitmeti "Räikkö Rähkät" meeletuletavaid värsse ja situatsioone: "Siis salaksi ta susisi, poole Kaspari kähisi" — või sureva Kaspari viimne surmaeelne nägemus, mis näib sama Räikkö Rähkä imponeeriva viimse koduküla vaatluse reministsentsina, kuigi ülekantuna pehmemasse, jõuetumasse helilaadi. Siingi on Raud’il õnnestunud tarvitada rahvalaulu või selle uuema, Aavikust põlveneva, reeglistatud teisendi väliseid võtteid, kuid kujukus ja pilteloov mõttelend on kammitsas ja ained ise on väheusutavad, melodramaatilised, ülemäära paisutatud. Nägemisvõime terinemisel, dramaatilisuse kasvamisel, sõnastiku rikastumisel näitlikkuse ja jõulisuse sihis võiks samalt autorilt võib olla siiski loota üsna kaaluvat lisa sellele luuleliigile. 
    Kõigest kõike jääb kogust ometi terve rida vormilisi uudiseid, ilusaid värsse, isegi üksikuid peaaegu läbini suggereerivaid luuletusi (näit. "Võrkkiigen", murdeline "Lahkumine", "Loomingus" ilmunud, isegi Saksa keele tõlgitud "Öö", mida ainult kahjuks teeb ebaalgupäraseks lõpu jaan-kärne[r]likkus, siin muutunud märksa sentimentaalsemaks kui — vahest ebateadliku — eeskuju vastavad meeleolud, ja veel mõni muu), ning tahaks autorilt oodata enne kõike tugevat enesedistsipliini, hoidumist puhtast vormimängust ja rikkalikumat ja haaravamat siseelu, et julgeda talle ette kuulutada püsivamat paika me nüüd juba täiesti arenenud isikuid, ei enam ainult pehmelt keele õige painduvaks muutunud materjaali sorivaid, sellejuures ikka veel epigoonlusest mitte vabu virtuoose tarvitsevas luules.