alliteratsioon
amfibrahh
anapest
assonants
daktül
dramaatika
eepika
ekspressionism
epigramm
epiteet
följeton
futurism
grotesk
impressionism
jamb
kirjanduslik kommunikatsioon
kompositsioon
kriitika
kubism
lüürika
meetrum
metafoor
motiiv
mõtestik
onegini stroof
pamflett
poeem
paroodia
realism
regivärss
riim
satiir
sisu ja vorm
sonett
stroof
sündmustik
tertsiin
travestia
triolett
trohheus
veste
vokaalharmoonia
võrdlus

alliteratsioon — sama kaashääliku kordumine värsis või lauses kahe või enama sõna alguses. Alliteratsiooni kasutatakse regivärsis ja vanasõnades ning kõnekäändudes. Nt. panna põngerjate pähe (H. Runnel).

amfibrahh — meetrum skeemiga: — È — / — È — /...

anapest — meetrum skeemiga: — — È / — — È 

assonants — sama täishääliku kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Assonants koos alliteratsiooniga moodustab eesti regivärsile omase algriimi. Nt. Eks õõtsu, õõtsu ... (D. Vaarandi).

daktül — (kr. k. daktylos, sõrm) värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgnevad kaks lühikest (rõhuta) silpi. Nt. Vaikides akna sa avasid, ... (G.Suits).

dramaatika — (kr. k. drama, tegevus) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Draamateoses kujutatakse dialoogi vormis (vastuoludest ja konfliktidest lähtuvalt) tegevust olevikus toimuvate sündmuste jadana. Teos on määratud laval esitamiseks. Lavalisuse nõue tingib teose struktuuri: sündmuste keskendatuse, tihendatuse, dünaamika, jaotuse vaatusteks, piltideks ja stseenideks. Peamised draamažanrid on komöödia, tragöödia ja draama. Draama on tõsise konflikti ja mitmekülgsete tegelastega näidend, mis sisaldab nii traagilist kui ka koomilist. Komöödia ja tragöödia on antiikset algupära, draama tekkis aga 18. sajandi keskel seoses valgustusega.

eepika — (kr. k. epos) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Eepiline teos kujutab tavaliselt üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).

ekspressionism — (lad. k. expressio, väljendus, ilme) 20. sajandi alguses maalikunstis tekkinud ning muudesse kunstiliikidesse tunginud vool. Esikohal on kunstniku enda mõtte ja elamuste väljendamine, protest inimest ahistava ühiskondliku elukorralduse vastu, rõhutatakse inimeste ühtekuuluvust, omapärast sotsiaaleetilist inimlikkust. Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda. Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja fantaasiarikkad kujundid, agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi.

epigramm — (kr. k. epigramma, pealiskiri) algselt Vana–Kreekas ehitise, kunstiteose, mälestussamba tähendust selgitav lühike pealkiri. Alates Rooma luulest satiiriline lühiluuletus.

epiteet — (kr. k. epitheton, lisand, juurde lisatu) kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. Eristatakse kinnisepiteete, kirjeldavaid, kaunistavaid, metafoorilisi, metonüümilisi ja personifitseerivaid epiteete.

följeton — (pr. k. feuilleton, ajalehe joonealune kirjutis) satiirilise või humoristliku sisuga ajaleheartikkel, mis naeruvääristab tegelikkuse väärnähtusi; ka publitsistliku kallakuga kirjanduslik lühivorm.

futurism — (lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.

grotesk — (it. k. grottesco, grotta, koobas) esteetiline tunnetus- ja kujutamisviis, mis kõrvutab ja ühendab üllatavalt, tihti jämekoomiliselt vastandeid ja kontraste ning toob nõnda karikatuurselt esile mingi elulise tähelepaneku. Groteski iseloomustab tõelise ja fantastilise, traagilise ja koomilise, üleva ja madala jne. põimumine. Kirjanduses tuli groteski mõiste kasutusele alates renessansist.

impressionism — (pr. k. impression, mulje) 1860-ndail aastail prantsuse maalikunstis tekkinud vool, mis vastandas end ametlikule akadeemilisele kunstile. Taotluseks oli jäädvustada põgusaid hetkemeeleolust sõltuvaid muljeid ja elamusi. Impressionism avaldus kirjanduses 1880–1910 prantsuse ja saksa kultuurkonnas. Iseloomulik on kunstilise kujundi detaili ja värvirohkus, lüüriline ja passiivne tundetoon, meeleolukus ja nüansirikkus.

jamb — (kr. k. iambos) värsijalg, milles lühikesele (rõhuta) silbile järgneb pikk (rõhuline) silp. Nt. ja vanker veeres mööda kallakut (J. Smuul).

kirjanduslik kommunikatsioon — ( lad. k. communicatio, side, suhtlus) mõtestatud märkide vahetus, mis vahendab inimeste või kultuurisüsteemide teadmisi, väärtusi, norme ja tundeseisundeid. Teate saatja (kommunikaator), teade (tähendusega märk) ja teate saaja (retsipient) moodustavad kommunikatsiooniahela. Teade kodeeritakse märgisüsteemi, edastatakse kodeerituna sidekanali kaudu, võetakse vastu ja dekodeeritakse. Kommunikatsioon on semiootika üks lähtealuseid.

kompositsioon — (lad. k. compositio, koostamine, ülesehitus) kirjandusteose koostisosade süsteem, nende seostatus tervikuks vastavalt autori ideelis–kunstilisele kavatsusele ja üldistele kompositsiooni põhimõtetele, millest tähtsamad on ühtsuse-, kontrasti- ja gradatsiooniprintsiip. Formaalselt tähendab kompositsioon teose puhtvälist ülesehitust: liigendatust peatükkideks, vaatusteks, stroofideks. Kuid seegi seostub teose sisemise ehituse ehk struktuuriga. Tihti käsitletakse kompositsiooni osistena ka teose motiivistikku, süžee ülesehitust, tegelaskujude süsteemi.

kriitika — (kr. k. kritike, eseme, nähtuse vm. hindav eritelu) laiemas tähenduses kirjanduse enesetunnetuse vorm, mis hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu. Kitsamas tähenduses sisaldab reageeringuid uudisteostele ja moodustab osa kirjanduse retseptsioonist, vahendades autorit ja lugejaskonda. Väljendab ja kujundab kirjanduslikku maitset. Vahetu kriitilise reageeringu vorm kirjandusteosele on arvustus, mis üldises plaanis jaguneb informatiivseks, emotsionaalseks ja analüüsivaks.

kubism — (kr. k. kybos, kuup, täring) modernistlik kunstivool, mis kujutab objekte geomeetriliste vormide kaudu. Kubism taotleb kujutiste kindlat arhitektoonilist ülesehitust, kunstilise vormi selget seaduspärasust ja rütmikooskõlasid. Kubistlik maal kujundatakse lineaarselt teravalt piiritletud geomeetrilist laadi pindadest, mis kujutavad objekte perspektiivi abita, kuubiliste vormide kaudu. Kubism tärkas 20. sajandi alguses Prantsusmaal, P. Cézanne'i loomingus, kes esimesena vastandas konstruktiivse vormikindluse impressionistide vormivabadusele ja nüansside taotlusele. Kubismi kõrgaeg oli 1907-1014 ja on seotud P. Picasso loominguga. Järjekindlatest kubistid maalikunstis olid J. Metzinger, G. Bracque, F. Léger jt. Eesti kunstnikest M. Laarman, A. Akberg jt. Kirjanikest on tuntuim G. Appollinaire, eesti luuletajatest J. Barbarus.

lüürika — (kr. k. lyrikos, lüüra saatel lauldav) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin).

meetrum — värsimõõt.

metafoor — kõnekujund, milles ühe nähtuse omadused on kantud teisele üle sarnasuse alusel; varjatud võrdlus, milles on ära jäetud sidesõnad 'või', 'nagu' ning võrdlusalus.

motiiv — (lad. k. motivus, liikumapanev põhjus, ajend) kirjandusteose struktuuriüksus (inimese motiiv) või süžee element (põgenemine). Kirjandusteoses kujutatud nähtus või situatsioon üldises mõttes (armastuskolmnurk, tõusev päike). Funktsiooni ja laadi alusel eristatakse pea- ja kõrvalmotiive, staatilisi ja dünaamilisi motiive jne. Motiivi uurimine on oluline folkloristikas ja võrdlevas kirjandusteaduses.

mõtestik — ilukirjandusliku teose tähendusväljad. Iga teos koosneb kahest põhimõttelisest osast: meelelisest reaalsusest ja selle tähendustest. Sama võib tähele panna ka kunstiteose väikseima osise, kujundi puhul. Kujund on tähendusega “pilt” ja väga oluline on, et need mõlemad osised on teineteist tingivad ja tasakaalus. Lugeja ja kirjandusteadlase põhiliseks ülesandeks teosega töötamisel on analüüsida ja interpreteerida kujundite tähendusi ja struktuuri.

onegini stroof — Onegini stroofi võttis kasutusele A. S. Puškin värssromaanis “Jevgeni Onegin”. Stroof koosneb 14 värsist kindla riimiskeemiga. Värsimõõt on nelikjamb.

pamflett — (ingl. k. pamphlet, pilkekiri, lendkiri) publistsistikažanr, milles teravatooniliselt paljastatakse ja naeruvääristatakse ühiskonna-, poliitika- ja kirjandustegelasi või nähtusi; ka sedalaadi publitsistlike tunnustega kirjandusteos. Pamfleti autor võib esineda varjunime taga või nimetult.

poeem — mitmeosaline pikem lüroeepiline värssteos, vormi poolest vaba. Oli romantiliste luuletajate meelisžanriks põimides filosoofiliste otsingute, hingerännakute ja sündmuste tasandeid.

paroodia — (kr. k. parodia) pilav jäljendus — pilav luule või proosateos, mis vormilt sarnaneb pilatava teose või selle osaga, ent moonutab (liialdab absurdini) selle sisuarendusi, erinedes sellega travestiast, mis teisendab vormi.

realism — (lad. k. realis, tõeline, asine) kunstisuundumus, mis mimesist (jäljendust) rakendades kujutab elu tõepäraselt. Laiemas tähenduses tunnetuslik hoiak ehk üldine loometüüp, mis vastandina romantismile käsitleb eeskätt argielu ning väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Vaatleb inimest ajaloolis–poliitilistes ja sotsiaalsetes suhetes. Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurde teostas Stendhal romaaniga “Punane ja must” (1831). Tolleaegsele realismile on omane tugev ühiskonnakriitika ja eetiline hoiak (kriitiline realism). Objektiivsuse illusiooni loomiseks teoses kasutati kindlaid võtteid: tegevuse täpset ajalis–ruumilist määratlemist, põhjuse ja tagajärje seost ning tüüpilise rõhutamist.

regivärss — läänemeresoomlaste vanema rahvalaulu eesti rahvapärane nimetus. Regivärsis kasutati alliteratsiooni ja parallelismi ning kvantiteedile toetuvat meetrumit. Regivärsi värss on normaalselt 8-silbiline ja selle moodustab neli trohheilist värsijalga.

riim — luules rakendatav vormivõte, sõnade või sõnaosade süsteemne, teksti korraldav häälikuline kooskõla. Riimiga kaasneb riimuvate sõnade tähenduslik seos. Riime eristatakse asendi järgi värsis, on algus-, sise- ja lõppriimid. Viimane märgib värsipiire ja kujundab luuletuse stroofilist kompositsiooni. Kvaliteedi järgi eristatakse täisriime, kus kõik häälikud pearõhulise silbi täishäälikust alates on ühtivad (nt. mulle – sulle) ja irdriime, kus kokkulangevus on osaline (nt. kõnts – tönts).

satiir — (lad. k. satura, satira, terav pilge) koomilise avaldumislaad. Isiku või ühiskonna pahedele ja puudustele hinnangut andev, tauniv, välja naerev, paljastav suhtumisviis; pilkekirjandus, pilketeos. Erinevalt huumorist on satiiri naer tendentslik, objektiveeriv. Alged on vanakreeka kirjanduses, kuid renessansist alates on satiir arenenud igas kirjanduse põhiliigis. Kesksel kohal on satiir epigrammis, pamfletis, följetonis, paroodias, travestias, ka satiirilises romaanis, draamas. Sageli põimub huumori, iroonia, sarkasmi ja groteskiga.

sisu ja vorm — filosoofilised kategooriad, mis väljendavad nähtuste eriomaseid tervikseoseid ja nende peegeldumist mõtlemises. Sisu on nähtuste (ka kirjandusteose) kõigi elementide ja funktsioonide süsteem; vorm on sisu väline avaldus ja struktuur. Sisu on vormi suhtes määravam ja ühtaegu temast muutlikum. Vorm on püsivam ja muutub hiljem kui sisu. Kuna vorm on suhteliselt iseseisev, võib ta sisu arengut takistada või soodustada. Sisu ja vormi dialektiline seos ja vastavus on kirjandusteose hindamise oluline lähtealus.

sonett — (it. k. sonare, helisema, kõlama) keskaegsest itaalia kirjandusest pärinev klassikaline rangete reeglitega luulevorm. Sonett peab koosnema kahesugustest stroofidest, milleks algselt oli oktett sekstett (8+7 värssi), hiljem lagunesid see katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3). Peale värsside arvu on sonetis nõutav kindel riimiskeem (nt katräänides abba abba ja tertsettides dcd dcd). Värsside arvu ja riimiskeemide alusel eristatakse mitmeid sonetiliike, tuntumad neist on itaalia e. Petrarca sonetti, inglise e. Shakespeare'i sonetti, prantsuse e. Ronsard'i sonetti. Sonetivormiga mängides on saadud peata sonett, poolsonett, sülisonett, pöördsonett, sabaga sonett. Klassikaliselt sonetilt nõuti ranget kinnipidamist vormireeglitest, nõutav oli kõlav, puhas, selge, sünonüümiderikas keel. Sonett pidi väljendama terviklikku mõtet ja olema sisemiselt ühtne. Soneti kompositsioonis oli nõutav: teema esitus ja arendus (katräänides), paralleelteema või lüüriline mõtisklus (tertsettides). Poeetiline, sageli puänteeritud kokkuvõte antakse 14. värsis.

stroof — (kr. k. strophe, pöörlemine) salm, graafiliselt eraldatud värsirühm, mis on omavahel seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks. Stroofe eristatakse värsside arvu järgi: distihhon e. kaksikvärss, tertsett e. kolmikvärss, katrään e. nelikvärss, sekstiin e. kuuevärsiline stroof ja oktaav e. kaheksavärsiline stroof.

sündmustik — ilukirjandusliku teose sündmused kahel tasandil. Sündmuste kausaalne (põhjus–tagajärg, ajaline lineaarsus) järjestus moodustab teose faabula. Faabula annab sündmused edasi vastavuses tegelikkusega. Kuid sageli ei pea kirjanik sündmuste arendamisel kinni faabulast ja esitab neid kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuvalt hoopis teises jadas. Näiteks võib teoses tagajärg eelneda põhjusele, võib esineda ajalisi nihkeid ja ümbertõsteid. Sellist sündmuste tinglikku arendust nimetatakse süžeeks.

tertsiin — itaalia luulevorm, mis koosneb kolmevärsilistest stroofidest, milles iga kolmikvärsi (tertseti) keskmine värss riimub järgneva tertseti äärmiste värssidega; viimase tertseti keskmine värss riimub ühe eraldiseisva värsiga luuletuse lõpus; riimiskeem aba, bcb, cdc...xyx.

travestia — (it. k. travestire, ümber rõivastuma) kirjandusliku süžee kasutamine uues vormis koomilisel, burlesksel eesmärgil (madaldamine, lapselikuks tegemine), paroodiale lähedane võte.

triolett — vanaprantsuse luulevorm, milles 8 värsist moodustub terviklik luuletus riimiskeemiga abaaabab. Omapäraks on tervete värsside kordamine, mis seostuvad tihedalt ülejäänud luuletusega, kuid ei eraldu refräänina.

trohheus — (kr. k. trochaios, jooksev) värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgneb lühike (rõhuta) silp. Nt. Survest lahti vaba luul! (H. Visnapuu)

veste — vestluslik lühipala; följetonivorm, mida vastupidiselt följetoni teravale satiirile iseloomustab lõbus humoorikus.

vokaalharmoonia — sõna järgsilpide vokaalide omaduste sõltumine eessilbi vokaalist.

võrdlus — kõnekujund, milles nähtusi kõrvutatakse otseselt kasutades sidesõnu 'kui', 'otsekui', 'nagu' või siis olevat käänet.