See raamat sisaldab palju üldtõdesid, mis on enesestki selged igale kirjandussõbrale, ja lugedes peame autorit tänama, et ta on need üldtõed süstemaatiliselt koondanud ja ridastanud. Kirjutus sisaldab palju kibedat tõtt meie ajakirjanduse ja muude kultuurolude kohta, millele kahe käega võib alla kirjutada, kuigi ei puudu ka üksikud vääratused.

Kõigepäält tundub, et autor kõneleb välja minnes oma raamatulistest, teoreetilistest veendumustest, kuna igal sammul on tunda, et tal puuduvad algelisemadki kogemused nendest raskustest, milles siplevad eriti meie kirjastused.

Kõige suuremaks puuduseks käesolevas kirjutuses pean seda, et autor oma kavatsustes ja ettepanekutes sellega algab, et esmalt otsib abinõusid, kuidas soetada väärtuslikku kirjandust ja soovitab poolriiklikku kirjastust riigi kontrolli all. Aga kas ei tule ometi kõigepäält teha kavatsusi, kuidas luua ja korraldada aparaat, mis juba olemasoleva väärtusliku kirjanduse toimetaks rahva kätte? Vaevalt arvab autor, et seni ilmunud kirjandus seda ei väärigi ja pea iga kirjastus võib tõendada oma aruannetega, et just paremad ja väärtuslikumad raamatud on äriliselt pea alati kõige kahtlasem kaup, mis seisma jäävad ja kirjastused majanduslikkudesse raskustesse viivad. Vist peab hra A. Anni ühes nende ridade kirjutajaga väärtuslikkudeks raamatuteks, näiteks, "Mõtteid valmivast intelligentsist" ja "Soome", aga ehk ta küsib nende kirjastajalt, kui palju on neid müüdud. Olen kindel, et pääle järelkuulamist autor loogiliselt kavatsedes hakkab otsima abinõusid levitamiseks, aga mitte kapitali II. ande väljaandmiseks.

Kui ilusad on kokkuvõtted: meil on umbes 600 avalikku ja 1400 kooli raamatukogu, kokku 2000 raamatukogu, seega sama palju kindlat ostjat hääle raamatule, kõnelemata eraostjatest! Aga kui pettelik sootuli on see! On olnud juhus kuulda isikult, kellele ametikutseliselt on võimaldatud tutvunemine meie koolikogudega, sarnaseid kirjeldusi meie maakoolide kogudest, mis kõlbaksid avaldamiseks üksi naljalehes, kui see poleks ühtlasi nii kurblooline meie tänapäeva haridusolude iseloomustusel. Paljud kogud on olemas üksi nimeliselt, kuna neis leidub ainult paar kolm juhuslikku raamatut!

Kuidas viia hää raamat rahva jätte - selles seisab küsimus. Haridusministeerium on seni üksi seda näidanud, et selle ülesande lahendamine üle ulatub tema võimise piiridest. Kahe või kolme aasta kestes on hamin talitanud tema poolt antud abirahade jagamisel järgmiselt: iga kogu seadis ise kokku nimekirja, mis maakonna haridusosakond kinnitas. Kuna kogu ei teadnud, kui suure summa eest ta raamatuid saab ja missuguse hinnaga haridusministeerium ostab, võttis kogu nimekirja üles, ütleme näiteks, 10.000 m. eest raamatuid, kuid tegelikult anti kogule ainult 5000 m. summas. Vastavate haridusosakondade nimekirjade kinnitamine osutus tegelikult ainult allakirjutamises, ilma nimekirja võetud raamatute sisulise väärtuse hindamiseta. Haridusministeerium kogus kokku need nimekirjad, ilma jällegi väärtusliku külje hindamiseta, vaid leppides ainult sissetulnud kirjade päevaraamatusse kandmisega. Kui kõik nimekirjad koos, andis haridusministeerium nimekirjade järele tellimise Tallinnas "Päevalehe" ja Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi kätte täitmiseks. Tuletame meele, et raamatukogu juhatus, mitte teades toetuse summat, seadis kokku, näiteks, 10.000 margalise nimestiku, kuna aga haridusministeerium otsustas anda sellele kogule ainult 5000 m. eest raamatuid. Nimekirjad aga tulid oma esialgses kujus tellimise täitja kätte. Siin oli nüüd viimasel võimalik valida, mis anda oma tagavarast: kõigepäält muidugi oma kirjastuse väljaanded ja siis need, mis just ladus käepärast. Kui aga siiski veel raamatutest nimestiku järele puudus tuli, oli tellimise täitjal võimalus astuda kirjavahetusse koguga, kellele raamatud määratud, soovitades oma väljaandeid, lisades sellele soovitus-üleskutsele lahkelt kaasa oma kirjastuse nimestikud. Ja kogu juhatus läkitas tellimuse täitjale täiendava nimestiku. Sellega avanes tellimuse täitjale kõige soodsam võimalus raamatukogu täiendada ainult oma väljaannetega ja vabaneda odavalt ladus tagavaraks seisvatest raamatutest, küsimata kogu ja lugejaskonna vajadustest, veel vähem kirjanduslikkudest väärtustest. On arusaadav, et seega tellimiste täitmine muutus ühekülgseks ja haridusministeerium oli ainult aus kupeldaja, kes aitas muretseda raamatukogudesse Tarzani kirjandust. Püüame uskuda, et haridusministeerium tegi seda omas asjatundmatuse süütuses.

Siis veel need nimekirjad ise, mis raamatukogud koha pääl kokku seadsid! Nende ridade kirjutajal on võimalus olnud paari aasta kestes tutvuneda nende nimestikkudega. Raamatukogudele nõuetavatest raamatutest kannavad üksi ülemaalise noorsoo-ühingute nimestikud kirjanduslikku ilmet, nende valikus tunnete kunstimaitse maksmapaneku katseid, kuigi tagasihoidlikke ja sagedasti arge. See on vähemalt tuleviku kohta rõõmustav nähtus. Aga teiste raamatukogude nimestikud? Nendest võiks pikema ja väga lõbusa följetoni kirjutada, kui see poleks meile kirjanduskultuuriliselt nii kurblik tõde. Olen näinud nimekirju, milles esimesel kohal oli "Kõige täielikum unenägude seletaja", siis "Lilla elevant" (vist oletati nime järele põnevat kriminalistikat!) ja sellele järgnesid: "Ilus Melissa", "Isane tüdruk", "Must kapten" jne. jne. Sellele, vahest äärmuslikule nimestikule liitus rõhuv enamus teisi, milles väärtuslikumad kirjanduslikud tooted vilksatasid siin ja sääl, nagu mõne odava rahvaköögi kapsasupis leiduvad üksikud kapsalehed. Ärgu arvatagu, et meie selle juures väärtuslikuks kirjanduseks pidasime ja peame üksi kõige uuemat tänapäevast, ei, kaugeltki mitte, vaid kõige laiema kirjandusliku-südametunnistusega tahtsime maksma jätta pea kõik meie trükitud algupärase ilukirjanduse kuni Saali romaanideni ja samuti pea kõik väärtuslikumad tõlked.

Õieti on see kirjanduslik korruptsioon, mis haridusministeerium on teostanud oma senise toetusviisiga. Kui see edasigi jatkub samal kujul, siis võivad meie kogud muutuda teatud määral rahva kirjandusliku maitse lagastajateks.

Viiks pikale arvustuses esineda ettepanekutega, kuid ütleme ainult, et siit algpahest oleks pidanud A. Anni oma võitluskäiku algama, sest teatud määral on see brošüür võitlusilmeline. Küsimus ise aga väärib kindlasti seda, et see kõnelusse tuleks meie kirjandusseltsides ja vahest ka meie "Raamatukoguhoidjate ühingus", kuna see on laiaulatuslik ja kindlasti suurema tähtsusega, kui seda pääliskaudselt võttes nähakse.

Mis puutub riiklikku või poolriiklikku kirjastusse, siis on sellel kahtlemata suured eeldused, nagu seda paljudest puudustest hoolimata on kindlalt tõendanud vene riikliku kirjastuse lühike minevik. Aga samuti on sellel väga suured eitavadki küljed. Kõigepäält tundub, et on tänapäeval veidi hiljaks jäädud: sellele oleks tulnud alus panna Eesti iseseisva riikluse rajamisel ja riikliku kirjastuse kätte koondama esimeses järjekorras just õpperaamatute väljaandmise ja nendest jällegi eestkätt algkoolide õpperaamatute kirjastamise, sest erilise tähtsuse üldises ja ühtlases kultuurpoliitikas omavad just õpperaamatud ja laiematele ringidele määratud populaarteaduslikud väljaanded, kui ka valitud tõlked ilukirjandusest. Omal ajal esitasin tolleaegsele haridusministrile J. Kartaule üldjoontes riikliku kirjastuse loomise kava, mis aga vaibus kantseleide paberivirnades. Võib olla, et selle õigeaegne teostamine oleks ehk ära hoidnud need väärnähtused, mis on toonud kahtlemata just õpperaamatute kirjastamise meie kirjastuste ja koolide ellu.

Praegu koondada õpperaamatute kirjastamine mõne poolriikliku ettevõtte kätte, olgu see Õpetajate Liit, nagu A. Anni seda proponeerib, tooks kirgede mölluna uusi väärnähtusi esile ja lõikaks vist ka liiga sügavale seniste teostuste lihasse.

Näib, et A. Anni enesele kirjastust ja kirjanduskultuuri arenemist liiga mehaaniliselt ja lihtsalt kujutleb: ei ole muud vaja kui antagu aga raha: 1) Eesti Kirjanduse Seltsile tõlkekirjanduse ja klassikute, 2) Eesti Kirjanikkude Liidule algupärase ilukirjanduse ja 3) Õpetajate Liidule kooliraamatute väljaandmiseks. Ning siis voolaks raamatute küllussarvest! Muidugi tuleks selle tõttu raamatuid turule märksa rohkem, aga uskuge, nendest pole praegugi puudus ning tähtsam on ikkagi, kuidas võita seda loidust ja vaimlise pinevuse puudust, mis on vallanud kogu meie elu. Kahtlemata on ju meie vaimlistest huvidest osavõtjate, teadlikult vaimlist elu elavate kultuurinimeste arv enam kui piiratud, ei ole nende hulka suurendanud ei riiklik iseseisvus, ei tuhanded ametnikud ja õpetajad, kes Eesti riigi olgugi viletsat leiba, aga siiski leiba söövad, ei meie üle 5000-pääline üliõpilaspere, vaid tõsist vaimlist elu elavate arv on ehk koguni kahanenud võrreldes enne ilmasõja aastate vaimlise õhkkonnaga ja selle järele tõsist vajadust tundjate arvuga. Aga kas on põhjust arvata, et see mitmepalgeline ja perekas kolude arv, kes ei suuda vastu võtta, veel vähem seedida praegugi piiratud arvul ilmunud raamatuid, et need kolud ainult selle tõttu täitudes paranevad, kui neid pilduda ikka ja ikka jälle ilmuvate uute raamatutega? Kas mõjuks uute raamatute kirjastamine nendesse kõlkelistesse nii õrritavalt, et nad sellest juba üksi viljelduks? Ei, selleks kulub teisi abinõusid, mis on märksa keerulisemad ega mõju imerohtudena. Need abinõud on seotud raamatute süstemaatilise levitusega, mille juures peatub A. Anni oma raamatu lõpul. Aga just säält oleks tulnud alata.

Aateliste kirjastuste alalgi peaks meil juba kogemusi olema ja kahjuks ei kõnele need mineviku nähtused mitte just sarnaste ettevõtete kasuks. Tuletame meele üksi käesoleva aastasaja esimest aatelist kirjastust, Eesti Üliõpilaste Seltsi oma, mis andis välja rea albume ja "Sirvilaudu", ning oli sunnitud lõpetama oma tegevuse suure ainelise kahjuga. "Noor-Eesti" kirjanduslik rühm oli sunnitud, kui kirjastuslik tegevus aegade jooksul oli laienenud, ellu kutsuma erilise osaühisuse, kellele üle läks kogu äriline tegevus. Püüti seda osaühisust hoida aatelisena, kuid aastate kestel on seegi täiesti äristunud, nagu see teisiti ollagi ei võinud. "Siurul" oli ka oma kirjastus, mille raamatud väga hästi läksid, aga seegi suikus surmale. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastuslikus osas näikse viimastel aastatel äriline vaim õige ergas olevat, ilmutades end nii paljudeski asjaoludes ja nähtustes.

Iga riiklik või poolriiklik kirjastus kuulub samuti aateliste kirjastuste hulka ning selle lõpulik äristumine on samuti paratamatu või sarnane ettevõte neelab üksi suuri abirahasid, ilma aatelistki kasu toomata. Kõik need nähtused aga moodustavad asjaolud, mille ettekavatsemine kaugele ei vii, kuna nad nõuavad ettenägematuid muutusi tegelikus töös; kõigepäält aga selle tegeliku töö enese tegijaid, kel jatkuks küllalt mitte üksi teoreetilisi teadmisi, vaid praktilisi kogemusi ja palju muud, mis pole leida raamatuist ning eestkätt suurt energiat ja tööjõudu. Et seda oleks kerge leida, on raskelt usutav. Kui aga sedagi pole, milleks siis need ilusad kavatsused ja plaanid, kui ei suudeta neid täide viia? Küsime otsekoheselt: palju oleme meie ise suutnud kaasa aidata praegustegi müügil olevate hääde raamatute levitamiseks? See on igatahes pisku, ja kuidas suudame siis valmis saada märksa suuremate ja laiemate ülesannetega? Või ootate uusi inimesi? Aga kust peavad needki tulema? Asjata on vist küll seegi lootus ja ainult meie passiivsuse uus avaldus.

Ei tahaks uskuda, et oleks suur patt meie kirjanduskultuuri arenemise vastu, kui tekibki aastaks kaheks-kolmeks võrreldes tagasihoidlik seisak uute väljaannete ilmumisel. Vaevalt suudaks see täiesti sulguda meie kirjanduskultuuri, kui selle tempo muutubki aeglasemaks: igas arengus on tõusu ja mõõna ajad. Päälegi oleks asjata karta täielist seisakut, mille takistamiseks on küllaldaselt suured veel üksikutegi energia ja muud tagavarad. Teatud seisak uute raamatute ilmumisel õpetaks meid uuesti nägema raamatu vajaduslikkust, õpetaks meid jälle raamatut armastama, kõigepäält aga raamatut lugema. Kõik see on suurel määral ununenud järelsõja-aegses õhkkonnas. Praegu ei häbene enam ükski tuntud tegelane ega koolimees, kes peab juhatama ja ette valmistama tulevasi haridustegelasi, lausa tunnistamast, et ta pole mitmel aastal midagi lugenud, tal polla seks aegagi, ja sellele oma vaimlise vaesuse tunnistusele lisatakse kroonivalt juure, et Eesti keeles on igaüks "avtoritet". Jatkub meie päivil sellestki enam kui küllalt, kui paraadi puhkudel tehakse vigases emakeeles vene või saksa värdjalikul hääldamisel suuri sõnu.

Kuid süü ei ole üksi ka publikul, keda loheks sõimata on ühekülgne asjaolude valgustus. Süüdi oleme kõik, süüdlased on suurel määral ka need, kes raamatuid kirjutavad. Ka kirjanikud on kaotanud tõsise lugupidamise ja armastuse oma loomingul olevate raamatute vastu. Mõnitades kooliraamatute autorite kerget kompilatsiooni-käsitööd, on aga, võib olla eneselegi tähelepanematult, omandatud samad halvad kombed ilukirjanduslikkude teoste käsikirjade valmistamisel. Kõige klassilisemaks ja tüübilisemaks tuleb lugeda meelde lõikunud nõdrameelse luuletaja soov, kes esines nõudega, et tema ühest luuletusest antagu kogu välja. See on otse tabavalt iseloomustav selle languse sügavusest, mis tänapäeval valitsemas loovategi kirjanikkude ridades, ning mis on projekteerunud omas äärmuses nõdrameelse luuletaja ajude piiride eitavuses. Võtke kätte mitme autori luuletuskogud ning proosagi tooted, vaadelge ja võrrelge: kas ei saa kahest, kolmest ja neljastki väljaandest paras üks raamat. Siingi peaks parandus tulema. Siitki oleks pidanud A. Anni oma parandusettepanekuga algama.

A. Anni brošüür on rohkem mõtteid väljakutsuv, kui valitud aine tõsisem käsitlus, nagu alguses autor küll lubab. Avaldatud mõtete puhul oleks veel paljugi öelda, kuid viiks pikale, kui eritleda vähegi üksikasjalikumalt mõnda üksikutki neist paljudest küsimustest, mis A. Anni on puudutanud: arvustus tuleks kahtlemata suurem kui arvustatav teos ise, olgugi et küsimus kindlasti väärib, et leida valgustust mitmelt isikult ja eriseisukohtadelt. Küsimuse tähtsus on meidki sundinud peatuma pikemalt kui seda sisuliselt väärib A. Anni brošüür.