Kui meie selle arvu kuude arvu peale jagame, siis selgub, et meil
iga kuu keskmiselt 70 trükiteost ilmunud. Aasta kohta teeks see välja
umbes 800 trükiteost. Ajalehed ja ajakirjad veel peale selle.
Nimestikku lähemalt silmitsedes selgub, et suur osa ilmunud
kirjandusest ilmumata oleks võinud olla. On kirjastatud kirjastamise
pärast. Paistab, nagu oleksid mitmed kirjastused omavahel avaldatud
teoste arvuga võistelda tahtnud ja kõike trükimusta
vääriliseks arvanud, mis aga kirjutatud, süsteemita, plaanita,
ideelise põhimõtteta, ja mis kõige imelikum: ilma
ärilise kalkulatsioonita! On arusaadav, kui väärtuslik raamat
ilma mineku lootuseta trükki antakse. Aga meie kirjastajad avaldavad
sagedasti tühiseid, väärtuseta teoseid, mille kohta raske
ei oleks öelda, et nad seisma jäävad, nii igavad, nii kahvatud,
nii igasuguse huvita on nad! Milleks niisugune hoolas “raudvara” kogumine
meie kirjastajail? Milleks eneselt võimaluse võtmine hiljemini
häidki raamatuid välja anda?!
Praegusel ajal läheb keskmise raamatu kirjastamine sajanded
tuhanded maksma. Suuremad kirjastajad on meil sadade kaupa raamatuid turule
lasknud ja selleks kümneid miljonid laenanud. Juba selle võla
protsentidegi saamiseks peaks raamatuil hea minek olema, võla enese
tasumisest kõnelemata. Senikaua kui krediidid lahti olid, ei teinud
see kirjastajaile vähematki muret: oli raha tarvis, võis jälle
laenata jne. Nii on meil Eesti riigis tema asutamisest saadik eraisikud
ja ärimehed elanud, miks ei pidanud seda kirjastaja tegema. Kui aga
“kraanid” kinni käänati, ja varem või hiljem oleksid nad
iseenesestki kinni jäänud — tuli kirjastajail ainult oma raamatuladudest
sissetulekut ootama hakata. Raamatu minek on aga üldise majanduse
kriisi pärast nii vaikne, et kirjastajatele protsentide tasumisekski
summasid ei anna.
Meie tunneme kaasa kirjastajate raskele kriisiajale, aga ei saa
etteheidet tegemata jätta, et neist enamjagu otse kergemeelselt tegutsenud;
nad on liig palju kirjastanud ja palju niisuguseid teoseid, mis meile ainult
kirjandusliseks koormaks, ballastiks on.
On arusaadav, kui vahest mitte heakskiidetav, põnevate
tõlkeromaanide kirjastamine: nendest saadav kasu läheks halvasti
minevate väärtusliste asjade avaldamiseks. Aga mitme kirjastaja
nimekirju sorides leiame hulga tõlkeid, mis väärtuseta
ja selle juures nii kahvatud ja igavad, et neid keegi ei loe ega peakski
lugema, kui ka mõni eksikombel ostab. Niisugused tõlked on
üks kirjastajate kirstunael.
Teiseks kirstunaelaks on algajate ja katsetajate algupärased
liig rohelised ja küpsemata tööd. Et neid kirjutatakse,
ei tähenda veel, et neid paaris tuhandes eksemplaris jäädvustama
peaks, et nendesse tööjõudu ja paberit peaks matma.
Kolmandaks kirstunaelaks on igasugused teaduslikud, õpe-,
käsi- ja kooliraamatud, millega meid hulk kirjastusi üleliigselt
õnnistavad. See on tõsi, Eesti kool hakkas peale peaaegu
ilma õperaamatuteta, neid oli hädasti tarvis. Aga nende soetamine
on majandusliselt vaadates äärmiselt otstarbekohatult sündinud.
Ühe ja sellesama õpeaine jaoks ilmub korraga igalt suuremalt
kirjastajalt õperaamat. Logaritmide tabelid on ometi ühesarnased,
aga iga kirjastaja annab oma tabelid välja! Suures võistluses
jääb palju õperaamatuid (neid trükitakse harilikult
suurel arvul!) riiulitele “raudvarana” seisma. Nende kokkuseadmiseks on
palju aega ja jõudu raisatud, nende trükkimiseks niisama; paber,
mis nende alla pandud, ei kõlba pakkimisekski. Õperaamatud,
mis paljudele kirjastajatele tõotasid varaauguks saada, ähvardavad
neile lõpuks kõige raskemaks kirstunaelaks saada.
Haridusministeerium laskis selleski asjas kõik minna nagu
läheb, vist arvates, et elu ise reguleerub, paremad õperaamatud
halvemad pikkamisi välja suruvad ja kirjastajail himu kaob nõrke
õperaamatuid kirjastada. Õpetajate ja koolijuhatajate asi
oli suure hulga õperaamatute hulgast paremat valida. Selle tagajärg
võis küll kirjastajaile ja mõnikord ehk õpetajailegi
kasulik olla, mitte aga õpilastele ja nende vanematele: õperaamatud
vahetusid sama sagedasti kui õpetajad ehk veel sagedamini, iga
õpetaja valis oma arvamise järele “kõige parema” raamatu,
heitis eelkäija ehk ka enese poolt varemini valitud raamatu kõrvale.
Õpilased või nende vanemad aina ostku kalli raha eest uusi!
Tänavu sügisel, viimaks, asutati haridusministeeriumi
juure komisjon, kes õperaamatute hiiglahulka arvustama ja hindama
hakkab. Aga aastad kuluvad, enne kui see komisjon nisu ja umbrohu vahele
selge vahe jõuab teha.
Raske kriis kirjastuse alal ähvardab väärtuslisegi kirjanduse
ilmumise tänavuseks hooajaks seisma panna. Nimega kirjanikud ja tõsiste
teadusliste teoste autorid saavad karistatud kirjastajate kui ka oma vähemate
vendade kergemeelsuse pärast. Ei saa küll kunagi keelda, et nõrka
töid ei kirjutataks ega kirjastataks. “Vaba sõna” põhimõte
on nii suur ja kõrge, et ta ka kõige tühisemale teosele
ilmumist ei takista. Küll võiksid aga meie kirjastajad praegusest
kriisist õpetust võtta ja edaspidi äärmiselt hoolsa
ja valju valiku järele käsikirjadele avaldusvõimalust
anda. See oleks majandusliselt tähtis — palju puhast trükipaberit
ja tööjõudu jääks raiskamata, aga mitte vähem
tähtis vaimliselt: tühine ballast kirjandusturul väheneks,
uue raamatu ostja ei tunneks pettumust, nagu nüüd sagedasti juhtub,
ja väärtuslik raamat ei kaoks hulga alaväärtusliste
sekka.
– l.