Eduard Vilde — (1865-1933) proosa-, näite- ja ajakirjanik. Sajandivahetuseni
töötas mitme ajalehe toimetuses mitmes linnas. 1905. aasta revolutsiooni
sündmustest aktiivse osavõtu pärast oli sunnitud viibima
pikemat aega paguluses, peamiselt Saksamaal, Austrias ja Taanis. Peale
1927. aastat töötas riigi pressiesindajana Kopenhaagenis (1919)
ja saadikuna Saksamaal (1919-1920). 1920. aastatel elas kutselise kirjanikuna
Berliinis ja Tallinnas. Tema kirjandusliku tegevuse varasem ajajärk
oli teosterohke. Suurem osa nendest on orienteeritud kirevale välissündmustikule,
näiteks "Musta mantliga mees" (1886), "Kuul pähe" (1891) jt.
Ed. Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus kujunes välja 1890. aastate
algupoolel ja keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus
ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted. Eesti "kriitilise
realismi" läbimurde aluseks sai ausa Väljaotsa Jaani ühiskondlikust
ebaõiglusest tingitud allakäiku kujutav romaan "Külmale
maale" (1896). Romaan "Raudsed käed" (1898) kujutab Narva tekstiilivabriku
tööliste elu, laiendades proosa aineteringi. Vilde loomingu keskseks
saavutuseks on romaanitriloogia Põhja-Eesti talurahva ja linnakäsitööliste
elust XIX sajandi keskel: "Mahtra sõda" (1902), "Kuidas Anija mehed
Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905). Tsüklit
ühendab põhiteemana feodalismivastane võitlus. Silmapaistev
on Vilde roll eesti draama arengus. Näidendid "Tabamata ime" (1912),
"Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917) kujutavad sajandialguse kultuuritõusiklust,
ärimoraali jne. Vilde viimases tippteoses "Mäeküla piimamees"
(1916) on vaatluse all taas mõisniku ja talupoja suhted.
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU