Boris Pravdin — (1887-1960) luuletaja ja pedagoog, tõlkija, õpikute ja sõnaraamatute autor. Vene keele ja kirjanduse õpetaja, vene kirjanduse vahendaja avaras tähenduses. Suundus koos perekonnaga Moskva lähedalt Tverist Tallinna kaudu Riiga; on lõpetanud gümnaasiumi Riias (1904) ja Moskva ülikooli (1912). Asus tööle Riia Tütarlastegümnaasiumis vene keele ja kirjanduse õpetajana, mis evakueeriti Tartusse; pärast sõja lõppu leidis Pravdin tööd vene keele ja kirjanduse õpetajana Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis (1919-1954). Õpetades vene kirjanduse klassikuid, pööras Pravdin palju tähelepanu ka kaasaegse vene avangardistliku luule tutvustamisele (K. Balmont, A. Blok jt.) avaldades sageli suurt mõju oma õpilaste kirjanduslike vaadete kujunemisele (nt H. Talvik, P. Viiding). Olles oma kirjanduslike teadmiste ja isikuomaduste poolest juhtivaks figuuriks Eesti vene haritlaste ja poeetide ringis, kujunes tema kodu Tartus keskseks salongiks. Kuulus koos V. Adamsi, I. Beljajevi ja I. Severjaniniga vene poeetide ringi "Vähid kuival" (1922), mis andis välja almanahhi "Via Sacra" (1923). Luuletajana kuulus XX sajandi alguse vene modernismi (imažinism, egofuturism jms.) traditsiooni. Sellele liitus tollaegse Tartu paljurahvuselise kultuuri omapärane kontekst, mida iseloomustasid internatsionalism, silmaringi avarus ja avatus, vastuvõtlikkus uutele kunstinähtustele, aga ka argielu põlgus ning reaalsusest irdumine. Kuigi Pravdin kirjutas luuletusi elu lõpuni, ei avaldanud ta neid hiljem enam trükis. Eesti ja vene kultuuri vahendajana oli Pravdini tegevus teiste vene haritlastega võrreldes suhteliselt erandlik. Andes välja sõnastikega varustatud klassikaväljaannete tõlkeid nii eesti, kui vene koolidele käis ta tõlkijana üsna tihedalt läbi ka eesti literaatidega (V. Adams, H. Raudsepp, G. Suits, F. Tuglas, O. Luts jt). Kõige sügavama jälje on Pravdin jätnud mahukate vene-eesti ja eesti-vene sõnaraamatute kaasautori ja toimetajana (1936, 1940-1947, 1953, 1955).

PILT